1 on toodud ettekuumutustemperatuurid erinevate süsinikekvivalentide korral. Vähendades kombineeritud paksus 30 mm-ni pole ettekuumutus vajalik. Joonis 5.2 Joonte selgitus (soojussisestuse ja ettekuumutustemperatuuri suhe): üle punase joone termomõju tsoonis väike löögisitkus ja/või tugevus alla rohelinse vesinikpragude oht alla sinise mittepiisav läbikeevitus, liiga madal keevitusenergia üle musta termomõju tsoonis madalad mehaanilised omadused liigsest soojussisestuse tõttu Alates t8/5 = 5 s on termomõju tsoonis kõvadus alla 350 HV.
valitakse keevitusvooludel alla 200 A piirides 30o-60o ja suurematel vooludel kuni 120o . TIG tehnoloogiaga keevitamisel kasutatakse elektroodina keevitustraati enamvähem analoogiliselt MIG/MAG tehnoloogiale. Alumiinium sulamite keevitamiseks kasutatakse keevitustraate CbAMr5 või S-AlMg5, ESAB OK Autrod 18*15, Elga Alumig Mg5 jne. Kaitsegaasidena kasutatakse TIG keevitusel puhast Argooni (99,99%). He kasutamisel saab tõsta keevituskaare pinget kuni 10 V võrra, mille tulemusena kasvavad keevitusenergia ja läbikeevitavuse suurus. Sobib kõrge soojusjuhtivusega Cu ja Al keevitamiseks. 5. Toorikute ettevalmistamine Antud töö eesmärgiks on valmistada I-tala kahest erinevast detailist. Kuna antud töös tuleb kastutada nurkõmblust, siis tuleb TIG keevitusel valida keevitusparameetrid vastavalt materjalipaksusele. TIG- keevitusel kasutatakse sulamatu otsaga W-elektroodi, mille otsa teritusnurk valitakse piirides 30o-60o .
diagrammiga. Eristatakse järgmise mikrostruktuuriga alasid e. vööndeid: 1. Kokkusulamis- e. segunemisala, aga ka osalise sulamise vöönd põhimetallis, paksusega mõnest mikromeetrist kuni 0,4 mm. Ala erineb keemiliselt koostiselt nii õmblus- kui ka põhimetallist, mis on tingitud difusioonist vedela- tahke faasi vahel. Juhul kui selles alas ei ole esinenud kokkusulamist e. metallilise sideme tekkimist, nt. oksiidikelme või ebapiisava keevitusenergia tõttu, siis konstruktsioon kaotab töövõime. 2. Ülekuumutusala (1100...1450 ºC) kus kuumutamisel tekib jämedateraline austeniit. Löögisitkuse ja plastsuse vähenemise määr sõltub tera suurusest ja ala laiusest (kuni 1...3 mm). Loetakse kõige kriitilisemaks alaks keevisliites. 3. Normaliseerimisala laius 1,2...4 mm. Kuumutamisel tekib peeneteraline austeniit. Sõltuvalt terase margist, ala temperatuurist ja kuumutusajast võib
Läbimiteva- helise temperatuuri all mõeldakse mitmekihilise õmbluse korral keevismetalli ja õmbluse lähiala temperatu- uri enne keevitamise alustamist. Joonis 5.1 - temperatuuritolerantsid punane - termomõju tsooni väike löögisitkus või tugevus roheline - vesinikpragude oht sinine - ebapiisav läbikeevituse suurus, materjal ei ole terves paksuses läbi keevitatud ebapiisava keevitusenergia tõttu must - termomõju tsooni alanenud mehaanilised omadused noolutusefekti tõttu. Joonis 5.2 - süsinikekvivalent Joonis 5.3 - soojussisestus Joonisel 5.1 on ära toodud eelkuumutustemperatuurid. Ettekuumutusprotsessiga välditakse termomõju tsoo- ni kiiret jahtumist ja karastusstruktuuride teket. Termomehaaniliselt töödeldud terastes võib liigne kuumutus viia kõrgnoolutuseni, mis enamus tugevalt koormatud masinaosade ja tööriistade juures ei ole soovitatav.
Eristatakse järgmise mikrostruktuuriga alasid e. vööndeid: 1. Kokkusulamis- e. segunemisala, aga ka osalise sulamise vöönd põhimetallis, paksusega mõnest mikromeetrist kuni 0,4 mm. Ala erineb keemiliselt koostiselt nii õmblus- kui ka põhimetallist, mis on tingitud difusioonist vedela- tahke faasi vahel. Juhul kui selles alas ei ole esinenud kokkusulamist e. metallilise sideme tekkimist, nt. oksiidikelme või ebapiisava keevitusenergia tõttu, siis konstruktsioon kaotab töövõime. 2. Ülekuumutusala (1100...1450 ºC) kus kuumutamisel tekib jämedateraline austeniit. Löögisitkuse ja plastsuse vähenemise määr sõltub tera suurusest ja ala laiusest (kuni 1...3 mm). Loetakse kõige kriitilisemaks alaks keevisliites. 3. Normaliseerimisala laius 1,2...4 mm. Kuumutamisel tekib peeneteraline austeniit. Sõltuvalt terase margist, ala
see võimaldab kiiremat keevitust ja toodab vähem ülessulanud algmaterjali ning soojust. ESW Keevitusprotsessi alguses tekib elektroodi ja töödeldava detaili vahele kaar. Kui keevitusvool suunatakse liitesulanditesse, tekib vedelslaki lomp, mille sügavus seejärel kasvab. Kui slaki temperatuur, ja seega ka selle juhtimisvõime suureneb, siis kaar kustutatakse ja keevitusvoolu juhitakse läbi vedelslaki, kusjuures vajalik keevitusenergia toodetakse takistuse abil. Keevis moodustatakse fikseeritud veega jahutatud vaskkingade või mobiilsete kingadega ja liidete esipindade vahel. Keevituspea liigub keevitamisel ülespoole. Vastavalt plaadi paksusele kasutatakse üht või mitut elektroodi sulavelektroodina. Kui alusmaterjal on liiga paks, võib kasutada elektroodi vibratsiooni. Selle meetodi eelisteks on: * Kõrge tootlikkus * Madal liidese valmistamise hind * Hoolimata plaadi paksusest saab keevituse ära teha ühe korraga
Siirdemehhanism määrab läbisulatuse, tootlikkuse, õmbluse kuju, kvaliteedi ja sõltub keevituskaare pingest ning voolutugevusest. Lühiskaars: väiksematle keevitusvooludel ja madalamal kaarepingel U< 15...20V, esineb lühisega siire. Sula elektroodimetalli tilk lühistab kaarevahemiku, mille tulemusel elektromagnetiliste (Pinch´i jõud) ja pindpinevusjõudude toimel eraldub traadi otsast metallitilk. Protsess kordub ning lühiste arv on 30...200 korda minutis. Iseloomulik on väike keevitusenergia. Kasutatakse õhukese lehtmetalli või mitmekihiliste õmbluste juure ehk põhjaläbimi keevitamiseks. Pihustuskaar: suurematel keevitusvooludel ja kaarepingetel U = 28...50V või argoonipõhiste segugaaside kasutamisel esineb peentilksiire ilma keevituskaare lühiseta. Eristatakse kriitilist keevitusvoolu, kus metallitilkade läbimõõt hakkab järsult vähenema ja siire toimub uduna. Keevituskaar on stabiilne ja suure energiaga. Keevitada saab suure tootlikkusega paksemat
vööndeid: Keevisõmbluse ja tema lähiala mikrostruktuur seostatult faasidiagrammiga 1. Kokkusulamis- e. segunemisala, aga ka osalise sulamise vöönd põhimetallis, paksusega mõnest mikromeetrist kuni 0,4 mm. Ala erineb keemiliselt koostiselt nii õmblus- kui ka põhimetallist, mis on tingitud difusioonist vedela-tahke faasi vahel. Juhul kui selles alas ei ole esinenud kokkusulamist e. metallilise sideme tekkimist, nt. oksiidikelme või ebapiisava keevitusenergia tõttu, siis konstruktsioon kaotab töövõime. 2. Ülekuumutusala (1100...1450 ºC) - kus kuumutamisel tekib jämedateraline austeniit. Löögisitkuse ja plastsuse vähenemise määr sõltub tera suurusest ja ala laiusest (kuni 1...3 mm). Loetakse kõige kriitilisemaks alaks keevisliites. 3. Normaliseerimisala - laius 1,2...4 mm. Kuumutamisel tekib peeneteraline austeniit. Sõltuvalt terase margist, ala temperatuurist ja kuumutusajast võib tekkida
annaabi.ee 
