mis tõestas, et muumia on olemas ja seda on võimalik näha. Seesmise kuldsarga peale oli valatud suurtes kogustes salvimisõli seeläbi oli see tugevasti kokkukleepunud keskmise sarga põrandaosaga. Lõpuks see siiski eemaldati ning Tutanhamon nägi päevavalgust. Muumiat hakati uurima 11. novembril 1925, kell 9.45. Haudasängitamisel oli valatud muumia rinna ja vaagnapiirkonda rohkesti salvimisõli ja sellepärast polnud lahtimähkimine võimalik. Nii eemaldati lõuendid kihikaupa, pintseldades sellele parafiini. Koljuluu röntgenpildis võib näha, et Tutanhamonil oli peas luukild. Uurimisel tehti palju huvitavaid avastusi, aga 23. novembril, 1926, otsustati, et Tutanhamon peaks minema tagasi Teebasse Kuningate orgu. Seal on ta veel praegugi oma sarkofaagis. Iluideaal allub aja muutusele ning see kehtis ka Vana - Egiptuses. See käis mitte ainult elavate kohta vaid ka surnute. Ärakuivanud muumiad ei olnud enam ideaalkehastus, seega tuli midagi ette võtta
kõrgused. Sellisel juhul puudub näitlikus, kuid me saame määrata täpselt punktide vahelisi kõrguskasve ja interpoleerida teiste vajalike punktide kõrguseid. Kõrguasrvude viisi kasutatakse reljeefi kujutamiseks peamiselt tiheasustusega aladel, kus asub palju maastikusituatsioonielemente ja kontuure. Kõige levinum reljeefi kujutamise viis on horisontaalide viis. Horisontaal on mõtteline joon, mille kõik punktid on ühesugusel kõrgusel. Kujutleme, et maa-ala reljeef on lõigatud kihikaupa nivoopinnaga paralleelsete pindadega, mille kõrgused on ühesugused. Lõike jooned ongi horisontaalid. Horisontaalid Kui nö lõikepinnad on võrdete vahedega 0,5m; 1m jne, siis kaugused väljenduvad kõrguskasvu naaberhorisontaalide vahel. Neid kauguseid nimetatakse horisontaalide lõikepindadeks ehk lõikevaheks. Horisontaalide konstrueerimisel on tarvis arvestada: *Plaani või kaardi mõõtkavaga (mida suurem mk. Seda väiksem lõike vahe);
Sellisel juhul puudub näitlikus, kuid me saame määrata täpselt punktide vahelisi kõrguskasve ja interpoleerida teiste vajalike punktide kõrguseid. Kõrguasrvude viisi kasutatakse reljeefi kujutamiseks peamiselt tiheasustusega aladel, kus asub palju maastikusituatsioonielemente ja kontuure. Kõige levinum reljeefi kujutamise viis on horisontaalide viis. Horisontaal on mõtteline joon, mille kõik punktid on ühesugusel kõrgusel. Kujutleme, et maa-ala reljeef on lõigatud kihikaupa nivoopinnaga paralleelsete pindadega, mille kõrgused on ühesugused. Lõikejooned ongi horisontaalid (joonis 1). 19 61. Projektpunkti plaaniline maha märkimine. Projektpunkti plaanilisel maha märkimisel kasutatakse teodoliidi ja mõõdulindi abi. Leitakse direktsiooninurgad baasjoone suhtes ning arvutatakse külgede pikkused ja kaugused baasjoonest koordinaatide abil.
18 4.2.3. Tallamõõtmete määramine empiirilise "lubatud surve" abil. 20 4.3. Madalvundamentide projekteerimine kasutuspiirseisundi järgi. 21 4.3.1. Aluse deformatsiooni liigid. 21 4.3.2. Aluse vajumi arvutus. 22 4.3.2.1. Pinnasekihi vajumine lauskoormuse puhul. 22 4.3.2.2. Kihikaupa summeerimise meetod. 23 4.4. Piirvajumid 24 4.5. Geotehnilise projekti seletuskiri. 5. Vaivundamendid. 25 6. Tugiseinad. 31 7. Geotekstiilide kasutamine. 33 1. SISSEJUHATUS 1.1
25 Liival võib maksimaalse tiheduse saavutada tema tihendamisel õhkkuivana. Üldjuhul on aga maksimaalne tihedus saavutatav teatud optimaalse veesisalduse juures. Optimaalse veesisalduse määramiseks kasutatakse standardset Proctor' teimi vi selle modifikatsioone. Pinnas tihendatakse mitmesuguse veesisalduse juures, kasutades selleks teatud kindlat energia hulka. Standardsel Proctor' teimil tihendatakse pinnas kihikaupa (kolm võrdse paksusega kihti) 2,5 kg raskuse tambiga, mis langeb 30,5 sm kõrguselt. Tihendamine toimub anumas, mille läbimõõt on 102 mm ja kõrgus 116 mm. Tihendamise järel määratakse tihendatud pinnase kuivmahumass d. Seejärel lisatakse pinnasele vett ja korratakse katset. Saadud andmetel koostatakse graafik d sõltuvuse kohta veesisaldusest (joonis 2.15), millelt saab leida tihendamiseks vajaliku veesisalduse wopt ja antud tihendamisenergia puhul maksimaalse kuivmahumassi dmax.
sama; hypsos-kõrgus) ehk horisontaalide viis, mis vastab kõigile reljeefi kujutamise nõuetele. Horisontaal on mõtteline joon, mille kõik punktid on ühesugusel kõrgusel. Projekteerides selle joone rõhttasandile ja vähendades saadud kujutise plaani mõõtkavasse, saame horisontaali kujutise plaanile (projekteerides ellipsoidile, saame siit üle minna kaardi projektsiooni tasandile). Kujutleme, et maa-ala reljeef on lõigatud kihikaupa nivoopinnaga paralleelsete pindadega, mille kõrguste vahe on ühesugune. Lõikejooned ongi horisontaalid. Nii on igas veekogu rahulikus seisus oleva vee piir horisontaaliks maastikul. Veetaseme kõrguse muutumisel muutub ka veepiiri asend ja saadakse uus horisontaal. Täiendavaid leppemärke kasutatakse reljeefi kujundamisel seal, kus horisontaale või kõrgusarve ei ole otstarbekohane kasutada, või ei ole reljeefi tõepärane kujutamine ilma selleta võimalik.
Vaivundament : õõnesvaiad, puitvaiad ja terasvaiad Muud vundamendid (üksikasjalikumalt iga tüübi kohta on välja toodud Kaido kaustas, mis saadeti listi) Liivpadi kasutatakse nõrkade pinnaste puhul. Kasutatakse kahte erinevat varianti, toodud joonisel 113. Eelnevalt kaevatakse nõrgem pinnas välja ja asendatakse liivaga, mida tihendatakse kihtide kaupa. Rasked tambid Looduslikke pinnasemassiive ei saa tihendada kihikaupa. Vajalik on tihendamine paljude meetrite ulatuses. Selleks kasutatakse mitmesuguseid vahendeid ja meetodeid, üks vahenditest on rasked tambid. Maapinnale kukkuv raskus tihendab pinnast, kusjuures mõju sügavus sõltub tambi kaalust, langemiskõrgusest ja pinnaseliigist. Ligikaudu võib mõjusügavuse hinnata seosega d=kwH , kus w on tambi kaal tonnides ja H langemiskõrgus meetrites. k on tegur, mille suurus erinevate uuringute andmetel on vahemikus 0,5 kuni 1.
14 Liival võib maksimaalse tiheduse saavutada tema tihendamisel õhkkuivana. Üldjuhul on aga maksimaalne tihedus saavutatav teatud optimaalse veesisalduse juures. Optimaalse veesisalduse määramiseks kasutatakse standardset Proctor' teimi vi selle modifikatsioone. Pinnas tihendatakse mitmesuguse veesisalduse juures, kasutades selleks teatud kindlat energia hulka. Standardsel Proctor' teimil tihendatakse pinnas kihikaupa (kolm võrdse paksusega kihti) 2,5 kg raskuse tambiga, mis langeb 30,5 sm kõrguselt. Tihendamine toimub anumas, mille läbimõõt on 102 mm ja kõrgus 116 mm. Tihendamise järel määratakse tihendatud pinnase kuivmahumass d. Seejärel lisatakse pinnasele vett ja korratakse katset. Saadud andmetel koostatakse graafik d sõltuvuse kohta veesisaldusest (joonis 2.15), dmax 1,72 1,70 1,68 1,66 d 1,64 1,62 1,60
annaabi.ee 
