2. Käsitused, mis puudutavad kasvatusliku interaktsiooni ja kasvustiimulite tähendust inimlikus kasvus. Rõhutatakse kasvataja arusaama sellest, milline on tema tegevuse ja lahenduste tähendus kasvatuses ja sisaldab kõiki kasvataja käsitusi selle kohta, kuidas mäjuvad kasvustiimulitena erinevad tegevused, situatsioonid ja materjalid. 3. Käsitused, mis puudutavad kasvu- ja arenguprotsessi üldisi seaduspärasusi ja inimese olemust (inimkäsitus) Kasvatusteadust peetakse väärtustega tihedalt seotud teadusalaks. Väärtuseks nimetame seda, mille nimel miski lõppkokkuvõttes juhtub. Väärtused reguleerivad inimeste pürgimusi ja käitumist ning mõjutavad sotsiaalse kooselu põhimõtteid. Kasvatuse ülesannet nähakse individuaalse maailmapildi kujunemise jaoks materjali pakkumises ja vahendamises. Kasvatusteadusele omased jooned on põhjendatavus; avalikkus ja edastatavus; kriitilisus, isekorrigeeruvus, autonoomsus; edasiarenemine
redutseerimist, piisab inimkäitumise tavakeelsest kirjeldusest. Tugevad biheivioristlikud sümpaatiad olid ka Wittgensteinil, kellel see seondus privaatkeele argumendiga. Oma "Filosoofilistes uurimustes" (Wittgenstein 1953) väidab ta, et mentaalset laadi terminite kasutamise episteemiline kriteerium ei saa olla privaatne. Introspektiivselt ligipääsetavad sisemised seisundid peavad olema seotud avalikult vaadeldava käitumisega. Biheiviorism mõjutas kasvatusteadust ja koolisüsteemi, eriti USA-s, tänu sellele, et suutis luua selged ja täpsed kasvatuses kasutatavad reeglid. Kasvatuses kasutatakse loogikat- inimene on valge leht, kasvatus määrab kõik. Biheiviorismi eetilised tagajärjed on suurepärased. Inimene on vabastatud vastutusest oma tegude ees, vabadusest , väärikusest ja on vähendatud vaid bioloogiliseks olevuseks, keda saab "vormida" nende poolt, kes on võimelised kasutama biheiviorismi vahendeid effektiivselt.
Inimesel on lastud liiga vähe ära tunda seda, mis võiks olla väärtuslik ning liiga palju on teda muudetud ja normeeritud kellegi poolt. Inimest on püütud vägisi vabaks teha, mida kasvatusteoorias nimetatakse pedagoogiliseks paradoksiks. Täna mõjuks kasvatus, kus inimene saaks midagi kogeda, õppida, selle üle arutleda, mõistust pingutada ja teise inimolendi südameheadust tajuda. Kasvatusteadusele on pedagoogika hädavajalik ja vastupidi. Kasvatusteadust huvitab inimene ja tema areng ja olemise mõte üldse. Inimese inimlik olemus ja küsimus elamisväärsest elust seovad kasvatusteaduse filosoofiaga. Kasvatus on pidevas dialoogis oma aja vaimuga ning kasvatusteaduste osaks on mõista inimest, tõlgendades erinevate aegade mängureegleid. Kasvatusteadus püüab avada kasvatuse muutuvat tähendust eri aegades, kultuurides ning ka mõtteviisides, analüüsida tingimusi, milles lapsed kasvavad.
ühise aluse tänapäeval ilmnevatele spetsiifilistele probleemidele, märgata erinevate probleemide ühisjoon. Tähtsaim vaatenurk. Kasvatusteadus vaatleb arengut ja õppimist kasvatuse ja õpetuse aspektist, see on kasvatust ja õpetust uuriv teadus. Kasvatusteaduse suhe lähiteadustega Teaduste liigitus ja liigitamise problemaatilisus Humanitaar- või sotsiaalteadus. Tänapäeva kasvatusteadlane võib olla filosoofilise, psühholoogilise või sotsioloogilise orientatsiooniga. Kasvatusteadust on mõnikord iseloomustatud kui humanitaarteadust, mõnikord kui sotsiaalteadust. Sotsiaalteadused käsitlevad inimest kui sotsiaalset olendit ja inimeste loodud sotsiaalseid institutsioone, siis ongi kasvatusteadus vaieldamatu sotsiaalteadus. Kasvatusteadus on ka humanitaarteadus, kui tahame rõhutada inimese ainulaadsust ja inimese mõistmisele suunatud uurimismeetodit. Liigitamise kriteeriumid. Teaduse klassifitseerimisel on peamine jaotuse alus uurimisobjekt,
väldib halba negatiivne - saab halba jääb heast ilma Uusbiheivioristid täiendasid S ---> R skeemi: Teaduses on biheiviorism 20. sajandil tekkinud psühholoogia, sotsioloogia, etoloogia ja kasvatusteaduse suund, mis seletab inimeste ja loomade käitumist reaktsioonidena välismaailmast saadud stiimulitele, ignoreerides teadvust või organismi aktiivsust. Tänapäeva psühholoogias on see suurelt jaolt tähtsuse minetanud. Biheiviorism mõjutas kasvatusteadust ja koolisüsteemi, eriti USA-s, võimaldades luua selged ja täpsed kasvatuses kasutatavad reeglid. Termini "biheiviorism" loomise au kuulub ameerika psühholoogile John Watsonile. Artiklis "Psychology as the Behaviorist Views it" kirjutab ta: "Biheiviorist näeb psühholoogiat loodusteaduse puhtalt eksperimentaalse haruna. Selle teoreetiline eesmärk on käitumise ennustamine ja kontrollimine. Selle meetodites ei ole introspektsioonil mingit põhimõttelist
institutsioonide tegevust. Kuid traditsioonil on ka negatiivseid külgi. Kui traditsioon väljendub teadust tugevalt piirava õigeusklikkusena ja toob endaga kaas võimu probleeme, siis see pigem takistab kui soodustab teaduslikku tegevust. Kasvatusteaduse suhe lähiteadustega Teaduste liigitus ja liigitamise problemaatilisus Humanitaar- või sotsiaalteadus. Tänapäeva kasvatusteadlane võib olla filosoofilise, psühholoogilise või sotsioloogilise orientatsiooniga. Kasvatusteadust on mõnikord 30 iseloomustatud kui humanitaarteadust, mõnikord kui sotsiaalteadust. Sotsiaalteadused käsitlevad inimest kui sotsiaalset olendit ja inimeste loodud sotsiaalseid institutsioone, siis ongi kasvatusteadus vaieldamatu sotsiaalteadus. Kasvatusteadus on ka humanitaarteadus, kui tahame rõhutada inimese ainulaadsust ja inimese mõistmisele suunatud uurimismeetodit.
1876. aastast alates muudeti vastuvõtt iga-aastaseks. Lõuna-Eestis jõuti seminariharidusega koolmeistrite ettevalmistamiseni 1849.aastal, mil Valmierast toodi Valka üle sealne köster-koolmeistrite seminar. Valga seminari juhtis Janis Cimze. Sisseastumisel nõuti õpilastelt kirikuõpetaja soovitust ja kihelkonnakooli lõputunnistust. Rüütelkonnale alluvas seminaris anti õpetust saksa keeles, palju tähelepanu pöörati muusikale ja pedagoogikale. Kasvatusteadust õpetati J. Cimze juhtimisel, tulevastele õpetajatele sisendati lugemisarmastust, töökust ja teadlikkust oma tulevaste ülesannete täitmiseks. 1871. aastal muudeti Valga seminari töökorraldust ja uusi õpilasi hakati vastu võtma igal aastal. 1879 täiendati õppeplaani, koolitööd pikendati kolmelt aastalt neljale. Tulevasele õpetajale vajaminevad oskused omandati harjutuskoolis, mis oli asutatud 1873.aastal. Tartus töötas 1828
annaabi.ee 
