Lugejani jõuab see, mida talle nimetada esitatakse. pöördeliseks: 1) isoleeritud objektide asemel vaadeldakse seoseid objektide Kommunikatsioon on sümboliline protsess, kus luuakse, vahel; säilitatakse, parandatakse ja kujundatakse ümber ühist 2) seniste lineaarsete kausaalsete seletuste asemele sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust astuvad tsirkulaarsed. Kommunikatsiooni õppimine on selle sotsiaalse protsessi tundmaõppimine, kus luuakse, tajutakse ja kasutatakse Kolm autopoieetilist süsteemi Luhmanni järgi: olulisi bioloogilised süsteemid (organismid): operatsioon
võitlusest lühikokkuvõte on Mario Rosentau väitekirjas alljärgmine. “Kriitilised õigusajaloolased kirjeldavad õigust geneetiliselt, taandades erinevaid õigusdoktriini komponente huvidele ja ideoloogiatele, mis peituvad õiguses või vormivad seda. Nad ründavad teisi ajaloolasi, kes pakuvad kausaalseid teooriaid, mis üritavad seletada ajaloolist arengut kui mingit üldist funktsionalistlikku disaini paljastavat; neil pole raske kaitsta kausaalsete käsitluste vastu vähem struktureeritud lähenemisviise, mis palju rohkem sallivad juhuslikkust.” (Dworkin 1986b, lk 273, nagu on viidatud Rosentau 2004, lk 291) Mario Rosentau toob esile ja rõhutab juhuse tähendust viimatinimetatud käsitluses ning väidab, et “õiguse vajadusele vastav õiguse otstarve ei tähenda mingit ajaloolist ettemääratust, kavatsetud disaini, vaid on juhuslik: esiteks ontiliselt, sest vajadused on sotsiaalsed faktid
Suverääni võim on absoluutne. Piirang oli üks kõikide võrdsust seaduste üle. Rousseau käsitles inimest loomu poolest heana. Uusaja loomuõiguslik filosoofiale omased momendid: 1. Loomuõiguse tuletamine inimese empiiriliselt tajutavast loomusest. 2. loomuõiguse käsitlemine inimestele riigieelses loomulikus algolukorras kuulunud vabadusena. 3. Inimühiskonna käsitlemine mehhaanilis-kausaalsete loodusseaduste toimealana. 4. ühiskondliku lepingu rajamine inimeste mõistlikule äratundmisele, et ühiskonna säilitamise a kaitsmise huvides tuleb ühineda ning anda osa või kõik oma õigused riigile. 5. Riigi käsitlemine ainsa positiivse õiguse allikana 6. Riigi kohustus hoida ja kaitsta inimeste loomulikke põhiõigusi. Samuel Pufendorf (1632-1694) käsitles moraalsete nähtuste eeldusena inimese tahtevabadust
väärtused; b) leida kõikide teiste suuruste arvuliste väärtuste tõenäosusjaotus. 2. Leida oleku muutumise seadus antud tingimustes ja määrata ühest olekust teise ülemineku tõenäosus. Erinevus klassikalise mehhaanika kausaalsusprintsiibist johtub sellest, et kvantmehhaanilne olek ei määra üheselt kõikide suuruste arvulisi väärtusi (mõõtmistulemusi). Seega võime mikromaailmas kausaalsete seoste olemasolu sedastada ainult füüsikaliste suuruste tõenäosuste vahel. Kvantmehhaanikas peame nõudma, et vastavates tingumustes annaksid kvantmehhaanika valemid piirjuhuna klassikalise mehhaanika valemid. 8. Milleks on vaja olekufunktsiooni normeerida? Sellepärast, et normeeritud olekufunktsiooni absoluutväärtuse ruut annab tõenäosuse tiheduse arvulise väärtuse. 9. Kuidas normeeritakse olekufunktsiooni
(ratsionaalsuse) seadustele, mille omavoliline muutmine on irratsionaalne.] [24]Uusaja naturalistliku loomuõigusfilosoofia jooned (Luts lk 99): 1)Loomuõiguse tuletatavus inimese empiiriliselt tajutavast loomusest. 2)Loomuõiguse käsitlemine inimestele loomulikus algolukorras kuulunud vabadusena (negatiivsena Hobbesil ja positiivsena Lockel, Rousseaul). 3)Inimühiskonna käsitlemine mehhaanilis-kausaalsete loodusseaduste toimealana (naturalism tähendabki, et viimases instantsis on kõik nähtused seletatavad loodusteaduslike meetoditega; füüsika kui loodusteaduse etalon: vaatlustulemuste matemaatiline tõlgendamine; naturalism on reduktsionistlik: väited moraali ja eetika kohta on tegelikult väited looduslike faktide kohta; mitteautonoomne eetika). [25]4)Ühiskondliku lepingu rajamine inimeste mõistuslikule äratundmisele, et ühiskonna
võitlusest lühikokkuvõte on Mario Rosentau väitekirjas alljärgmine. "Kriitilised õigusajaloolased kirjeldavad õigust geneetiliselt, taandades erinevaid õigusdoktriini komponente huvidele ja ideoloogiatele, mis peituvad õiguses või vormivad seda. Nad ründavad teisi ajaloolasi, kes pakuvad kausaalseid teooriaid, mis üritavad seletada ajaloolist arengut kui mingit üldist funktsionalistlikku disaini paljastavat; neil pole raske kaitsta kausaalsete käsitluste vastu vähem struktureeritud lähenemisviise, mis palju rohkem sallivad juhuslikkust." (Dworkin 1986b, lk 273, nagu on viidatud Rosentau 2004, lk 291) Mario Rosentau toob esile ja rõhutab juhuse tähendust viimatinimetatud käsitluses ning väidab, et "õiguse vajadusele vastav õiguse otstarve ei tähenda mingit ajaloolist ettemääratust, kavatsetud disaini, vaid on juhuslik: esiteks ontiliselt, sest vajadused on sotsiaalsed faktid
Tihti on tegemist ka non sequitur-tüüpi veaga. c) Kvaliteedi ja kvantiteedi sassiminek (confusing quantity with quality). d) Reduktsionism ehk äärmusmõtlemine (reductionism või ,,Nothing Buttery"). Teaduse edusammud on suurel määral alguse saanud edukast lihtsustamisest, nt punktmass füüsikas. See on õhutanud inimesi taandama kõiki keerukaid nähtusi lihtsatele ja kättesaadavatele komponentidele, ent alati ei pruugi see olla õigustatud e) Loogiliste, kausaalsete ja psühholoogiliste põhjuste sassiminek (confusing logical, causal and psychological causes). Selle punkti alla sobivad ad hominem-tüüpi arutlused, sest isiku asjassepuutumatud omadused nt ei põhjusta tema töö halba kvaliteeti, ning siia kuulub ka viga argumentum a tuto argumentatsioon ustavusele, ohutusele, kindlusele. f) Olemuse ja olemasolu sassiminek (confusing essence and existence või the existential fallacy)
annaabi.ee 
