JÕULUNÄIDEND JÕULUKUUSEKE: Millest on tunda jõuluid? Jõulukuusest muidugi! KÜÜNAL: Küünlavalgusest! KUUSEKARD: Kuusel säravast karrast! KOOS: Enne jõuluid turritan metsas lume all. Kui piisavalt tihe ma olen, jõulukuuseks siis koju lähen. Lapsed ja vanad mind hellitavad, kaunid ehted ja mõtted mind kalistavad. Vanad ehted mälestusi toovad, täht ladvas jõuluid nüüd ootab. MATI: Tore, et jälle on jõulud! MAIA: Minu meelest ka. Jõulud võiksid olla kasvõi ükskord kuus. MATI: Ei või! Mõtle nüüd ise. Siis tuleks ju sellest päris igapäevane asi. Ja see poleks enam mingi eriline sündmus. MAIA: Seda vist küll..
Popi hakkas sellel hetkel Huhuule lähenema. Ühel päeval leidis Huhuu köögist pudeli ja avas selle ning jõi ennast purju ja jäi magama. See meeldis Popile, sest see meenutas talle tema vana Isandat. Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid üheskoos ja soojendasid teineteist. Nad joobusid mõlemad, Huhuu joomisest ja Popi peamiselt viina lõhnast. Ühel päeval ei leidnud Huhuu enam uut pudelit ja keeras terve maja segamini seda otsides. Lõpuks leidis ta neljanurkse karrast kasti. Huhuu arvates oli selles viin ja läks selle karraga tuppa. Huhuu püüdis kasti avada, ta urgitses küüntega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas selle vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks.
Sellest päevast peale hakkas ta jooma. Ta jõi, magas ja tundis pohmelli, kuni kogu tegeliku Isanda pudelid said otsa. Popi tundis purjus Huhuus oma Isanda ära Isand jõi õhtuti tule juures. Nad mõlemad istusid ja olid purjus, Popi lõhnast, mis täitis maja. Ühel päeval hakkas lund sadama. Lumi langes läbi katkise akna mööblile. Huhuu tuikus lööki viina järele, kuid kui aru sai, et seda enam pole leidis ta kõik pahupidi pöörates ühe nõu. See oli nelinurkne karrast kast, mille ta tuppa viis. Ta püüdis kasti avada ja viskas selle vastu põrandat. Toimus plahvatus ja leek tõusis laeni, Huhuu lendas vastu üht ja Popi teist seina ning maja vajus mürinal pooleks.
Sepp mõistis, et Kalevipoja käe jaoks on vägevamat mõõka tarvis. Sepa vanim poeg tõi seitsme luku ja üheksa tabaga kirstu, milles oli mõõkade kuningas. Sepp oli pidanud selle mõõga tegema vanale Kalevile, kuid too suri enne ära, kui sepp mõõga valmis sai. Tal kulus selle tegemiseks seitse aastat. Mõõk oli tehtud seitsmest erinevast rauast, karastatud seitsme erineva veega. Vars oli hõbedast, käepide kullast, kupp Kunglamaa kivist, sidemed seitsmest erinevast karrast, pannal paksudest pennidest, mis tugevdatud taalritega, pandla pidemed sõrmusekivist. Kalevipoeg võttis mõõga katseks kätte, keerutas seda nii, et tõusis torm ja lõi siis alasi koos aluspakuga pooleks. Mõõgale ei jäänud kriimugi. Seda mõõka Kalevipoeg tahtiski. Mõõk maksis üheksa head hobust, kaheksa karimära, kümme paari härgasid, 20 lüpsilehma, 50 vasikat, sada aidatäit nisu, poolteist paati odrateri, laevatäis
liha ja muud maiuspala tõi. Ühel päeval, ei tulnud isand enam õhtul koju ning jäigi kadunuks. Isand oli jätnud Popi koju koos puuris rahmeldava elukaga, keda oli Huhuuks kutsunud. Huhuu pääses välja oma puurist, peksis Popit ning kasutas Isanda asju. Aeg möödus ning Popi oli juba oma ,,uue Isandaga" harjunud. Tal polnud enam ajataju. Lõpuks hakkas Huhuu jooma ning ta tembud läksid aina hullemaks ja hullemaks, lõpuks leidis ta karrast kasti mis oli igast servast kinni joodetud. Huhuu oli kindel et seal sees on viin ning ta proovis seda avada, kuid ei tulnud sellega toime. Lõpuks tõstis ta kasti üles ning viskas vastu põrandat. ,, Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni". Seda novelli lugedes, tekkisid mul mitmed erinevad küsimused. Kes ikkagi on see Huhuu? Arvasin vahepeal, et tegemist on lapsega, kuid sel juhul, miks ta puuris oli? Ja
Kaks vana joodikut tõstsid pead, -- kõik oli nii valge! Kuid kõigepealt: viin oli otsas. Vaevalt oli Huhuu pärast uinakut saanud alata, kui juba lõpp tuli. Ja ta tuigerdas köoki uut otsima. Ta otsis kaua, kuid ei leidnud enam midagi. Ta pildus vana koli ümber ja pööras kõik pahupidi. Viimaks leidis ta mürgiselt lõhnavate kruuside ja kannude hulgast, kuhu endine Isand oli oma keediseid valanud, ühe nõu. See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. Kuid Huhuu arvates pidi siin viin olema. Ta arvas isegi selle lõhna tundvat. Ja ta tuli kastiga tuppa tagasi. Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus. Popi istus ta ees, koon üleval ja pikk händ vastu põrandat. Huhuu püüdis kasti avada. Ta urgitses küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina
Kaks vana joodikut tõstsid pead, — kõik oli nii valge! Kuid kõigepealt: viin oli otsas. Vaevalt oli Huhuu pärast uinakut saanud alata, kui juba lõpp tuli. Ja ta tuigerdas köoki uut otsima. Ta otsis kaua, kuid ei leidnud enam midagi. Ta pildus vana koli ümber ja pööras kõik pahupidi. Viimaks leidis ta mürgiselt lõhnavate kruuside ja kannude hulgast, kuhu endine Isand oli oma keediseid valanud, ühe nõu.See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. Kuid Huhuu arvates pidi siin viin olema. Ta arvas isegi selle lõhna tundvat. Ja ta tuli kastiga tuppa tagasi. Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus. Popi istus ta ees, koon üleval ja pikk händ vastu põrandat. Huhuu püüdis kasti avada. Ta urgitses küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina
Ta pildus vana koli ümber ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja kaastunnet avaldada. pööras kõik pahupidi. Viimaks leidis ta mürgiselt lõhnavate kruuside ja kannude Isanda sinihallid kärvatud silmalaud olid kinni, kuid ta hingas nii tasa, et ta hulgast, kuhu endine Isand oli oma keediseid valanud, ühe nõu. uni näis põgus ja erk. Ta näol oli sügav tõsidus ja ta lohkus põsed olid See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. Kuid Huhuu imekurvad. arvates pidi siin viin olema. Ta arvas isegi selle lõhna tundvat. Ja ta tuli kastiga Ja Pupil hakkas temast hale. Ta muretses nagu vana teener oma jälle lapseks tuppa tagasi. saanud härra eest. Kui vanad ja vaevalised olid nad mõlemad! Kui üksikud ja Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus
Ta pildus vana koli ümber ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja kaastunnet avaldada. pööras kõik pahupidi. Viimaks leidis ta mürgiselt lõhnavate kruuside ja kannude Isanda sinihallid kärvatud silmalaud olid kinni, kuid ta hingas nii tasa, et ta hulgast, kuhu endine Isand oli oma keediseid valanud, ühe nõu. uni näis põgus ja erk. Ta näol oli sügav tõsidus ja ta lohkus põsed olid See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. Kuid Huhuu imekurvad. arvates pidi siin viin olema. Ta arvas isegi selle lõhna tundvat. Ja ta tuli kastiga Ja Pupil hakkas temast hale. Ta muretses nagu vana teener oma jälle lapseks tuppa tagasi. saanud härra eest. Kui vanad ja vaevalised olid nad mõlemad! Kui üksikud ja Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus
Pill tehti puust, lepa- või männikoorest harilikult kevadel mahlade liikumise aegu. Lepa- või pärnakoore riba keerati spiraalselt kooniliseks toruks, alumise otsa kinnitamiseks pisteti sellest pulk läbi. Pasunat hoiti kasutamise vaheaegadel vees, siis võis see teenida mängijat terve suve. Tavaline eesti karjapasun oli ilma sõrmeavadeta ning võimaldas mängida väheseid helisid (ainult ülemheisid). Jahipasun ehk jahipiibar on karrast (plekist) tehtud pasun, mille ümber mässiti naharibasid. Jahimehed andsid sellega mitmesuguseid signaale. Sokusarve (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) mängisid karjased ja õitsilised tööle minnes ning töölt tulles, vooris käies, õhtuti õues ajaviiteks. Harva puhuti seda koos teiste pillidega tantsu saateks. Pill valmistati looma, tavaliselt soku sarvest. Mõõtmed olenesid sarve suurusest
ja kahjuks ka orjakaubanduse keskuseks. Porto börsihoone araablaste kavaldamiseks Cabo da Roca Et äri hästi läheks, tuli teinekord ka partnereid veidi üle kavaldada. Porto linna börsihoone suursugune Araabia saal ehitati omal ajal selleks, et jätta vastuvõtjast jõukas mulje ja mõjuda kaugelt saabunud kaubanduspartnerile psühholoogiliselt, osutades võõrustaja võimsusele ning külalise väiksusele, või ehk isegi tühisusele. Kullast ja karrast hiilgavasse saali juhatatud äripartnerist rikas kaupmees ei tundnudki pahatihti alateadvuses ennast eriti suursuguse ja jõukana, andis lepingutingimustes kergemini järele ning seega lõi soodsamad võimalused kohalikele ärimeestele, mis oli lõpptulemusena kasulik nii Porto linnale kui ka tervele Portugalile. Samas börsihoones mõisteti ka kohut petistest kaupmeeste üle ning lahendati kaubandusalaseid vaidlusi. Lisaks asub börsihoones, kaubandus-tööstuskoja ühes