Lepatriinulased · Sillaotsa Põhikool · 8. klass · Meriliis Evart Välimus · Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. · Seitsetäpplepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. · Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. · Mõned lepatriinud on vöödilised ja ühevärvilised. · Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Elukeskkond · Lepatriinud elavad tihedalt inimese kujundatud keskkonnas. · Näiteks aedades, puukoolides, aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest need on alad, kus
Harilik käätsusikk Harilik käätsusikk on eestis üks tavalisemaid mardikaid. Ta elab surnud või surevate mändide peal. Tema üks omapärasusi on tema tundlad. Isaste tundlad võivad olla tervelt 5 mardika kehapikkust, kuid emase tundlad on poole lühemad. Kattetiivad on määrdunudhallid ja enamasti on isendite rindmikul kollased täpid. Röövikud kasvavad kuni 35 mm pikaks Kuldpõrnikas Kuldpõrnikas on suur rohekaskuldselt läikiv lameda seljaga mardikas. Kattetiibadel ja rindmikul on hajusad valge mustriga vöödid ja täpid. Kasv -22 millimeetrini. Niitudel, roosõieliste ja ohakate õitel. Toitub taimelehtedest ja -õitest. Väga head lendajad. Vastsed kasvavad kõdunevas puidus. Ninasarvikpõrnikas Ladinakeelne nimetus on Oryctes nasicornis. Ninasarvikpõrnikas on üks suuremaid (2540 mm). Punakaspruunid läikivad kattetiivad. Isasel laubal tahapoole kaardus sarv, emasel see puudub. Eesseljal on kolmehambane ristmõhn.
puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Mardikad (2) Mardika vastsed ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades, söövad lehti ja jahivad väiksemaid loomi. Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Metsasitikas must kattetiibadel pikivaod tundlad tipul lehvikuga pikkus 13-20 mm ogadega varustatud laienenud kaevejalad liiguvad maapinnal ja kaevuvad pinnases Aiapõrnikas pea ja eesselg metallrohelised kattetiivad pruunid pikkus 8,5-11 mm lendavad ja ronivad rohul ja põõsastel tundlad tipul lehvikuga jalad varustatud ogadega Karuspõrnikas kattetiivad kollaste ja mustade vöötidega keha karvane pikkus 13-15 mm tihti õitel väliselt meenutab
Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul.
Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Seitse-täpp lepatriinu lehel istumas Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikiva, nagu lakitud kattetiibade ja eesselja ereda värvusega. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Seitsetäpp- lepatriinu punast või oranžikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Kattetiibade muster võib ühe liigi piireski oluliselt muutuda järkjärguliste üleminekute astmikuga ja sellepärast on lepatriinud värvuse muutlikkuse uurimisel levinud katseloomad.
kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes. Euroopa seitsetäpp- lepatriinut on sel eesmärgil sisse viidud Põhja-Ameerikasse: ta on aplam kui sealsed triinuliigid. Lutsernitriinu (Subcoccinella vigintiquatuor-punctata) maiustab naljaka nimega taimehaigust jahukastet põhjustavate seentega. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. 1.2 Hoiatusvärvuja Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Kui need abinõud ei päästa ärasöömisest, üritab lepatriinu (nagu enamik putukaid) vaenlase ees surnut teeselda
Massiivse rulja kehaga,mustad või pruunikad, mõnikord kaetud karvade või valgete soomustega (H.Remm.1984). 6 (http://en.wikipedia.org/wiki/Melolonthinae) Joonis 4 Maipõrnikas (Melolonthinae) 4. Kuldpõrnikas (Cetonia aurata) Kuldpõrnikas (Cetonia aurata) on meil tavaline ja laialt levinud liik. Välimuselt on ta suur, pealt tavaliselt kuldroheline ja alt vaskpunane (H.Remm.1984). Kattetiibadel ja rindmikul on hajusad valge mustriga vöödid ja täpid. Tundlatele on iseloomulikud tugevad nuiakesed. Kuldpõrnikad võivad kasvada kuni 22 mm pikkuseks (wikipedi.org). Elupaigaks on neil õitsevad niidud. Eriti meeldib neile pesitseda roosõieliste ja ohakate õitel. Kuldpõrnikas toitub peamiselt taimelehtedest ja -õitest. Töntsakale kehale vaatamata on nad väga head lendajad ja iseäralik on nende juures see, et lennu ajal hoiavad nad kattetiibu seljal koos
Aktiivne tegutsemisperiood suvel ja puidus niiskusega 15% alates. Ka on raske avastada kas veel elutseb või on vanade käikudega tegemist, sest majasikk väljub kevadel puidust, ülejäänud aja on puidu sisemuses. Kui avadest pudenev puidu tolm on hele, siis tegemist värskete lennuavadega, kui kolletunud siis juba vanad käigud. Välimus:Täiskasvanud putukas on 8-25 mm pikkune.Värvuselt must või pruun ning kaetud hallikate karvadega keha ülaosas ja kattetiibadel. Tooraksil on kaks silmi meenutavat läikivat musta täppiLihav vastne on hallikasvalge ning võivad kasvada väljaarenenuna kuni 35 mm pikkuseks. Elutsükkel:Emane muneb munad suvest varasügiseni puidupragudesse. Munad on kollakast hallikasvalge värvuseni, elliptilised ja teravikuliste otstega ning kooruvad 2-3 nädala pärast.Kõige enam kahju teeb vastne, rajades puidus tunneleid 3-11 aasta jooksul.Vastne nukkuvad puidupinna lähedal ning täiskasvanud putukas
Noormardikad kooruvad juulis ja teostavad küpsussööma männi võrades, närides võrsete koort. Mardikad talvituvad samblas ja saavad suguküpseks järgmisel kevadel. Põlvkond kaheaastane. Tõrje - asustatud puude raie ja koorimine enne tõukude nukkumist. Seda võib teha ka talvel, sest tõugud ja nukud talvituvad arengukohas koore all. Loomulikult ka biotõrje on efektiivne. Männipihklasel (P. pini) on 7.....9 mm pikkune keha ja kaks kollast ristvööti pruunidel kattetiibadel. Kahjustab peamiselt allajäänud mände, olles seega vähetähtis liik. Lendlus toimub suve esimesel poolel. Haue rajatakse mändide paksukoorelisele tüveosale. Emane mardikas muneb koores olevasse auku kuni paarkümmend muna . Tõugukäigud asetsevad kiirjalt ja on kuni 20 cm pikad. Tõugud nukkuvad puitu uuristatud hällides. Põlvkond on tõenäoliselt üheaastane. Tõrjeks on püünispuude langetamine kevadel ja koorimine kesksuvel.
annaabi.ee 
