Miks? Olen vanemate käest selle kohta pärinud, kuid nad muutuvad alati väga närviliseks ja ütlevad vaid, et kujutan seda endale ette. Hiljuti räägiti ülikoolis vananenud kriminaal juhtudest ja nende uurimisest. Sel hetkel sain aru, et unenägu võib ju midagi tähendada. See peab olema minu perekonna minevikuga mingit moodi seotud. Sirvisin raamatukogus, kus töötan, vanu ajalehtedes olevaid surmateateid. Otsisin väikeste tüdrukute juhtumeid. „Olemas!” karjatasin üle saali. Olin leidnud 5-aastase Triin Kuldoru surmakuulutuse. Ta oli kaduma läinud Valjala külas vanavanemate talu lähedal. Just seal lähedal asub Selja jõgi. Samuti on pildil olev tütarlaps üsna sarnane minu unenägusid külastavale plikale. Ta suri laupäeval, 24. aprillil. Täpselt kaks päeva enne minu 7-aasta sünnipäeva. Ema jutu järgi olin sel ajal pikalt väga haige. Järelikut mina tema surmaga kuidagi seotud ei saa olla
mustades riietes ja lühikest kasvu!" "Tänan teid info eest," vastasin, "aga nüüd peate minema arsti juurde, sest te veritsete kohutavalt." Ma helistasin kiirabisse ning mõne minuti pärast viidi mu vestluskaaslane haiglasse. Jalutasin mõtlikult kodu poole. Kodus toksisin andmed arvutisse ning leidsin kahtlustatava - Thomas Sun! Tüüp tundus karmi mehena ning tema silmis oli kadedust ja viha. Tema elukohaks olevat Washington, Lille tänav 7. "Oh isver!" karjatasin. "See tõbras elab ju minu kõrval!" Mõte sellest, et elan mõrvari vastasmajas, ajas mind hulluks. Ma tundsin, kuidas süda hakkas kiiremini lööma ning kananahk tuli ihule. Maskeerusin teiseks inimeseks ning tormasin oma naabri juurde. Mees avas ukse, kuid tahtis selle sama kiiresti jälle kinni tõmmata. Ma ütlesin, et olen siinkandis uus ning tahan teda kohvile kutsuda. Naljakas küll kell 3 öösel kedagi kohvile kutsuda, aga teda ei paistnud see üllatavat
voodipesu; sülearvuti kui ka koera. Sülearvuti sain ma kõige ennem, sest emal sai siiber, et ei lasknud teda arvutisse ja koolitükkide abiks oli ka tarvis lisaarvutit. Ja oligi nii, et ükskord läksimegi peale kooli kaubamajja ning sain ise valida missuguse arvuti tahan ning ema ostiski ära selle. Koeraga olid sellised lood, et ema ükskord õhtul tuli koju ja tal oli selline kaisukaru moodi mõmmi kaenlas. Ja siis ma koridoris karjatasin, et ,,ma pole enam väikene laps, kellel oleks vaja veel mänguasju juurde" ning kui tuppa tuli pani ta koera maha ja koer jookis ema tuppa ja siis ma sain aru, et ma sain endale chow-chow tõugu koera. Ning mingi ajapärast sain teise chow-chow koera veel. Talvel on mõnus nendega lumes möllata. Roosa digikaamera ja playboy voodipesu kinkis mulle ema 17.a. sünnipäevaks ja ma olen siiamaani õnnelik, et kuidas mu unistused tasapidi teoks saavad. Ma saan kõik, mis on mu soovid
Need olid politseinikud ,kes olid naabri kutse peale kohale tulnud, kes olid kuulnud karjatust. Ma rkisin neile, et karjatajaks olin mina ja vanamees on maal. Ma rkisin niivrd avameelselt, et neil ei tekkinud kahtlustki. Ma pakkusin neile teed vanamehe enda toas. kki kuulsin ma heli, mis oli nagu vatti summutatud kella tiksumine. See valjenes ja valjenes. Ma rkisin valjemalt ja lbusamalt, trampisin ja lrmasin, kuid heli aina tugevnes. Lpuks ma ei talunud enam ja karjatasin, et nad prandalauad les kisuksid ja laiba tkid les leiaksid. See oli reetlik sdame tksumine.
lapse. Karjus olevat aga kaastundest lapse hoopis saadikule - tollaegsele teisele karjusele - andnud. Olin täiesti meeleheitel. Kogu tõde oli välja tulnud. Mina olingi tapnud omaenda isa. Tormasin ahastuses kohe lossi Iokaste juurde. Tema toa juurde jõudes aga avastasin selle lukust ning seest kostis karjeid. Käskisin oma teenril kohe mõõga tuua, millega ma siis ukse lahti murdsin. Naise tuppa sisse pääsedes aga oli juba hilja - ta rippus silmus kaelas laest. Ma karjatasin lausa hirmust ning võtsin koheselt ta laiba alla. Ma ei suutnud mõelda. Haarasin siis naise kleidilt kuldsed preesid ning puurisin need oma silmadesse. Tunnid hiljem, kui ma lossist väljusin ootas mind Kreon. Ma ei julgenud temaga rääkidagi. Olin tema vastu enne nii õel olnud. Palusin temalt ainult, et mind riigist välja saadetaks. Isatapjaga pidi ju nii toimima. Ma olin ise seda kogu linna ees lubanud. Kreon tahtis aga enne taevaselt teada, mis edasi tuleb teha.
normipäevad ära käima. Algul maksti meile natuuras, saime kartuleid, villa ja muid põllumajanduse ja loomade talitlemise saadusi. Hiljem hakkasid nad rahas ka maksma. Kuid ega see suur raha polnud, 5 kopikat, selle eest said Tallinnas bussiga sõita. Ja kuna palk oli nii nigel, siis pidi enda pere ära elatama enda saagist, endale ise vilja tegema ja piima lüpsma. Mina olin kolhoosis nimega Töötav Talupoeg. Olin sel ajal veel noor tüdruk ja pidin tegema tavapäraseid töid-karjatasin lehmi, lüpsin neid, kõik loomatööd olid minu teha, põlde pidin ka kõplama, vilja ja kartuleid maha panema. Aga ega sel ajal tööriistu ja masinaid ometi palju polnud, enamus tööst toimus ikka käsitsi. Kolhoosi töö oli ALATI esikohal. Enne ei tohtinud viljatöödega alustada, kui ühismajadel see valmis oli ja enda heinateoga võisime alustada alles siis, kui kolhoosi omadel see juba tehtud oli! Seetõttu käisid mu vanemad öösel salaja käsitsi heina tegemas
arvasin. Ta vastas et ma olen veelgi kenam. Ka Kerli kiitis et päris kena olen. Kui Kairet ei leidnud ma kuskailt. Mõtlesin siis et äkki ta on vetsus. Kui ma vetsus sisenesin leidsin ma Kaire.Kuid ta polnud vetsus vaid ta oli ... Jätkub... Cry// Kristel Kiisk 7 Kui ma vetsus sisenesin leidsin ma Kaire.Kuid ta polnud vetsus vaid ta oli ... vetsu põrandal maas ning tal olid käes nuga millega oli endal veene lõiganud. Ma karjatasin ning püüdsin teda äratada. Kuid ta ei ärganud . Siis jooksin ruttu klassijuhutaja kabinetti. Kõik vaatasid mind väga imelikult sest ma olin verine. Kui ma klassijuhataja kabinetti jõudsin siis ta algul ei märkanudgi mind. "Ah..oi Angela mis juhtus? Miks sa verine oled ? Kukkusid jh ..oota ma kohe teen su puhtaks!" Ta hakkas mulle lähenema kuni ma karjusin. "Õpetaja Kaire..ta on vetsus ..põrandal maas ja ei liiguta..ta lõikas enal veeni !!"
jrel lohistades koju minema.Paar korda vaatas ta selja taha,vpsatas juba samme kuuldes,aga ta ei pannud jooksu,vhemalt mitte enne,kui keeras oma kodutnavale. Lk 354 Teksti autor:Eeva Park Sisukokkuvte:Hea lugu kellegi lapseplvest,kes rkis oma talvermudest ja poistest,kellega ta mngis. Tuhat ja kaks d Ma unustasin karjatada,kuigi vib-olla siiski karjatasin,rgatasin looma kombel kurgu phjast,kuid ise ei kuulnud seda,sest hiljem nis,et ma lihsalt seisin seal,vahtides suu ja silmad prani meest,kelle siluett vast esimest nrka hommikuvalgust llatavalt selgesti taeva taustale joonistus.Ma olin peo haripunktil laevatekile meretuult ahmima koperdanud,ma olin just niipalju purjus,et mind kik hirmsasti naerma ajas,ja ma pdsin vaigistada oma peasisest karuselli,mis kik mu mber ikka kiiremini keerlema pani,ning ega ma
sõna. Seda kasutan ma ainult äärmisel juhul.» Võtsin kokku kogu jõu, et talle vastata naerupahva-tusega. Ta mõistis, et nüüdsest peale on meie vahel igavene sõda, sõda elu ja surma peale. «Kuulge,» ütles ta, «jätan teile veel tänase öö ja homse päeva järelemõtlemiseks. Mõtelge sellele: kui te annate tõotuse vaikida, ümbritseb teid rikkus, lugupidamine ja austus. Kui te aga ähvardate rääkida, häbistan ma teid lõplikult.» «Teie?» karjatasin ma. «Teie?» «Häbistan teid igaveseks ja parandamatult.» «Teie?» kordasin ma. Oh, Felton, kinnitan teile, et pidasin teda hulluks. «Jah, mina!» vastas ta. «Ah, jätke mind üksi,» ütlesin talle. «Minge ära, kui te ei taha, et ma teie silma all oma pea vastu seina puruks löön.» «Hästi,» ütles ta, «nagu soovite. Nägemiseni homme õhtul!» «Nägemiseni!» vastasin, langesin põrandale ja hammustasin viha pärast vaipa ...»
ruttu kui sain. Nutsin natuke, kui ma Bucki näo kinni katsin, sest ta oli mulle kangesti hea olnud. Nüüd oli päris pime. Ma ei läinud maja lähedale, vaid rändasin läbi metsa ja läksin sohu. Jimi polnud saarel; ruttasin siis pooljoostes jõekääru juurde. Pugesin läbi pajuvõsastiku, ihates ruttu parvele hüpata ja sealt hirmsast paigast eemale jõuda, aga parve ei olnud! Jumal, kui kohkunud ma olin! Vähemalt minutiks jä i mul hing kinni. Siis karjatasin. Vähem kui kahekümne sammu kauguselt ütles kellegi hääl: «Jumala pärast! Kas sina oled, kullake? ära tee kära.» See oli Jimi hääl. Ükski hääl enne polnud mu meelest nii armsalt kõlanud. Jooksin mööda kallast edasi ja hüppasin parvele. Jim haaras mu kaenlasse ja pigistas mind, ta oli nii rõõmus mind nähes. «Jumal õnnistagu sind, laps,» ütles ta, «olin kindel, et sa oled ka surnud. Jack käis siin, ta ütles, et arvab, et sa oled maha lastud, sest sa ei tulnud enam koju
annaabi.ee 
