Tema kolmnurksed kõrvad on süsimustad, suuruselt ehk keskmised kassikõrvad, asetsedes pealael kikkis. Salapärased mandlikujuga tumepruunid silmad upuksid justkui karvastiku sisse ära. Ime, et ta sealt alt üldse välja näeb. Tema väike niiske nina meenutab otsevaates kujult kolmnurka. Kompimiskarvad justkui veniksid ja veniksid kaugusesse. Need on tal tõesti väga pikad. KAEL - Tema lumivalge kael tundub olevat üsna jäme (põhjuseks võib pidada jällegi kohevat karvastikku) aga teinekord end sirutades suudab ta kaela väga pikaks venitada. KERE - Latte kere on suur, see on kujult ümar ning värvidest jooksevad läbi toonid valgest tumepruunini. Kuigi esialgu tundub ta kere olevat üsna kohmakas, siis tegelikult võib ta seda oma äkiliste liigutustega väänata igas suunas, seega paindub väga hästi. SABA - Tema sirge puhvis tumepruun saba ei jää oma kohevusega alla ka teistele kehaosadele. See on umbes sama pikk kui ta kere.
See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. Saba on kaetud suurte sarvsoomustega. Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu. Paariliste nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest. Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4. Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja
samastatav maa-ema ürgüsaga, kuhu põllumees külvab seemne. Vagude ajamine lõuendi tagaküljele, põllu kündmine ja naise viljastamine pakuvad ühteviisi pimedat loomisnaudingut, sest vilja ei ole enne näha kui pärast protsessi lõppemist. Rõõm viljast läheb jagamisele teistega. Urmo Rausi mitmetasandilistes töödes on näha niihästi ekspressiivseid abstraktsionistlikke avaldusi kui ka aistingulisi asju, millel on nimi. Linakiudusid, lihaskiudusid, taimestikku, karvastikku, limanahkade võlvkäike, põlluvagusid linnulennult, tselluloosivabriku seinaraua roostet. -4- Lõuendi tagaküljele kantud värvi ebaühtlase imbumise tõttu läbi liimi- ja kiukihtide saavutavad maalid silmaga tajutava, peaaegu klaasi läbipaistvusega materjalisügavuse. Nagu renessansi ruumiperspektiiv matkis seinatagust maastikuvaadet, muutes maali aknaks kunstimaailma, nii
Endotermide kehatemperatuur on reguleeritud täpsete mehhanismide abil. Tavaliselt kõigub nende kehatemperatuur 37 – 39 °C vahel, lindudel on see mõnevõrra kõrgem, ulatudes 40 – 42 °C. Endotermid külmas kliimas: võimaldavad neil kehatemperatuuri säilitada (spetsiaalsed soojusvahetid, BAT, talveuni) (isolatsioonikihi paksus jms). Soojusjuhtivus väheneb karva paksuse kasvades. Suurte loomade karvastik võib olla üsna paks, väiksed loomad aga ei saa endale lubada väga paksu karvastikku. Teatavast väärtusest pikem karv hakkab takistama nende liikuvust. Seetõttu on just väikesed loomad need, kes talveund magavad. Paljud hülged ja vaalad elavad arktilistes meredes, kus vee temperatuur on väga madal. Lisaks sellele on ka vee soojusjuhtivus palju suurem. Sellistel loomadel on kolm võimalust: • elada madalama kehatemperatuuriga; • suurendada põhiainevahetuse taset et kompenseerida madalat keskkonnatemperatuuri, või • parandada isolatsiooni vähendamaks soojuskadu
(2;3;6;7;8) Vees ei tunne, aga kobrast äragi. Temas on kõik kohastunud eluks vees. Kõrvalestad on väikesed ja küünivad vaevu läbi kasuka. Nagu ninasõõrmetelgi, nii on ka kõrvaaval erilised lihased, mis sulgevad selle tugevasti vee all viibimisel. Tihedasti liibuvad ka huuled tagapool punakasoranze lõikehambaid, mis võimaldab loomal ka vee all taimi läbi närida. Tema anaalnäärmed eritavad erilist rasunõret, millega kobras võiab oma karvastikku. (8) Kopra karvastik on märgumatu. See koosneb väga tihedast ja pehmest aluskarvast, mida katab karmim ja pikem pealiskarv nii tihedalt, et vesi ei suuda sellest läbi tungida. Õhukiht, mis jääb aluskarva vahele kaitseb looma nahka märgumise ja jahtumise eest. Kopra närimistegevus tekitab imestust. Ta suudab oma võimsate lõikehammastega kuni meetrise läbimõõduga puid langetada. Enamasti rahuldub ta aga märksa peenemate, 10-30 cm läbimõõduga puude mahavõtmisega
Urgu on keksikul võimalik koguda toiduks igasugu seemneid, mis viimases hädas käiku lähevad. Toiduotsingule hüplema suundub ta alles öösel. Nii liigub ühe põõsa juurest teise juurde lootuses seemneid leida. Kuivast toidust hoolimata tuleb keksik vett joomata toime. Ta säästab vett, urineerides äärmiselt vähe, ning ka tema väljaheited on purukuivad. Keksikud ei higista nagu ülejäänudki närilised. See vähendab niiskusekadu. Viimases hädas jahutavad nad end kaela karvastikku lakkudes. Kiskjate eest kaitseb teda kollakas või hallikas kaitsevärvus. Kuid kui sellest siiski abi ei ole, võtab ta appi väledad tagajalad. Nende peal hüpeldes nagu känguru, pääseb ta tihti kiskjate käest pagema. Välja arvatud jooksuajal on keksikud üksikelulised loomad. Päeval topivad nad oma urusuu kinni, et väljahingatavas õhus sisalduv niiskus urgu jääks. Nõnda on urus niiskem õhk, kui väljas ja aurumine keha pinnalt ning ninast ja suust on väiksem. Labidjalgkonn
kõikumised. Urgu on keksikul võimalik koguda toiduks igasugu seemneid, mis viimases hädas käiku lähevad. Toiduotsingule hüplema suundub ta alles öösel. Nii liigub ühe põõsa juurest teise juurde lootuses seemneid leida. Kuivast toidust hoolimata tuleb keksik vett joomata toime. Ta säästab vett, urineerides äärmiselt vähe, ning ka tema väljaheited on purukuivad. Keksikud ei higista nagu ülejäänudki närilised. See vähendab niiskusekadu. Viimases hädas jahutavad nad end kaela karvastikku lakkudes. Kiskjate eest kaitseb teda kollakas või hallikas kaitsevärvus. Kuid kui sellest siiski abi ei ole, võtab ta appi väledad tagajalad. Nende peal hüpeldes nagu känguru, pääseb ta tihti kiskjate käest pagema. Välja arvatud jooksuajal on keksikud üksikelulised loomad. Päeval topivad nad oma urusuu kinni, et väljahingatavas õhus sisalduv niiskus urgu jääks. Nõnda on urus niiskem õhk, kui väljas ja aurumine keha pinnalt ning ninast ja suust on väiksem. Labidjalgkonn
Haabade langetamine – sinna tulevad kokku metskitsed, põdrad ja jänesed. Soolakute rajamine – alates hiirtest kuni põtradeni (ka metssead ja oravad = herbivoorid), ei ole mõeldud huntidele ja muudele kiskjatele. 10 Kobras Välimus Nahk on hästi tugev. Saba all kaks paarilist nääret. Selleks, et enda naha eest hoolitseda, on tal taga jala teine varvas lõhestunud, milega ta oma karvastikku puhastab. Seetõttu ei saa vesi ega temperatuur talle ligi. Tema veri seob hapnikku väga efektiivselt. Hambad on pruunid, see on näriliste seltis üks tunnus. Tal on hambaid 20, aga lõikehambaid 4, mis on pruunid. Närides ta lühendab ja teritab hambaid. Kobras on 100% taimetoitlane – puukoort, puuvõrseid ja rohttaimi. Kaalub 20-30 kg. Küttimine Hea liha. Nahk on väga ilus ja kõva.
Ninaõõs Ninaõõs jaguneb nina vaheseina ehk ninasepti abil kaheks sümmeetriliseks pooleks.Neeluga on ninaõõs ühenduses tagasõõrmete ehk koaanide kaudu. Suuõõnest eraldab teda kõva suulagi. Kumbki pool ninaõõnest jaguneb ninakarbikute varal dostaalseks, keskseks, ventraalseks ja ühiseks ninakäiguks.Ninaõõs jaguneb ninaesikuks ja pärisninaõõneks. Ninaesik järgneb ninasõõrmetele. Ta on kaetud kutaanse limaskestaga ja hobusel osaliselt ka peent karvastikku kandva välisnahaga. Pärisninaõõnel eristatakse hingamispiirkonda ja haistmis-piirkonda. Hingamispiirkond võtab enese alla enamiku ninaõõnest. Tema aluseks on ninakarbikud ja ninasept. Hingamispiirkonna limaskest on kaetud mitmerealise ripsepiteeliga. Haistmispiirkond esineb väikese alana dorsaalse karbiku ja ninasepti tagumises osas. Limaskest on siin pigmendisisalduse tõttu kollakaspruun või musta värvusega.Haistmispiirkonna
ninaks. Ninaõõs jaguneb nina vaheseina ehk ninasepti abil kaheks sümmeetriliseks pooleks.Neeluga on ninaõõs ühenduses tagasõõrmete ehk koaanide kaudu. Suuõõnest eraldab teda kõva suulagi. Kumbki pool ninaõõnest jaguneb ninakarbikute varal dostaalseks, keskseks, ventraalseks ja ühiseks ninakäiguks.Ninaõõs jaguneb ninaesikuks ja pärisninaõõneks. Ninaesik järgneb ninasõõrmetele. Ta on kaetud kutaanse limaskestaga ja hobusel osaliselt ka peent karvastikku kandva välisnahaga. Pärisninaõõnel eristatakse hingamispiirkonda ja haistmis- piirkonda. Hingamispiirkond võtab enese alla enamiku ninaõõnest. Tema aluseks on ninakarbikud ja ninasept. Hingamispiirkonna limaskest on kaetud mitmerealise ripsepiteeliga. Haistmispiirkond esineb väikese alana dorsaalse karbiku ja ninasepti tagumises osas. Limaskest on siin pigmendisisalduse tõttu kollakaspruun või musta värvusega.Haistmispiirkonna
Ninaõõs Ninaõõs jaguneb nina vaheseina ehk ninasepti abil kaheks sümmeetriliseks pooleks.Neeluga on ninaõõs ühenduses tagasõõrmete ehk koaanide kaudu. Suuõõnest eraldab teda kõva suulagi. Kumbki pool ninaõõnest jaguneb ninakarbikute varal dostaalseks, keskseks, ventraalseks ja ühiseks ninakäiguks.Ninaõõs jaguneb ninaesikuks ja pärisninaõõneks. Ninaesik järgneb ninasõõrmetele. Ta on kaetud kutaanse limaskestaga ja hobusel osaliselt ka peent karvastikku kandva välisnahaga. Pärisninaõõnel eristatakse hingamispiirkonda ja haistmis-piirkonda. Hingamispiirkond võtab enese alla enamiku ninaõõnest. Tema aluseks on ninakarbikud ja ninasept. Hingamispiirkonna limaskest on kaetud mitmerealise ripsepiteeliga. Haistmispiirkond esineb väikese alana dorsaalse karbiku ja ninasepti tagumises osas. Limaskest on siin pigmendisisalduse tõttu kollakaspruun või musta värvusega.Haistmispiirkonna
g) nõrgendavad looma tervist. Joonis ja alltekst: Kirbu eluring võib kesta olenevalt keskkonnatingimustest paar nädalat kuni paar aastat. Kirpude asurkonnast moodustavad täiskasvanud 10 % ja noorvormid 90 %. Selgitus: Kirbu eluringi 4 etappi: 1. Valmik toitub verest ja veedab kogu elu koera või kassi karvkattes; 2. Munad arenevad karvkattes ja pudenevad igale poole, kus loom liigub: põrandale, mööblile jm. 3. Vastsed kooruvad 2-12 päeva jooksul ja peituvad karvastikku, põrandapragudesse ja looma magamisasemele, kus kestuvad ja nukkuvad. 4. Nukud. Nuku staadium kestab mõnest päevast mõne kuuni. Need on tillukesed märkamatud moodustised, mis koguvad enda ümber toimu ja liivateri. * Kas kirp areneb täis- või vaegmoondega? * Miks peavad parasiidid munema palju mune? * Millises arengujärgus kirpe on kõige rohkem? * Miks peab tegema ussitõrjet ka siis, kui loomal ilmseid parasiitidega nakatumise tunnuseid pole?
annaabi.ee 
