Huvitava elukäiguga isuri mees oli Fjodor Safronov, kes sündis 1886. aastal Ingeris, Soikkola poolsaarel Viistina külas. Saatus viis ta Soome, kuhu ta peale I Maailmasõda alatiseks elama jäi. Ta suri Helsingis 1962. aastal ja seal kutsuti teda juba Teppo Repo. Ta sai tuntuks kui ingeri rahvapillide tegija ja mängija. Tema lugusid on avaldatud mitmel heliplaadil. Üht omapärast isurite rahvuspilli nimetas ta jalutuskepiks kävelykeppi. See oli pikk puust vilepill, mis oli pealt kasetohuga mähitud Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Isurid http://www.fennougria.ee/?id=10528 http://www.erm.ee/et/Avasta/Soome-ugri-rahvakultuur/Isurid http://soomeugri.weebly.com/vadjalased-ja-isurid.html http://www.folklore.ee/tagused/nr1/tonuris.htm
mehed paremale. Nooremad pidid vaikima, kuni neil rääkida paluti. Külalised tõid oma kausid kaasa ja kui peremees hakkas piipu puhastama, oli külalistel aeg lahkuda. 2.4 Liikumisvahendid Kanuud ja kajakid olid väga heaks abivahendiks jõel liikumisel. Paatide abil püüti kala, koliti ühelt alalt teisele, veeti kaupa, kasutati sõjaretkedel. Valmistamisviise oli mitmeid. Ühed põletasid puutüve seest õõnsaks, teised punusid veesõiduki kõrkjaist või katsid puidust raami kasetohuga ja tihtisid õmblused kuuma musta kuuse vaiguga. Merekanuud õõnestati. Suureks abimeheks olid ka koerad, kes rakendati kelgu ette, millel ise oldi ning millele sai asetada ka muud tarvilikku. 6 Suure muutuse indiaanlaste ellu tõid hobused. Nendega sai liikuda kiiremini ja nad olid ka tugevamad. Eriti kiindunud olid hobustesse kütt-sõdalased. Suvel käis ta hobust ujutamas ja talvel kattis ta ratsu piisoninahkadega
Tol ajal külvati naerist, otra, rukist ja nisu. Kui suvi hakkas lõppema, algas vilja- koristamine, mil tarvitati vikatit ja sirpi. Kui vili lõigatud, kuivatati see rehes. Terad peksti vartadega peadest välja ja jahvatati käsikivil. See oli igavaim töö, sest jahvatamine läks väga aeglaselt. seanina Osa vilja pandi hästivarjatud koobastesse, mis olid kaetud seestpoolt õlgede ja kasetohuga. Seda tehti selleks, et vili vaenlase kätte ei langeks. Usina töö tõttu kasvasid põllumaad ja viljasaak ning rahvas elas jõukalt. Rikkaid inimesi oli eestlaste seas rohkesti. Üldse oli põlluharimine eestlastel enam arenenud, kui naaberrahvail, näiteks lätlastel ja venelastel. Meie esivanematel oli tähtsaks elu-ülalpidajaks veel karjandus. Laialdased metsad ja karjamaad andsid loomadele rikkalikku toitu. Karja- ja heinamaad olid külakondadel ühised
hästitasuvat) püügivahendit nagu bottengarn. 6. Silmutorbik Omapärane mõrralaadn püünis on silmumõd ehk silmutorbik, nüüdisajal kasutatakse seda Eestis ainult Narva jõel. Silmumõrd on tavaliselt 55 60 cm pikkune koonusekujuline püünis, millelon 23- sentimeetrise suuavaga pujus. Kitsamast otsast suletakse püünis harilikult lepapuust prundiga. Silmumõrra valmistamiseks on aegade jooksul kasutatus kuusekoort, männipuust lõhestatud peerge, mis kinnitati kasetohuga, samuti värnitsaga immutatud papiribasid ja muud. Nüüdisajal valmistatakse silmumõrrad enamasti viniplastist. Püügile asetamisel seotakse 50 60 torbikut nööri abil ühise selgnööri külge ( umbes 35 40 sentimeetrilise vahekaugustega). Selgnöör varustatakse raskuste ja ujukitega. Suuvaga allavoolu olvasse mõrda koguneb vahel selline hulk silmu, et nende kättesaamiseks tuleb püünis purustada. Tavaliselt piisab prundi äravõtmisest. Narva jõel on allpool kärestikke
karja kokku. Et lokku löödi paljudes peredes ja mitmesugustel puhkudel, taoti vahetegemiseks eri rütme. Lokulauad olid enamasti mõisates, kuid ka suuremates taludes. Pingipill (tuhkapill) koosneb veidi krobelisest puitalusest (põrand, uksepakk, pink, tühi õllevaat) ja lõhestatud otsaga kepist või luuavarrest. Viimasega kraabitakse tuhaga üleriputatud puitalust (pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või pulmaorkestris. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil. Parmupill (konnapill, huulepill, kärsapill, suukannel) koosneb raud- või vaskraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga lahtised otsad. Nende vahel on õhuke teraskeel,
kasutatakse tänapäeval kasetohu asemel sageli tõrvapappi või musta kilet, majadel on laudpõrandad ja klaasitud aknad. Kaminataolist ahju esineb haruharva, enamikel elamutel on plekkahjud. 20. sajandi alguses olid hantidel vähesel määral kasutusel kaht tüüpi poolmaakojad. Ühed olid ristpalkehitused, mille allosa oli mõnikümmend sentimeetrit maa sees. Teistel poolmaakodadel oli palkidest ja lattidest ehitatud tüvi- või tömppüramiidi kujuline karkass, mis kaeti pealt kasetohuga. Sellele asetati latid ning kaeti need mätaste ja mullaga. See poolmaakoda oli poolest kuni pooleteise meetri sügavuseni maa sees, sel oli muldpõrand, väike uks, jäätükist aken 5 ning kaminataoline ahi puupulkadest ja savist valmistatud korstnaga. Pärast Teist maailmasõda on poolmaakodade kasutamise kohta vaid mõned üksikud teated. Tänapäeval elavad handid enamasti tüüpprojektide järgi ehitatud palkmajades
Et lokku löödi paljudes peredes ja mitmesugustel puhkudel, taoti vahetegemiseks eri rütme. Lokulauad olid enamasti mõisates, kuid ka suuremates taludes. Heliraud (tagiraud) kujutab metallvõru või trianglit, mida lüüakse metallkepikesega. Pingipill (tuhkapill) koosneb veidi krobelisest puitalusest (põrand, uksepakk, pink, tühi õllevaat) ja lõhestatud otsaga kepist või luuavarrest. Viimasega kraabitakse tuhaga üleriputatud puitalust (pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või pulmaorkestris. Jauram (loogapill, umba, sokuloku) kujutab traadi abil looka painutatud keppi, mille küljes on kelluke. Traadi sisse pannakse plekk-kettaid. Mängides lüüakse pilli vastu maad ning tõmmatakse hambulise puumõõgaga üle traadi. See oli pulmaorkestrite naljapill ja jõulusantide mänguriist. Tänapäeval kasutavad jauramit ohtralt külakapellid.
annaabi.ee 
