............. 3 Relvastus keskajal....................................................................................................................................... 3 Ründerelvad................................................................................................................................................. 3 Lähirelvad................................................................................................................................................ 4 Kaugrelvad.............................................................................................................................................. 4 Kaitserelvad................................................................................................................................................. 4 Kilp.......................................................................................................................................................... 5 Kiiver...................
Keskaja sõjarelvastus Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine
Rüütliturniirid olid reeglina kolmepäevased. Koguneti varem, püstati telgid, pidutseti. Esimene päev oli rüütlitel ratsavõistlemiseks. Teine päev oli mõõga päev, jalgsi võistlevad rüütlid, kus kasutati mõõku ja sõjakirveid. Kolmas päev olid võistkondlikud võistlused. Rüütli relvastus jagunesid kaitsevarustuseks(kilp, kaitserüü. Ründerelvad jagunesid kaheks: lähirelvad(mõõgad, odad, piigid, sõjakirved) laskerelvad e. Kaugrelvad(vibud, ammud, kiviheitemasinad ja hiljem ka tulirelvad). Rüütel jala ei võidelnud. Jalavägi, mis koosnes peamiselt talupoegades oli mõeldud rüütlile abistamiseks. Sõda algas sõjakuulutusega, nt sajaaastane sõda.
Veel keskajalgi on ka mõõkadele antud nimesid nagu inimestelegi ja pärandati kui perekonna reliikviat. Konverents USA-s, kus jõuti järeldusele, et sõda on käinud juba koos inimesega tema kujunemise algusest peale. Tänu sõdadele arenesid väitetavalt inimeste koostöö oskused ja meeskonnatöö, mille tulemusel tekkisid ühised organiseerumised. Keskaegsed relvad: 1. Ründerelvad: a) lähirelvad käepide, keskmine vars, pikk, vars b) kaugrelvad viskerelvad, laskerelvad, tulirelvad 2. Kaitserelvad- kiiver, kilp, kaitserelvad. Lihtsaim masin vibu. 13. saj alguseks on ammud muutunud juba üheks olulisimaks relvaks. Linnade peamine relvastus. On isegi antud korraldusi, et iga majapidamine peab omama ambu ja sadakond noolt. 14. saj Tallinnal võis varuks olla umbes 150 000 ammu noolt. MÕÕK Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv. Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda
Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Pistoda muutus 14. saj. populaarseks , sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: Lühike vars - mõõk, pistoda (võib öelda ka käepidemega relvad) Keskmine vars - kirves, vasar, nui : Varre pikkus kuni 1m. Pikk vars - Oda, Hellebard, Piik : Varre pikkus kuni 2 meetrit. Kaugrelvad jaotatakse ka kolmeks. Viskerelvad - Ling, Viskeoda Mehaanilised laskerelvad - Vibu, Amb Tulirelvad - Püssid, Suurtükid. Kirjeldatud relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama: korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka (võib-olla isegi mitut erinevat), kirvest, nuia, jne. on võimatu või vähemasti väga ebamugav
ka näiteks, et mõõkadele on omistatud nimesid, kuna see oli ikkagi väga oluline ese. Neist on kirjutatud isegi ülistuslaule. Eesti kohta neid konkreetseid fakte ei ole mõõkade kohta kinnitatud, kuid see võib olla täiesti võimalik. Oluliseks muinasaja relvastuse allikaks on ka taaskehastujad, kes taaslavastavad vanu lahinguid ning katsetavad neid relvi, millega omal ajal võideldi. Ründerelvad Lähirelvad Käepide Keskmine vars Pikk vars Kaugrelvad Viskerelvad Laskerelvad (laske- ja heitemasinad) – rühm relvi, mis on keerukama konstruktsiooniga. Kõige lihtsam neist on vibu, kuid see on ka teatud mõttes eriline, kuna seda peetakse juba primitiivseks masinaks, kuna vibu abil muudetakse üht liiki energiat teiseks. Kaitserelvad Kiiver Kilp Kaitserüü 9. september, teine loeng Pistodad, sõjanoad ja mõõgad Kiviaeg
diskreetsel ühikutel o Kultuuri ja bioloogiline evolutsioon on lahutamatult kokkusõlmunud (nt koostöö ja tolerantsusgeen) o Laktoositolerantsuse geenide levik pärast piimakarjakasvatuse tekkimist o Keisrilõike kasutuselevõtt peaks soosima suurte ajudega sündimist ja IQ soosimist o Inimese skeleti ja kolju hapramaks muutumine - pärast seda võeti kasutusele viske jm kaugrelvad, vähenes toekast kehaehitusest tulenev kasu o Õppimise ja õpetamise võime evolutsiooniliselt väga oluline Lõivsuhe: selleks, et aju saaks efektiivselt vastu võtta kasulikku infot, peab ta olema üleüldse igasugusele infole vastuvõtlik ehk kergeusklik Aju pole nii perfektne, et suudaks kasulikku infot kahjulikust eristada =>mitteadaptiivsete kulturuinähtuste levik (halvad meemid, meeleviirused)
annaabi.ee 
