kus mul oli aega kontserdile minna ja seega ema ostis piletid ära ja võttis mu sinna kaasa. Tegelikult võtsin vist mina tema kaasa, sest arvatavasti poleks ta sinna läinud kui mul poleks vaja olnud sinna minna. Enne kontsertile minekut polnud mul eriti aimugi, mida see kontsert endast kujutab. Lihtsalt teadsin, et see on mingi instrumentaalmuusika kontsert, kus mängivad flöödid ja minigid pillid veel. Enne kavalehe lugemist ma isegi ei teadnud seda keerulist nime, mis oli sellele kontserdile pandud. Lootsin, et ma suudan mõne tunni vastu pidada, "nautides" inglise barokkmuusikat. Saali sisse astudes, milles oli 54 istekohta üpris väike saal(lugesin kohad ise üle), nägin, et peaaegu kõik kontserdi huvilised olid täiskasvanud ja tundusid olevat sellised nohiku tüüpi. Suur osa neist vaatas mind imelikult kui ma saali sisenesin (umbes, et mida see noor poiss siit otsib)
Olen Viimsi kooliteatri ja muusikakooli orkestri esituses seda varem veel näinud ja minu meelest oli heasmõttes päris sanane. Dekoratsioonid võiksid olla veidi läbimõeldumad, näiteks muusikalis oli kaks riba kardinaid, millest sai seitsmele lapsele riided. Allikad: https://en.wikipedia.org/wiki/Richard_Rodgers (25.02.2016) https://en.wikipedia.org/wiki/Do-Re-Mi https://en.wikipedia.org/wiki/Oscar_Hammerstein_II Kavalehe tekstid- Kirsi Rannaste koostatud Mia Eliel Tatsi 10.B, 25.02.2016
viimane mohikaanlane", kindlasti mitte tundmatu suurus, ent avastamisrõõmu pakuvad interpretatsioonid lõpmatuseni. Vanemuise sümfoonikute hooaja avakontserdile tõi täismaja publikut rõõm kohtuda populaarse Griegi Klaverikontserdiga Peep Lassmanni esituses, ergas huvi värske peadirigendi ja teatri muusikajuhi Toomas Vavilovi vastu ja kindlasti soov nautida suure juubilari V sümfoonia esitust koduorkestrilt. Kuna üldiselt heatasemelise kavalehe väike formaat ei lubanud esitada põhjalikke annotatsioone, siis süüvigem siinkohal pisut ajalukku. Sostakovits alustas oma V sümfoonia kirjutamist 1937. aasta aprillis, fakt, mis iseenesest fikseerib vaid aja. Peab aga kindlasti teadma, mis toimus enne seda sama aasta jaanuaris kuidas puudutas stalinlik terrorilaine autori lähedasi ja teda ennast. Aasta alguses ilmus ajalehes Pravda artikkel "Segapudru muusika asemel", mida tol
pärast seda pole Ruja vaimne side kuulajaga realiseerunud nii vahetult. Esineti koos Kaljuste kammerkooriga (kandis siis veel nime Ruja-koor). Kui Ruja oleks sama kava kuskil kõrvalises, klubilisemas keskkonnas esitanud, poleks ilmselt nii hiiglaslikku skandaali puhkenud. Rannap pani kavalehte üsna teravaid teksti-katkeid (ärapanemise hasart oli ka), ajas asju pool-pühapäevadel, kui õigeid ülemusi polnud kohal ja püüdis kavalehe teksti osa hoida nii, et keegi seda õieti lugeda ei saaks, vähemalt luulekatkeid mitte. Mujal maailmas kirjutasid rokkarid ise endale koos viisiga ka sõnad. See poleks võimalik olnud toona ENSVs. Selleks, et saaks rääkida sellest, millest nad tahtsd rääkida, pidid tekstid olema keerukalt kodeeritud. Arvatavasti oli Ruja ainuke nähtus kogu kultuuripildis, mis inimeste kustuma hakkavat lootust veel üleval hoidis. Lootust õiglusele, teisitimõtlemise
Kuidas me seda teha kavatseme? Just tõeliste küsimustega peame tegelema, et väärikalt hoida nende inimeste tööd, kes tabasid hetke ja aitasid meie iseseisvuse taas tuua. Jätkem rahule vanad konfliktid kui ka need, mida ei ole üldse olemas olnudki, ja keskendugem Eesti tulevikule. Meil on, mille üle mõelda, ja oma mõttetöö tulemusi tutvustades tekib nagunii kaasakiskuv õhin, mis ei vaja reljeefset sõnakasutust tähelepanu võitmiseks. Kaarin Raid kirjutanud kord kavalehe servale – kui pole võimalik seletada, siis ongi teater. Poliitika pole teater ega meelelahutus, vaid eestvedamise kunst. Poliitikat peab seletama, põhjendama, argumenteerima (kolmik). Iseseisvuse taastamise ajal tegid kultuuritegelased väga head poliitikat. Poliitikud tänapäeval teevad ka väga head teatrit, aga ei tohiks. Vähemalt mitte ainult teatrit. 20. augusti traditsioon siin roosiaias, nii nagu selle algatas president Toomas Hendrik
Tiim töötas ja pole vähe öelda, et see mängis etendusele osaks saanud häälekalt ja siiralt tunnustavas vastuvõtus suurimat osa. Kui keegi peaks nüüd piinlikult enda ette põrnitsema, siis tuleks seda teha neil, kes vastutavad Vanemuise etenduste ajakava ja kohtade kokkuleppimise eest. Mis mõttega oli möödunud laupäevane ,,Casanova" külalisesietendus Tallinnas selle hooaja esimene ja viimane? Kõigil pole võimalik alati õhtusteks etendusteks Tartusse sõita. Kavalehe vahelt pudenes küll reklaami kõikvõimalike teiste Tartu teatri Tallinnas toimuvate etenduste kohta, aga hea tantsulavastus on tehtud kunstlikult defitsiitseks. Lavastus Ballett ,,Casanova" Vanemuise väikeses majas ·· Esietendus: 12. märtsil 2011 ·· Koreograafia, lavastus, lavakujundus, muusikaline kujundus: David Sonnenbluck (Belgia) ·· Osades: Colin Thomas Maggs, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Hayley Blackburn, Vanemuise balletitrupp
kunagi enne ega ka pärast seda pole Ruja vaimne side kuulajaga realiseerunud nii vahetult. Esineti koos Kaljuste kammerkooriga (kandis siis veel nime Ruja-koor). Kui Ruja oleks sama kava kuskil kõrvalises, klubilisemas keskkonnas esitanud, poleks ilmselt nii hiiglaslikku skandaali puhkenud. Rannap pani kavalehte üsna teravaid teksti-katkeid (ärapanemise hasart oli ka), ajas asju pool- pühapäevadel, kui õigeid ülemusi polnud kohal ja püüdis kavalehe teksti osa hoida nii, et keegi seda õieti lugeda ei saaks, vähemalt luulekatkeid mitte. Kavaleht põhjustas ametnike hüsteeria. Kava esilehel olid kirjas ka lisaks Ruja lauludele eel-, vahe- ja järelmängud (muusikas levinud terminitega siis vastavalt "preludium, interludium ja postludium". Täiesti juhuslikult või mitte kasutas trükkal erinevat srifti nimetatud sõnade esitähtedeks. Kuna esimeses osas oli üks, teises aga kaks
- saksofonid/klarnetid: Oskar Vichmann, Romuald Gross, Adolf Eller, Elmar Pert; - trompetid: Robert Tavas, Erich Kitsemets, Alfred Borkmann; - tromboonid: Artur Flink, Karl Viitme; - klaver: Valter Roots; - kitarrid: Konstantin Paalse, Willi Kiausch; - kontrabassid: Herbert Vellesaar, Artur Piht; - trummid: Kurt Strobel. Tõenäoliselt eksootilise publikuatraktsioonina oli kavasse lülitatud ka naistrompetist Violetta Borkmann 178 , kes kavalehe andmetel mängis J. Schonbergeri “Whisperingi”. V. Borkmanni nime kohtame veel seoses aasta hiljem (20. septembril 1937) Viljandis toimunud džässkontserdiga, kus ta mängis külalissolistina kaks pala. Hoolimata eespool mainitud kriitikast oli P. Veebeli kontserdi menu tohutu, ulatudes isegi väljapoole Eesti piire. Näiteks märgib Soome Raadio tolleaegne tippreporter Markus Rautio oma (tõsi küll, mõni aeg hiljem eri lõikudest kokkumonteeritud) reportaažis: “Publik on siin
annaabi.ee 
