PÄEV JURMALA VEEPARGIS. Teema: REISILUGU Sõitsime kooli eest välja kell 7:00.Meil oli kaasas giid Ilmar.Umbes 2 tunniga jõudsime Eesti ja Läti piirile.Giid jutustas meile huvitavat juttu.Edasi sõitsime Riiga.See võttis aega umbes 3 tundi.Jurmala veeparki jõudes saime endale kellataolised andurid.Nendega saime avada ka kapiuksed.Kõige esimesena käisin ma koos Joeli ja Karl Henryga kollases torus,kus oli väga lõbus.Algul kartsime aga pärast käisin ma seal 7 korda!Siis käisin ma mustas torus kus oli väga pime.Edasi käisin ma rohelisis torus koos Pauliga. See oli tavaline ainult et lõpus oli väga tore jõnks.Sarnane toru oli ka sinine aga üksi laskmiseks.Väga tore oli ka ,,KARIIBI MEREL"kus lained olid kohati 3 meetri kõrgused.Kõige põnevam oli veepargis ,,tornaado",mis oli tõesti väga tore:sõitsid koos sõbraga Väga järsust torust alla,sõitsid väga suure kiirusega hiiglaslikule kausile.Kõige
Kordasin endale igapäev kui väga ma vihkan füüsikat, võimalik, et tänu sellel ei peitugi minu sees armastust füüsika vastu. Algul tundus füüsika mulle põnev. Oli see ju siiski uus aine mida õppima hakkasime. Kuid peatselt, kui kohtusime õpetajaga, see huvi kadus. Öeldakse, et esmamuljest oleneb nii mõnda, nii on. Iga tund kuulsime kui saamatud me oleme, seda nii füüsikas kui ka ülejäänud elus. Hetke mil algas kodutööde vastamine, värisesime kõik hirmust, kartsime, et kui keegi meist midagi ei oska või mõnest ülesandest aru ei saa, kuuleme järjekordselt seda kalki valjut häält, ütlemas meile, et me ei jõua elus kuhugi, kui me füüsikast aru ei saa. Peale neid tunde tekkis üüratu suur hirm füüsika ees. Ju siis seondus selle hirmuga ka vihkamine, mis oli suunatud füüsikale. Füüsika puhul ei meeldi mulle ka see, et iga väite juurde tuleb tuua näide. Tihti on nii,
keskmes hoidmise nimel. Me teeme kõik endastoleneva, et jätkuks Euroopa Liidu laienemise protsess. See kõik lisaks julgelt Euroopa-meelsele konstruktiivsusele on Andrus Ansipi arvates päris hea saldo. Selles osas olen temaga täiesti ühel meelel. Eesti Euroopa-poliitika keskmes on soov jõuda senisest veelgi tugevama Euroopa Liiduni, mis põhineks liikmesriikide solidaarsusel. Nagu me oleme ise tundnud, see eesmärk on käegakatsutav. Enne liitumist kartsime Euroopa Liidu suuremat rolli välispoliitikas ja igasugust ,,maksustamise" sõna mainimist. Kodanikud tundsid muret keele ja kultuuri kadumise pärast. Ettevõtjad küsisid, kas Euroopa Liit ei tähenda mitte sotsialismi naasmist majandusse. Liitumise järel kartsime üle meie pea tehtavaid otsuseid ja soovisime end iga hinna eest kehtestada. Tänaseks, neli aastat pärast liitumist, on kõigile selge, et nendel kartustel polnud alust
· Aja puudus (koolitöö segab) 8 Olulised tugevad küljed on meie õpilasfirmal tugev omavaheline läbisaamine, oskus teha koostööd ning toote unikaalsus. Üks suur nõrkus oli vähene algkapital kuna pärlid ei ole odavate küllast. Tänu sellele otsisime kõige soodsamad tarnijad, kellelt vajaminevaid tarvikuid sisse osta. 3.2. Majandusolukord Kui õpilasfirma lõime puudus meil küllaldane algkapital. Kartsime, kas tuleme omadega välja või mitte. Kuid kui olime oma esimesed tehingud teinud, tundus meile et äri läheb suhteliselt edukalt. Mida aega edasi seda järjest paremaks sissetulek minema hakkas. Võitsime kasutusele järjest uusi strateegiaid kuidas oma toodet müüa ja valmistada. Laatade eel olime hirmul, kas jääme üldsegi kasumisse, kuid meilegi tuli üllatusena et meie müük läks väga edukalt.
eest aga kedagi polnud silmapiiril. Mõtlesime juba, et meid on sisse piiratud ning otsustasime omal nõul tagasi liikuda Kulgu sadama poole. Mitte ühtegi hingelist ei kohanud ega tulnud vastu kuigi ometigi pidid valvurid olema jõe jäädes valvepostil. Kohale jõudes Kulgu sadamasse oli pilt meile selge, venlane liikus meie poole. Paljud olid oma kohtade pealt lahkunud. Märkasime isegi taganevaid Kreenholmi töölisi. Nende pilgust võis lugeda ärevaid ja ähvardavaid meeleolusid, kartsime tulistamist selja tagant. Hakkasime kibekiirelt taganema, aga kogu pilt jääb vist igavesti meelde, tugev liikumiskeeris, kus tagant järjest peale suruti, ärritatud käsklused, selja taga aga põlev Narva, mis heitis oma põlemiskuma kaugele, vilkuvad raketid, suurtükki mürin ning teadmine, et vaenlane on vallutamas meie kodumaad." Õppursõduri V. Everi naljalugu V. Ever jutustas, et ühel ilusal kevadisel päeval 1919. aastal, tulles
katseid ka kolmanda isikuga, kes ise mõtete edastamise protsessis ei osale, vaid kellele lastakse salvestist, milles vastuvõtja kirjeldab oma nägemusi. Olles salvestise läbi kuulanud, tuleks katsealusele näidata nelja täpselt samasugust pilti ning lasta ka temal nende seast valida pilt, mis tundub kõige rohkem vastuvõtja kirjeldustega seotud olevat. Põhjus miks meie seda meetodit oma katses ei rakendanud, oli see, et me kartsime, et kui me palume vastuvõtjal katse käigus oma nägemusi kirjeldada, võime esiteks tema keskendumist häirida ning teiseks ei pruugi ta tõtt rääkida või üldse suuta oma nägemusi kirjeldada. Me palusime küll igal katses osalenud vastuvõtjal peale pildi valimist oma valikut põhjendada kuid ei võtnud katsealuse kirjeldusi valesti valitud pildi puhul arvesse. Näiteks oli ühe vastuvõtja ees olevas pildivalikus teiste seas pildid 3D prillidest ning poisi näost. Katsealune
hindeid, panime nad istuma ning lõpuks heitsime nii Petrovi kui Jegorovi välja. Tal oli imelik komme käis meie kortereid mööda. Tuleb õpetaja poole, istub ja vaikib ning ikka nagu luurab midagi. Istub sedasi vaikides tunni, teise ja läheb. Seda nimetas ta ,,heade suhete säilitamiseks seltsimeestega" ja oli ilmne, et tal meie pool käimine ja istumine oli raske ning et ta käis ainult sellepärast, et pidas seda oma seltsimehelikuks kohuseks. Meie, õpetajad, kartsime teda. Isegi direktor kartis. Näete nüüd, meie õpetajad on mõtlev rahvas, äärmiselt korralik, kasvanud Turgenevi ja Stsedrini mõju all, ometi see inimene, kes käis alati kalosside ja vihmavarjuga, hoidis oma pihus gümnaasiumi tervelt viisteist aastat! Ja kas ainult gümnaasiumi? Kogu linna! Meie daamid ei korraldanud laupäeviti koduseid etendusi, kartes, et ta võib teda saada; ja vaimulikud ei usaldanud tema juuresolekul paastuajal liha süüa ja kaarte mängida.
Ühega neist saime jutule. See naine lubas meile piima ja köögivilja tuua. Seejärel kohtusime temaga mitmel korral ning kuulsime temalt, et meie vanemad ja ülejäänud inimesed olevat vahetult pärast raudteejaama jõudmist maha lastud ja sama saatus ootavat ka meid ees. Seejuures hoiatas ta meid ettevaatlikud olema ja kutsus meid laagrist põgenema, lubades meid aidata Soome põgeneda. Me lükkasime pakkumise tagasi ja ütlesime, et me ei lähe kuhugi. Me kartsime nimelt, et kui püüame põgeneda, lastakse meie vanemad tõepoolest maha. Suurem enamus tüdrukutest ja naistest välistas tõepoolest võimaluse, et nende pered oleksid mõrvatud. 1943. aasta sügiseks lõpetati Jägala laagri tegevus ning kinnipeetavad toodi üle Tallinna keskvanglasse, nn Patareisse. Patarei vanglas Naised paigutati keskvangla keskküttega uuemasse tiiba esimesel korrusele. Kambrid olid väikesed ja kitsad, aga seal oli kraan jooksva veega ja puuvaheseina taga tualett
külje keerab, siis kuivad kõlkad kähisevad, nagu püherdataks kuivanud lehtede kuhjas -- kahin on sihuke, et magaja ärkab. Noh, hertsog arvas, et heidab minu asemele; kuid kuningas arvas, et tema heidab. Ta ütles: «Ma usun, meie seisustevahe pärast peaksite taipama, et maisikõlgastest ase ei kõlba mulle magamiseks. Hiilgus võtku kõlgastest ase endale.» Jimil ja minul oli silmapilguks jälle suur hirm -- kartsime, et nad lähevad uuesti riidu. Olime seepärast õige rõõmsad, kui hertsog ütles: «See on mu saatus, et rõhujate raudkang mind alati põrmu tallab. Õnnetused on murdnud minu endise uhke vaimu; ma annan järele, ma alistun. See on mu saatus. Olen üksi maailmas -- las ma kannatan; võin seda taluda.» Hakkasime minema, niipea kui pimedaks läks. Kuningas käskis meid just keset jõge tüürida ja ütles, et me tuld ei näitaks, kuni.linnast hulk maad eemal oleme. Varsti
annaabi.ee 
