oma järglastele, et elus hoida neid oma erilisi tavasid. Kahjuks need pärimused siiski ei säili ning ajapikku siiski hääbuvad ning varsti ei mäletata neid enam üldse. Peamiseks põhjuseks võib olla noorte ükskõiksus vanade tavade suhtes, kuid kindlasti ka iive. Kui järglasi ei sünni üldse või sünnib väga vähe ja nende seas leidub ka neid, kes on ükskõiksed selle koha pealt, mis puutub traditsioonidesse, siis need kaovadki. Uuendused, millega iga inimene tänapäeval kokku puutuub, tulevad aga vanade asemele, vahest isegi nii, et me ise neid ei märka ja need ei pruugi igakord meile endile kasuks tulla. Näiteks oli meie esivanematel kunagi ajaveetmiseks komme saada õhtul kokku, rääkida, laulda ja tantsida, kuid tänapäeval enam nii ei tehta, pigem istutakse arvuti taga või vaadatakse telerist tulevaid saateid. Samamoodi tulevad meie naaberriikidest või üldse kuskilt palju
lahendame tekkinud võrrandi, siis saame hoopis rohkem lahendeid: (x + 2)(x + 3) = (2x + 1)(x + 3), x2 + 5x + 6 = 2x2 + 7x + 3, millest x2 2x 3 = 0. Selle võrrandi lahendid on 1 ja (3). Kumb lahendus on siis õige? Kuhu kadus esimese lahenduse korral lahend (3)? Esimene lahendus on vale, sest seal jagati võrduse pooled tundmatut sisaldava avaldisega, seda aga ei tohi teha. Sellise jagamise tulemusena kaovadki lahendid. Leia ise, mis on võrrandi (x +1)(x2)(x3)(x4) = (x2)(x3)(x4) lahendid. Ülesandeid · Lahendada võrrandid: x2 5 x 1) = 20 2) = 3) x2 7x = 0 4) 5x2 = 4,2x 5 x 45 x 2 + ( x + 3) 2
Kuigi iive on positiivne muutus see taas positiivseks alles 2010. aastal, seetõttu on sündimiskordaja madalam, kui rahva taastootmiseks vajalik. Kultuuri jätkusuutlikust peegeldab ka aineline ja vaimne kultuuripärand. Ainelise kultuuripärandiga on lood kehvad, sest paljud ehitusmälestised on avariilises korras. Riik küll toetab nende parandamist ja restaureerimist ei jõuta tegeleda kõikide mälestistega ning nii nad lihtsalt kaovadki meie kultuuri ajaloost. Vaimne kultuuripärand elab koos inimestega. Kui on neid, kes tahavad põlvkondade jooksul välja kujunenud kombeid ja tavasid teistega jagada on olemas ka kultuuripärand. Vaimse kultuuripärandi alla käivad ka teadmised loodusest ja aastaaegadest, saunaskäigud, vanaema õpetuste järgi süüa tegemine, talgud. Eesti vaimne kultuuripärand on vägagi rikas ja levinud, jätkusuutlikuse poolt vaadatuna ei ole see just
näitab tegelikku põhjasuunda. Tavaliselt näitab kompass magneetilise põhja suunda . Nende kahe suuna vahet teatakse kui kompassi kõikumist või hälvet . Hälbe ulatus võib olla kuni 20 kraadi. Kui seda hälvet või viga ei arvestata võib navigaator oluliselt eksida kursilt. On olemas kahte liiki magnetismi teooriaid : esimene väidab, et kompass näitab alati magnetilist põhjasuunda mitte tegelikku põhjasuunda . Seetõttu piloodid ja meremehed eksivad ja kaovadki jäljetult . Teise teooria järgi on Bermuuda kolmnurgas erakorraline magnetjõud, mis ajab kompassi niinimetatud hulluks ja sinna sattunud kaotavad seega orientiiri. Üks suuremaid ja enimkajastatud Bermuuda Kolmnurga õnnetusi oli Lend 19 , viie USA mereväe hävituslennuki kadumine õppelennu ajal Fort Lauderdalest Floridasse 15. Detsembril 1945. aastal. Berlitzi väitel juhtisid õppelendu Mereväe
rakud kerkivad taas pindmistesse veekihtidesse. Nõnda suudavad sinivetikad endale valida sobiva valgusega veekihi ning rohkendada fotosünteesi saagist. Mõõduka tuule korral lükatakse pindmisse veekihti tõusnud rakud kaldaäärsetesse soppidesse (#). Väiksemate kogumike puhul kannab kaldatuul peagi rakud järve tagasi, jätmata enda olemasolust üldjuhul mingit märki. Sestap tekivad ja kaovadki õitsengud mõnikord üleöö. Pindmistesse veekihtidesse võivad kerkida ka mittekoloonialised liigid, kuid need püsivad seal vaid tuulevaikse ilma korral. Väikseimgi lainetus segab nad tagasi veesambasse. Kuna üksiku raku mõõtmed jäävad alla kolooniate omale, on rakkude ujuvus tunduvalt kehvem. Sügavates rohketoitelistes järvedes võivad sinivetikad vohada ka mitme meetri sügavusel, jäädes nii märkamatuks
stereotüüpide osatähtsusest nende valikus - tundub ju peenelt sigaretti suitsetav daam nii seksikas! Mis siis veel puberteediealistest rääkida. Pange tähele: kui väikesed (7-8-aastased) lapsed suhtuvad ema suitsetamisse negatiivselt, siis 12-aastane laps suhtub sellesse kui normaalsesse nähtusesse. Suitsetavatel vanematel on suhteliselt raske oma lastele selgeks teha, et nad ei suitsetaks. Kui mu isa suitsetab, siis miks ei võiks minagi seda teha? Ja nii kaovadki ema või isa suitsupakist esimesed sigaretid lapse taskusse. Lapsevanem saaks eelkõige anda head eeskuju, jättes ise suitsetamise maha ja saata suitsetavad külalised õue suitsu tõmbama. Kodused tingimused võivad ka head olla, kuid mida teha kooli- ja eakaaslastega, kes ühistegevuseks ja grupikuuluvuse märgiks on valinud suitsetamise? Noored hakkavad suitsetama uudishimust - soovist "olla nagu kõik". Põhjusi, miks hakataks suitsetama, on palju
sisendatud stereotüüpide osatähtsusest nende valikus - tundub ju peenelt sigaretti suitsetav daam nii seksikas! Mis siis veel puberteediealistest rääkida. Pange tähele: kui väikesed (7- 8-aastased) lapsed suhtuvad ema suitsetamisse negatiivselt, siis 12-aastane laps suhtub sellesse kui normaalsesse nähtusesse. Suitsetavatel vanematel on suhteliselt raske oma lastele selgeks teha, et nad ei suitsetaks. Kui mu isa suitsetab, siis miks ei võiks minagi seda teha? Ja nii kaovadki ema või isa suitsupakist esimesed sigaretid lapse taskusse. Lapsevanem saaks eelkõige anda head eeskuju, jättes ise suitsetamise maha ja saata suitsetavad külalised õue suitsu tõmbama. Kui 1960-ndate aastate alguses Eesti kooliõpilaste hulgas suitsetajaid peaaegu ei olnud, siis nüüdseks on olukord hoopis muutunud. Suitsu on enamus õpilastest proovinud juba põhikoolis, suur osa neist on muutunud juba regulaarseteks suitsetajateks. Kõige kurvem on aga see, et õpetajad on
sisendatud stereotüüpide osatähtsusest nende valikus - tundub ju peenelt sigaretti suitsetav daam nii seksikas! Mis siis veel puberteediealistest rääkida. Pange tähele: kui väikesed (7-8-aastased) lapsed suhtuvad ema suitsetamisse negatiivselt, siis 12-aastane laps suhtub sellesse kui normaalsesse nähtusesse. Suitsetavatel vanematel on suhteliselt raske oma lastele selgeks teha, et nad ei suitsetaks. Kui mu isa suitsetab, siis miks ei võiks minagi seda teha? Ja nii kaovadki ema või isa suitsupakist esimesed sigaretid lapse taskusse. Lapsevanem saaks eelkõige anda head eeskuju, jättes ise suitsetamise maha ja 11 saata suitsetavad külalised õue suitsu tõmbama. Kodused tingimused võivad ka head olla, kuid mida teha kooli- ja eakaaslastega, kes ühistegevuseks ja grupikuuluvuse märgiks on valinud suitsetamise?
annaabi.ee 
