3 1. LAMMASTE JA KITSEDE KASVATAMINE JA EESTIS 1.1 Lammaste kasvatamine ja pidamine Eestis Eestis toimub lammaste karjatamine ligilähedaselt 100 % ulatuses lambafarmidest. Loomade söötmine mittevegetatiivsel perioodil toimub silo või mõne muu söödaga väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Päevane tarbitav karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas
Loodusteaduste osakond Annely Pruel LAPIMAA Referaat Juhendaja: Lektor Sirje Siska Tallinn 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS Lapimaa on Fennoskandia põhja osas asuv ala, mis jaotub nelja riigi vahel: Norra, Rootsi, Soome, Venemaa. Lapimaa on kultuuriliselt määratletud ala. Põliselt on nei aladel elanud jaseda maad omaks pidanud Saami rahvad, kes elatuvad peamiselt põhjapõtrade karjatamisest ja küttimisest. Nii nagu enamus kohtades maailmas ei kuulu aga lapimaa ametlikult riigina saamidele ehk laplastele, vaid erinevatele domineerivatele riikidele. Norras Lapimaad pikka aega nimetatud Finnmarkiks, alles hiljuti hakati seda kutsuma lapimaaks, et meelitada ligi rohkem turiste. Rootsis on Lapimaa ametlikult nimetatud lapimaaks, kuid sellega ei kaasne mingeid juriidilisi õigusi laplastele, see on pigem moraalne väärtus. Soomes kannab Lapimaa
Sellest tulenevalt metsa areaalide arv suurenes. Maakasutuse areaalide arvu suurenemisega on toimunud maastiku fragmenteerumine ning areaalide keskmine pindala on vähenenud; ulatuslik maaparandus- Nõukogude Liidu ajal viidi läbi ulatuslikke maaparandustöid, eesmärgiga suurendada haritava maa pindala; linnastumine. Viimase aastasaja jooksul on paljud niidud suurelt jaolt kinni kasvanud, kuna traditsioonilistest maakasutusviisidest- karjatamisest ja niitmisest on intensiivsemate põllumajandusmeetodite kasuks loobutud. Järsud muutused traditsioonilises põllumajanduslikus maakasutuses on seadnud ohtu aladele iseloomulikud taime- ja loomaliigid. Iseloomusta Eesti geoloogilist ehitust (aluskord, aluspõhi, pinnakate; kivimiline koostis, maavarad, mõju teistele maastikukomponentidele, n veereziimile, mullastikule, taimkattele jne)
9. Lammaste karjatamine Eestis toimub lammaste karjatamine ligilähedaselt 100% ulatuses lambafarmidest. Paljudes farmides on kasutusel lammaste pidamisviis, kus lambad viibivad jalutuskoplites aastaringselt. Sellisel juhul on neil aastaringne vaba väljapääs laudast jalutuskoplitesse. Loomade söötmine mittevegetatiivsel perioodil toimub siis silo või mõne muu söödaga väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. Karjatamisviisid 1. Karjatamine kogu karjatamissesooni vältel kogu olemasoleval rohumaal (mis mõeldud karjatamiseks) Eelised: · Lihtne viis · Suhteliselt odav, sest vajalik vaid karjamaa välispiiride tarastus ning nõutav vaid 1 (2) jootmiskohta · Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil
Vaesematel liivmuldadel kasvanud männikutest ja kuusikutest kujunesid üksluised pohlapalud ja nõmmemännikud, liigirikastest kuusikutest ja laialehistest metsadest liigivaesed kaasikud ja kuusikud; soode servaaladel hoogustus mineraalmaa soostumine. Paepealsetele ning maakerkealadele sobis maaharimisest paremini karjakasvatus. Enamus loometsi saartel on suuremal või vähemal määral sekundaarsed, olles tiheda asustuse tõttu peaaegu alati mõjutatud karjatamisest ja valikulisest raiest. Ka mere alt vabanevad maad võeti kasutusele karjamaadena ning võsastusid või kadakasse kasvasid nad alles pikema aja jooksul. Puiskooslused võeti tihti kasutusele puisniitudena, s.t. niidule jäeti kasvama ohtralt puudegruppe ja põõsaid. Puisniitudel varuti söödavihtu ja tarbepuitu, võrastik aga kaitses õhukest, alles arenevat mullakihti läbikuivamise eest ning võimaldas sellisest hõredast metsast heina varuda. Puisniite tekkis ka jõelammidele, kus
2. Lammaste jõudlus 2.1. Lihajõudlus 2.1.1. Lammaste lihajõudluse hindamine 2.1.2.Lammaste pügamine, villajõudlus ja lambavilla pügamisjärgne käitlemine 2.1.3. Lammaste villa kvaliteet 2.1.4. Lammaste piimajõudlus ja piimalambakasvatus 2.1.4.1. Piimalambatõud ja tooted. 2.1.5. Lammaste reproduktsioonijõudlus 3. Lammaste söötmine ja pidamine 3.1. Lammaste talvine söötmine ja pidamine 3.2. Lammaste karjamaad ja karjatamine 3.2.1. Lammaste karjatamisest üldiselt 3.2.2. Karjamaade vajadus: 3.2.3. Karjamaade rajamine 3.2.4. Seemnesegud 3.2.5. Karjatamise läbiviimine 3.2.6. Lambakarjamaade väetamine 3.2.7. Karjatamisviisid 3.2.8. Terviseprobleemid karjatamisel 3.3. Lammaste paaritussesoon ja paaritamine 3.3.1. Lammaste kunstlik seemendus 3.3.1.1. Kunstliku seemenduse viisid: 3.4. Lammaste poegimine 3.5. Tallede võõrutamine ja võõrutatud tallede pidamine 4. Lammaste pidamistehnoloogiad ja lambalaudad
Negatiivne et rohusöödavus väheneb, vajalik hooldusniitmine ja karjamaaäkega. Karjatamise optimaalne aega ja vaheaeg Tähtis, et rohi süüakse kiiresti ja lühikese aja jooksul ja siis pikk periood taastumiseks. Kõige väärtuslikum rohi on noorem rohi, 1 kg kuivainet=1kg piima. Maksimaalselt söövad siis kui rohi 12- 20 cm kõrge. Selline rohi lubab toota 20 kg piima rohu kuivaine abil. Väga õige aja valik ei maksa midagi, aga võimaldab toota suurtes kogust odavat piima. Karjatamisest saab alustada maikuu esimes dekaadis ja rohukõrgus optimaalselt 10 cm. Karjatada sobiv arengufaas võrsumise lõppu ja kõrsumise algust, sültub ka rohukamara tüübist. Karajatamise rohu tagavara: aluskõrreliste rohke 4-6t/ha , pealiskõrreliste rohke 5-8 t/ha. Rohu kõrgus: aluskõrreliste rohke 10-16cm. Karjatamise vaheaeg- vajalik selleks et rohi uuesti kasvaks. Kahe karjatamis ringi vahe peab olema et varuained taastuksid, väga pikkal taimed vanenevad, toitainete sisaldus väheneb
aastaks. Metsamaa osatähtsus on kasvanud vastavalt 21%lt 43%ni samas ajavahemikus (Mander, Palang, 1998). 11 Põhilisteks maakasutust mõjutavateks jõududeks on peale looduslike protsesside olnud veel maareformid, küüditamised, linnastumine ja põllumajanduse kontsentratsioon nõukogude perioodil (Mander jt, 1994). Viimase aastasaja jooksul on paljud niidud suurelt jaolt kinni kasvanud, kuna traditsioonilistest maakasutusviisidest karjatamisest ja niitmisest on intensiivsemate põllumajandusmeetodite kasuks loobutud. Järsud muutused traditsioonilises põllumajanduslikus maakasutuses on seadnud ohtu aladele iseloomulikud taime- ja loomaliigid (Hallanaro jt, 2002). Kunagistest laialt levinud pool-looduslikest kooslustest on Euroopas järele jäänud vaid üksikud fragmendid (van Dijk, 1991). 1.4. Looduskaitse Soomaa rahvuspargis
annaabi.ee 
