Kas Eesti ühiskonna areng on jätkusuutlik? (0)

Kas Eesti ühiskonna areng on jätkusuutlik?
Jätkusuutlik areng on üpriski lai mõiste, mis haarab enda alla pea kõik elu-valdkonnad. Eelkõige taotletakse sellega tasakaal sotsiaalsfääri, majanduse- ja keskkonnavaldkonna vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajaline jätkumine praegustele ja järeltulevatele põlvedele. Jätkusuutlik areng eeldab ka seda, et hoitakse kogu ühiskonna kui ühtse süsteemi terviklikkust ning tekkivaid probleeme ei tohi mitte mingil juhul lahendada teiste valdkondade arvelt või neid kuidagi kahjustades.
Kas aga meie armast kodumaad , Eestit, saab jätkusuutlikuks riigiks nimetada või mitte? Sellele vastuse leidmiseks peab arvestama nelja suure ning tähtsa eesmärgiga: heaolu kasvu, ühiskonna sidususe, ökoloogilist tasakaalu ja kultuuri elujõulisusega. Eesti on jätkusuutlik, kui toimub kooskõlaline liikumine kõigi nelja eesmärgi suunas ning ükskõik milline kaugenemine tähendab ohtu jätkusuutlikkusele. Tähtsust omab see, et kõigi nelja arengueesmärgi süsteem säilitaks oma terviklikkuse.
Eestis saab heaolu vaadata küllaltki erinevate nurkade alt. Kuna meie kodumaa on üsna arenenud riik ja elamistingimused on ka valdavalt ikka kõvasti paremad, kui näiteks kuskil Kesk-Aafrika riigis või Aasias, siis võiks arvata, et Eestis on heaolu tase suhteliselt kõrge. Aga kui hakata uurima tõelise heaolu tagamaid, tuleb välja hoopis midagi muud. Eesti riigi tugev külg on riigi väike välisvõlg, haridusnäitajad olid 2008. aastal Euroopa keskmised või üle keskmise , samuti oli sellel ajal ka olukord veel suhteliselt hea tööhõives, aga majanduskriisi ajal on see halvenenud. Tootlikkuse ja tervisenäitajate poolest oleme Euroopa riikides viimase kümne hulgas. Meeste tervena elada jäänud aastate poolest on Eesti Euroopas koguni viimased ning meeste keskmise oodatava eluea poolest edestab Eesti ainult Leedut ja Lätit. Samamoodi on ka hea kesk- ja kõrghariduse kättesaadavus vaesematel ja keskustest kaugematel elavatel inimestel piiratud ning pole kõigile võimaldatav.
Sama põhimõttega võib käsitleda ka ühiskonna sidusust: võib tunduda jälle, et kuna Eesti on arenenud riik, siis mingit erilist kihistumist, nagu oli näiteks agraagühiskonnas, ei tohiks olla, ometigi ju keskklassiühiskond. Aga siiski, väga palju endaga mitte just kõige paremini toimetulevad inimesed oleksid nagu ühsikonnast välja heidetud, nagu keegi ei hooliks neist. Seda on juba kasvõi ainuüksi Tallinna tänavatel näha. Kuigi samas riik ikkagi püüab aitada hädas olijaid erinevate sotsiaaltoetuste ja –teenustega, ei jõua need kõigi abivajajateni ning eluheidikuid leidub kahjuks igal pool.
Ökoloogilise tasakaalustatuse koha pealt on asjalood nii ja naa. Näiteks jäätmete taaskasutamine on meil täies hoos ja rohelisemad eluviisid on järjest rohkem juurduma hakanud. Aga kahjuks ei piisa ainult sellest. Eesti on ökoloogilise tasakaalu valdkonnas Euroopas väga madalal kohal ja seda fossiilkütuste, eelkõige põlevkivi, ebaefektiivse kasutamise pärast. Taastuvate loodusressursside protsent kogu elektrienergia tootmisest on aga paraku väga väike ning see põhjustabki meile väga madala koha.
Kultuur on Eestis küllaltki hästi arenenud ja sellele on viimasel ajal eriti palju tähelepanu pööratud. Meil on kultuurilisi vaatamisväärsusid küllaltki palju ja teavet nendest on ka igal pool jagatud. Lisaks ka tänu Kultuuripealinnaks olemisele edenes Eesti kultuur küllaltki jõudsalt.
Arvestades kõiki eelnevalt mainitud eesmärke ja nende taset Eestis, siis päris kindlalt ei saa väita, kas me elame jätkusuutlikus riigis või mitte. Vaadates enamusi aspekte , siis Eestit kahjuks jätkusuutlikuks riigiks nimetada ei saa. Kuigi arvestades kultuurilist elujõulisust, siis selle kohaselt seda isegi saaks seda öelda, aga paraku jääb ainult ühe eesmärgi täitmisest selles süsteemis väheseks.
Katrin Aibast 12.B