Mullas paiknev idanemisvõimeliste seemnete kogum. Osa on ajutiselt seemnepangas, lühiajalised (kuni 5a.) ja pikaajalised. Miks puisniidud on nii liigirikkad? Suur liigifond Suur pindala ja lai levik Seesmine heterogeensus Madal konkurents Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine Sagedamaid rohttaimi pärandkooslustel. Võsaülane, kollane ülane, metsülane, harilik kuutõverohi, härjasilm, metsmaasikas, pääsusilm, lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn. Külad ja heinategu Küla – 19. sajandini asustus-, majandus- ja haldusüksus Pärast 19. sajandi teisel poolel toimunud maade kruntimist haldusüksus. Ühe küla moodustasid suurem või väiksem kogu peresid/talusid, mis olid omavahel seotud kehtiva maakasutussüsteemiga. 7 Küla omavalitsuse küsimusi lahendas külavanem. Küla kogukond koosnes õiguslikult ja
Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
Suurema katvusega on madalakasvulised kõrrelised, nagu lõhnav maarjahein, punane aruhein, harilik kastehein, aga ka madal mustjuur, kibetulikas, kõrveköömen jpt. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
5.Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud. Maastiku-tüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi-, soostunud, soopuisniidud jne.). 6.Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib kasvada üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Samblarinne enamasti tihe. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel. 7.Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega
Suurema katvusega on madalakasvulised kõrrelised, nagu lõhnav maarjahein, punane aruhein, harilik kastehein, aga ka madal mustjuur, kibetulikas, kõrveköömen jpt. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
jpt Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mulla kiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madalksero-ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljastarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus1950ndatel aastatel ligikaudu 44000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
Käristaja. Linnud: talvike, punaselg-õgija, kadakatäks. Muu loomastik: halljänes, rebased, nirk, kärp, nastik. Sürjarohumaad: Tekkinud sürjametsadest raie ja edasise majandamise tulemusena –sekundaarsed. Mullad moreensed, põuakartlikud, kuid tüsedamad kui loorohumaadel. Asuvad üle Eesti künnistel, seljandikel, iseloomulik raudkivide esinemine. Kasutusel looduslike karjamaadena. Liigirikkad, taimekooslusi 4. Näiteks keskmise ristik, aas-ristik, mägiristik, harilik koldrohi, kevadtarn, tõmmukäpp, Pärisarurohumaad: Tekkinud salu-ja laaanemetsadest –sekundaarsed. Mullad karbonaadirikkad. Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Lagedad või enamasti puisniidud. Puisniit on regulaarselt niidetava rohustuga hõre looduslik puistu (maastikuline nähtus !). Puude liituvus alla 0,3. Peamised puuliigid tamm, arukask, kuusk, haab, saar, sookask, sanglepp. Põõsaliike palju, sagedamini sarapuu, kadakas, türnpuu, lodjapuu, toomingas
annaabi.ee 
