teisiti. Näitena võib tuua selle, et enamik eestlaseid ei häälda sõna alguses h- häälikut, ,,hoopis hiljuti" hääldatakse tavaliselt ,,oopis iljuti". Esimesed isamaalised tekstid pärinevad 16. Sajandist. Paar sajandit hiljem ilmus esimene eestikeelne Piibel, mis oli tõlgitud põhjaeesti-keelde. Sellest alates hakkas põhjaeesti keel domineerima, enne seda rivaalitsesid ühiseesti kirjakeele staatuse koha eest kaks keelevarianti: peale põhja-eesti (Tallinn) oli lõunaeesti (Tartu) keel. Järgmise sajandi lõpuks oli lõunaeesti kirjakeel peaaegu väljasurnud. Viimase paarikümne aasta jooksul on grupp haritlasi kagu-Eestis kõneldavate murrakute põhjal loonud uut kirjakeelt, mida nimetatakse kas lõunaeesti , võro või võro-seto keeleks.
● Tehnilised võimalused. ● Suhtlejate rollid. ● Suhtlejate üldine sotsiaalne taust ja suhtlusvõimekus. Millised on netisuhtlusega kaasnevad probleemid? ● Vastutus oma tegude eest, interneti puhul jääb inimestele tihti mulje anonüümsusest. ● Keelekasutuse piiride hägustumine. Internetis pannakse suulist suhtlust kirja ning seega on kirjutamise ja kõnelemise tähenduspiir nihkunud, kirjutamine ei esinda enam ainult reeglipõhist normeeritud keelevarianti. Kasutatud allikad ● http://www.oppekava.ee/index.php/Link_33._ Eesti_netikeele_olulisi_jooni ● http://arvamus.postimees.ee/2622918/tiit- hennoste-kuule-ma-eemale-nuud ● http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2010_ 1/OK_2010-1_02.pdf
muudesse institusioonidesse. Et antud keelevariant on tarvitusel nii laialdaselt, siis sellele on omased teatud stiilitunnused. 1.2 Asjaajamiskeele stiil Asjaajamiskeele peamine eesmärk on anda informatsiooni suurele inimhulgale. Inimestel on tihtipeale aga väga erinev taust nii elukoha staatuse, hariduse kui ka majandusliku taseme mõttes. Kuna asjaajamiskeelt kasutatakse avalikus ja ametlikus suhtluses, siis tekstid, milles on kasutatud nimetatud keelevarianti, peavad olema üht moodi mõistetavad kogu sihtgrupile. Et teksti oleks võimalik kõigil üheselt mõista, peab see põhinema faktidel ning olulisel kohal on kirjutaja asjatundlikkus käsitletavas teemas. Mida pädevam on mingi kirjutise autor, seda läbimõeldum on teksti stiil. Kasiku järgi on hea tarbestiil selge, tihe ning konkreetne (Kasik jt. 2007: 29). 1.2.1 Teksti selgus Selge keel ei tähenda, et keel on lihtsustatud, vaid et see on lugejakeskne (Hallik 2011: 1)
tegelikult kollektiivne töö, millest Thor Helle on ise koostanud mahuliselt üsna väikese osa, kuid mida ta on toimetanud oma keeleliste arusaamiste kohaselt ning lähtudes piibli tõlkimise vajadustest. Thor Helle grammatika on põhimõtteliselt uut liiki, normeeriv grammatika, mille koostamise ja toimetamise käigus autor püüdis eesti kirjakeelt normida ning pakkuda välja laiema kandepinnaga üldkeele varianti. Põhimõtteliselt sama keelevarianti kajastab ka Thor Helle juhtimisel valminud piiblitõlge. Just arvestades tohutut mõju, mida piiblitõlke keel kogu eesti kirjakeele arengule on avaldanud, on 1732. aasta keeleõpetusel eesti grammatikakirjelduse ajaloos eriline koht, sest siin esitatakse piiblitõlkes praktiliselt kasutatud keele teoreetiline kirjeldus. Siiski tuleb arvestada, et grammatika ei kajasta piiblitõlke lõpliku trükivariandi keelt. Nagu Eberhard Gutsleffi eessõnast võib välja lugeda,
Ehstnischen Sprache“ tegelikult kollektiivne töö, millest Thor Helle on ise koostanud mahuliselt üsna väikese osa, kuid mida ta on toimetanud oma keeleliste arusaamiste kohaselt ning lähtudes piibli tõlkimise vajadustest. Thor Helle grammatika on põhimõtteliselt uut liiki, normeeriv grammatika, mille koostamise ja toimetamise käigus autor püüdis eesti kirjakeelt normida ning pakkuda välja laiema kandepinnaga üldkeele varianti. Põhimõtteliselt sama keelevarianti kajastab ka Thor Helle juhtimisel valminud piiblitõlge. Just arvestades tohutut mõju, mida piiblitõlke keel kogu eesti kirjakeele arengule on avaldanud, on 1732. aasta keeleõpetusel eesti grammatikakirjelduse ajaloos eriline koht, sest siin esitatakse piiblitõlkes praktiliselt kasutatud keele teoreetiline kirjeldus. Siiski tuleb arvestada, et grammatika ei kajasta piiblitõlke lõpliku trükivariandi keelt. Nagu Eberhard
Areaalne (kasutuspiirkond ja kontaktid) - uurib ja jagab keeled selle järgi, mis piirkondades neid räägitakse. Keeled on pikalt olnud geograafiliselt üksteisele lähedal ning paratamatult aja jooksul on muutnud sarnasemaks ka nende tähendussüsteemid ja struktuurid. Sotsiolingvistiline (kasutus ja staatus ühiskonnas) - uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Keele variatiivsus on peamiseks uurimisobjektiks. eeldab, et sama keelevarianti kõnelevad inimesed kuuluvad ühte. Keeled peegeldub ühiskonna sotsiaalne kihistumine. Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) - eesmärk on selgitada keelte sutruktuuri võrdlemise teel, kas maailma tuhandeid keeli võiks jagada üldisemateks keeletüüpideks. Uuritakse semantikat, fonoloogiat, morfologiat, süntaksit Rahvanimetus ehk etnonüüm on rahva (etnose või subetnose) nimetus. Eestikeelsed etnonüümid kirjutatakse väikese algustähega.
· Euroopa 225 (3%) Aasias ja Aafrikas on palju keeli sisemaadel, sest vahel on tegemist geograafilise isolatisooniga (jõed, mäed erinevate hõimude vahel). Soojades kohtades on hea elada, inimesed püsivad paigal ja puudub konkurents -> soodsas kliimas on alati rohkem keeli. Miks on maailma keelte arvu kohta nii erinevad andmed? · Murre või keel? o Arusaadavus kriteerium (AGA: Põhjamaad; Hiina). -> murre on see, kui kaks erinevat keelevarianti kõnelevat saavad aru; kui aru ei saa teineteisest, siis tegu on teise keelega. o Poliitilised põhjused (Balkani riigid -> serbia keel ja horvaadi keel) o Kultuurilised põhjused, identiteet (võru keel, baski keel) · Elav või hääbunud keel? Mõnda keelt räägib a la 4 inimest, seega ei teata, kas need inimesed veel elavad või ei -> puudub ülevaade. · Kuidas andmeid kogutakse (nt rahvaloendus, aga emakeelt ei küsita isegi nt Rootsis,
annaabi.ee 
