Tallinnas, piiriäärsetes rajoonides ja raudtee piirkonnas kehtis kaitseseisukord, mis võimaldas kitsendada mitmeid põhiseadusega lubatud vabadusi. Kaitseseisukord oli algselt mõeldud ajutisena, ent püsis kuni 1934.aastani, mil see muudeti üleriigiliseks. Kuidas valitseti Eestit? 1920.a. valiti Riigikogu esimene koosseis. Oma esindatust suurendas Põllumeeste Kogud ja tsentrisse kuuluvad rühmitused. Säärane tendents jäi püsima kogu kümnendiks. Keskerakonnad said edaspidigi üle kolmandiku häältest, mis aga killunesid mitme tsentrumisse kuuluva väuikepartei vahel. Erakondade paljusus tähendast seda, et üksik paretei polnud üksinda suureline looma tugevat valitsust. Mõeldavaks osutusid vaid koalitsioonivalitsused. Aastatel 1921-1931 tegutses Eestis 11 valitsust, mille keskmiseks elueaks kujunes 11kuud. Võitlus riigivastastega. Kümnendi alguse suurimaks probleemiks oli Eesti iseseisvumise vastane tegevus
eraomanduse ja erainitsiatiivi • agraarerakonnad - põhimõtete kaitsel (paljudel Põllumeestekogud ja Asunike Põllumeestekogude juhtidel olid Koondis; mängus isiklikud huvid panganduses ja • keskerakonnad - Rahvaerakond, tööstuses) hakkasid kogud kujunema Kristlik Rahvaerakond, Tööerakond kõiki varakaid kihte esindavaks ja mõned pisiparteid; konservatiivseks erakonnaks. Sellele • vasakparteid - Eesti Sotsialistlik trendile tegi lõpu uue majanduspoliitika
suunda. Näiteks Norra konservatiivset parteid (asut 1886) nimetatakse Hoyre (tõlkes: parempoolsus) ja Norra liberaalide organisatsioon (asut 1884) kannab tänaseni nimetust Venstre (tõlkes: vasakpoolsus). Hiljem hakkasid end aga vasakpoolsetena määratlema ka mitmed Euroopa sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele. Seetõttu said neist tsentri ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid oma poolehoidjaid nii vasakule kui paremale. Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa liberaale üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus). Näiteks tõrjus sotsiaaldemokraatlik tööerakond Inglismaal liberaalid
Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused. Neist olulisemaid olid kodanike täielik võrdsus seaduste ees, vaatamata rahusule, soole, usule, varanduslikule seisusele jne. Kaitseseisukord, mis oli algselt mõeldud ajutisena, püsis kuni 1934. aastani, mil see muudeti üleriigiliseks. 1920. aastal valiti Riigikogu esimene koosseis. Oma esindatust suurendaid Põllumeeste Kogud ja tsentrisse kuuluvad rühmitused. Keskerakonnad said edaspidigi üle kolmandiku häältest, mis aga killunesid mitme tsentrumisse kuuluva väikepartei vahel. Erakondade paljusus tähendas seda, et ükski partei polnud üksinda suuteline looma tugevat valitsust. Mõeldavaks osutusid vaid koalitsioonivalitsused, milles osales vähemalt 3, aga enamasti 4 või 5 erakonda. Koalitsioonileppe sõlmimisel tehti ajutisi kompromisse, mis mõne aja möödudes viisid omavaheliste lahkhelideni ja valitsuskriisini
3. Eesti esimesed sotsialistlikud ringid tekkisid eelkõige siinsete vene haritlaste ja õppiva noorsoo mõjul. Mõjutusi saadi ka Saksa sotsiaaldemokraatiast. Sotsialistide populaarsust pidurdas vastuseis talumajandusele ja iseseisvustaotlustele. Vabariigiaegse poliitilise maastiku alused kujunesid juba kubermangu autonoomia ajal 1917. aastal valitud Maapäeval. Eesti esimese iseseisvuse aja suuremaid erakondasi võime jaotada: 1. Sotsialistlikud ehk töölisparteid 2. Keskerakonnad 3. Maaerakonnad 1938-1939. aastatel kujunes kolm erinevat poliitilist voolu: 1. Valitsusmeelne agraar-konservatiivne suund. Toetus endiselt põllumeeste kogudele ja konservatiivsetele linnameestele. 2. Sotsialistlik (vasakpoolne) vastasrind. Toetus töölisühinguile. 3. Liberaalne (kodamlik) vastasrind. Tugines endise keskerakonna, asunike koondise ja vabadussõjalaste tegevusele. TÄNAPÄEVA EESTI ERAKONNAD 1980-ndate lõpul eristus Eestis 4 poliitilist põhisuunda:
Eestlased vallutasid ka Võnnu. 16. Saaremaa mässu puhul oli tegu sellega, et I maailmasõja sõjavangid ja demobiliseeritud sõjamehed ei tahtnud sõjast kuuldagi. Seetõttu tapsid nad mobiliseerijate liidri ning tahtsid Saaremaal oma valitsust teha. 17. Sõjategevuse ülekandumine Eesti piiridest eemale stabiliseeris olukorra. See võimaldas Asutava Kogu valimised läbi viia. Ülekaalu saavutasid vasakpooled ja keskerakonnad. 23. Aprillil 1919 astuski 120-liikmeline Asutav Kogu kokku. Tähtsaks seaduseks sai 1919. a. 10. okt. vastuvõetud maaseadus. Väga oluliseks seaduseks sai 1920. A. Juunil vastuvõetud Eesti Vabariigi põhiseadus, mille alusel kulges vabariigi elu kuni 1934. a. alguseni. 18. 1919. a. mai keskel alustasid Eesti väed koos Vene valgetega vastupealetungi, mille käigus hõivati Nõukogude Venemaa alasid. Asutav Kogu võttis 1919. a. 15. mail vastu iseseisvusdeklaratsiooni,
Näiteks Norra konservatiivset parteid (asut 1886) nimetatakse Hoyre (tõlkes: parempoolsus) ja Norra liberaalide organisatsioon (asut 1884) kannab tänaseni nimetust Venstre (tõlkes: vasakpoolsus). Üha enam aga hakkasid end vasakpoolsetena määratlema sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele. Seetõttu said neist tsentri- ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid oma poolehoidjaid. Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus). Nad ei eitanud sotsiaalsuhete korraldamise vajadust. Nii tõrjus sotsiaaldemokraatlik tööerakond Inglismaal liberaalid 24
Näiteks Norra konservatiivset parteid (asut 1886) nimetatakse Hoyre (tõlkes: parempoolsus) ja Norra liberaalide organisatsioon (asut 1884) kannab tänaseni nimetust Venstre (tõlkes: vasakpoolsus). Üha enam aga hakkasid end vasakpoolsetena määratlema sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele. Seetõttu said neist tsentri- ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid oma poolehoidjaid. Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus). Nad ei eitanud sotsiaalsuhete korraldamise vajadust. Nii
annaabi.ee 
