Pulmad peiukodus Mõrsja vastuvõtmise ja tuppaviimisega seotud tavad lähtuvad enamasti kõik tõrje- ja sigivusmaagiast. Nende eesmärgiks on eemale tõrjuda kurja ja kindlustada õnne ning edukust noorpaari tulevases elus. Tõrjemaagiaga ongi seletatav, et mõrsjat ei lastud astuda maapinnale. Peiu ema asetas sõiduki ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Mõrsjat tõstis tavaliselt peiu isa. Tekile või kasukale astumisest loodeti kas head lambaõnne või pehmet, leplikku südant mõrsjale. Mõrsja pidi vaibale (kasukale) viskama vöö (hilisemal ajal aga raha), mis sai ämmale. Veel levis komme, et ukselävele laotati vanad püksid, millele mõrsja tarre tulles pidi astuma (püksid põletati). Mõrsja kas talutati tuppa isamehe poolt või jälle kanti majja peiu süles. Igale ukselävele pidi mõrsja heitma kindad (~raha). Mõnes Lääne-Eesti kihelkonnas oli
loomadele kaju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne või mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasaku jalaga samuti pidid majja astudes tuled põlema. Mõrsja sülle pandi rüpepoiss, peiu kõige noorem meessugulane, kombega taotleti, et esimene laps oleks poiss. Söömisele järgnes pulmarituaalis uue kodu tutvustamine mõrsjale.
Saaja rong ei sõida sisse väravast (selle kaudu viidi surnuid) vaid lõhutakse osa aiast maha või kasutatakse mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Kui pulmarong peatub õues tõmbab peiu isa hobuselt looga ühe korraga maha ja viskab katusele. Peiu ema laotab saani ette kasuka või siis villase vaiba, millele mõrsja astub või tõsteti., Sellest loodetakse head lambaõnne või mõrsja lepliku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heidab kas vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutatakse (talutajaks isamees või peiu ema) või kantakse (kandjaks peiupoiss või peiu). Mõrsja ees astub isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Oma uude kodusse ei tohi mõrsja astuda vasaku jalaga. Mõrsja majja astudes peavad kõik tuled põlema (tuli on kurja tõrje). Mõrsja asetatakse laua taha istuma ning siis viis isamees mõrsja taas õue
Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa mõrsja hobusele looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne või mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Igale lävele heitis mõrsja kindapaari. Kohati oli tava tõsta mõrsja üle leivalabida, et leiva õnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasaku jalaga ja majja astudes pidid tuled põlema. Mõrsja asetati laua taha istuma. Järgnes söömaaeg.
Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa või peiupoiss mõrsja hobuselt looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne, mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus isamees või peiupoiss ja lõi mõõgaga riste ukselävele ja igasse nurka, et peletada kurja. Igale lävele heitis mõrsja kindapaari. Kohati oli tava tõsta mõrsja üle leivalabida, et leiva õnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasaku jalaga. Mõrsja majja astudes pidid tuled põlema. Mõrsja asetati laua taha istuma. Järgnes uju heitmine ehk "pea lahti
Põllumajandusmuuseum Tartu külje all. Kõige levinumaks pulmasõiduga seotud vanaks kombeks, mis oli täies elujõus ka tol ajal, oli tee sulgemine. Rakendada sai seda eelkõige maapulmade puhul ja eesmärgiks oli eelkõige napsu saada. Pulmapidu Pulmamajja saabumisega olid seotud erinevad tavad, mis sõltusid eelkõige pulmapeo pidamise paigast. Üheks vanaks kombeks, mida taas elustada püüti oli pruudi sõidukist maha astumine kas vaibale või kasukale, kuid seda tava on tõlgitsetud täiesti vastukäivalt. Uueks pulmakombeks või naljaks sõidukist väljumisel oli pruudi mõõtmine süllapuuga-kas ta ikka vastab perenaise ja tulevase ema mõõtudele. Kiiresti levima hakanud kombeks oli noorpaari oskuste proovimine. Kõige lihtsamad ja tavalisemad olid, et pruut peab kas ketrama või last mähkima ja peigmees pakku lõhkuma. Kujunesid välja tõelised etendused, kus oluline ei olnud tubli tulemus, vaid vaimukas lähenemine. Lauas
Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.
35 Vaenlastest hiirtel puudus ei tule - hiiri püüavad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead, kullid ja kakud. Kaelushiir Kaelushiir on hiire kohta suhteliselt suurte mõõtmetega: tema kehapikkus ulatub 11... 13 cm-ni. Tal on pikk ja terav nina, pikk saba ning tugevad ja pikad tagajalad. Kõrvad on paljad ja ulatuvad karvastikust kaugele välja. Kaelushiire kasukale on iseloomulikud kollased ja ruuged värvitoonid: selg on kollakas- kuni punakaspruun ja kõhualune lumivalge. Kurgu all on hästimärgatav oranzikas kaelus. Kaelushiir on levinud kogu Euroopas ning ta elupaikadeks on eelistatult laialehised lehtmetsad, võsad ja põõsastikud, samuti pargid, aiad ja põllud. Tihedat metsa ta aga väldib. Kaelushiir elab sügavates urgudes, mis asuvad puude juurte vahel ja millel on mitu väljapääsu
annaabi.ee 
