Kannel Kannel on muusikainstrument, mis kuulub näppekeelpillide hulka. Kannelt tunnevad paljud Eestile lähemad ja kaugemad rahvad, näiteks:soomlased, karjalased, marid, udmurdid, lätlased, leedulased ja venelased . Samuti on kannel Eesti muistne pill. Vanematel kanneldel oli ainult viis või kuus keelt. Sellesse liiki kuuluvad näiteks väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib aga keelte arv olla kuni 50. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses. Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga mõlema pilli keeli
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19
Kannel 4 Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe sõrmed on võrdselt tähtsad. Väikseid sõrmi peaaegu ei kasutata, sest nad on teistega võrreldes
on lõikuvad, see tähendab, et diatoonilised keeled suunduvad kõlalaua kohal paremalt ülalt vasakule alla jaaltereeritud keeled vasakult ülalt paremale alla. Seda võib võrrelda klahvide paigutusega klaveri klaviatuuril (mustad ja valged klahvid). Kromaatilisi kandleid valmistas Tallinna Klaverivabrik alates 1950ndatest kuni 1990ndate aastateni. Need kandled on 46 keelega. Praegu on võimalik tellida kromaatilisi kandleid Soomest või eesti kandlemeistritelt. Uuematel Soomest pärit kanneldel võib olla kuni 50 keelt. Kromaatilisele kandlele on kirjutanud muusikat Anti Marguste, Ants Sõber, Gennadi Taniel, Lembit Veevo, Aarne Männik, Mirjam Tally, Lauri Jõeleht, Märt-Matis Lill, Tatjana Kozlova, Kristjan Kõrver jt. Eestis on kromaatilist kannelt võimalik erialana õppida mitmes lastemuusikakoolis, aga ka Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
rohkem; vanemail aegadel olid need jõhvist või keerutatud sooltest, hiljem traadist. Ülaotsas olid nad pingutatud tagantpoolt keeratavate puust keerpulkade abil, alaotsas aga kinnitatud nn. kolju külge. Kolju moodustas pilli korpuse alumine, kitsam ots, mis oli kolmest küljest leenitaoliselt kõrgemaks jäetud; külgleenid ühendati raudpulgaga, mis oligi keeltehoidjaks. Ilma koljuta pille tuli ette harvem; sel puhul kinnitusid keeled kandle korpusesse löödud raudaasa külge. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise pikendusega, nn. labaga. See võimaldas vasakule käele paremat tuge ning parandas pilli kõlavust. Kandle läänepoolsed variandid (neid on saadud rohkesti Saaremaalt) olid ilma labata. Meil on mõnevõrra andmeid ainult setu kannelde mängimise viisi kohta. Tavaliselt võeti see pill põlvedele, vasak külg vastu põlvi. Mängija toetas oma vasaku käe kandle labale, asetas sõrmed keelte vahele
meeste ala, naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks. 4 Kannel Kannel on eesti rahvapill, mis kuulub keelpillide hulka. Vanem tüüp on trapetsikujuline, puust õõnestatud ja kõlalauaga kaetud 67 keelega. Keeled valmistati jõhvist, lambasooltest või metallist. Kahjuks ei ole teada millist muusikat nende peal mängiti, sest meieni on säilinud ainult paar Setumaalt pärit lugu. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise pikendusega, nn. labaga. Laba andis pillile kõlajõudu juurde. Eestis püsis kõige kauem setu alal ja saartel. 19. sajandil sugenes uuem tüüp, trapetsi ja pooltrapetsikujuline laudkõlakastiga kannel. Sel oli algul 15 või rohkem keelt, hiljem nende arv suurenes 2030ni. Kannelt on mängitud kahte moodi. Akordilise mänguviisi korral kaetakse ühe käega keeli, mis ei pea helisema ja teisega
tuhat aastat. Kannel on väga tihedalt seotud läänemeresoomlaste, balti rahvaste ja loodevenelaste rahvuskultuuriga.Kannel jaguneb põhitüübilt kolmeks: * väikekannel - peamiselt ühest puust õõnestatud, õhukese kõlalauaga kaetud, trapetsikujuline ja väheste keeltega ( harilikult 6-7 keelt). Keeled valmistati jõhvist, lambasooltest või metallist. Kahjuks ei ole teada millist muusikat nende peal mängiti, sest meieni on säilinud ainult paar Setumaalt pärit lugu. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise pikendusega, nn. labaga. Laba andis pillile kõlajõudu juurde. Setumaal kasutati väikekannelt tantsumuusika mängimiseks. Tänapäeval on väikekannel kiiresti populaarsust kogumas . See võimaldab vaatamata oma näilisele primitiivsusele mängida üsna laialdast repertuaari. * uuem kannel - laudadest korpusega, trapetsi ja pooltrapetsi kujuline ja rohkete keeltega mis olid kinnitatud raudvirblitega ( harilikult 20 - 30 keelt)
annaabi.ee 
