enam iseseisvad. Keegi oli meid veelkord endale himustanud. Varsti muutus Eesti sõja tallermaaks ning juba olime Natsi-Saksamaa võimu all. Nemad kaotasid sõja ning sõja võitja pidas loomulikuks oma õigust meie maale. See kõik tekitas minus tohutut kibestumust. See näis olevat otsekui ajalooline paratamatus, vingerpuss mingi kõrgema jõu poolt eesti rahvale, kellele poleks otsekui kunagi määratud olla pikemalt iseseisev. Lugedes seda kurba riigi ajalugu, kangastus minu silme ette ainult üks sõna - miks? Venestamispoliitika oli karm, eestlasi küüditati ning umbes 70 000 meist oli sõjakoleduste eest välismaale põgenenud. Vene aja süvenedes näis asi kogu aeg üldiselt hullemaks minevat, kuigi oli ka rõõmustavamaid hetki. Õnneks jooksis aja möödudes NSV Liit välispoliitilisse ja majanduslikku ummikseisu. Eestis sai alguse niinimetatud uus ärkamisaeg oma rahvaliikumistega, kust võrsusid
kaunist kätetööst. Puhas maastikumaal sai eluõiguse alles 17. sajandil, mille ühe koolkonna nn ideaalmaastiku rajajateks olid prantslased Nicolas Poussin ja Claude Lorraine. Oma kontseptsiooni töötasid nad aga välja Itaalias elades ja nende maastike näol kangastus neile miljöö, mis nende arvates sobis antiikkangelaste vaprate tegude taustaks. Ideaalmaastikul on kindlad kompositsioonireeglid. Vaataja ees rullub lahti suursugune maastik veekogude, silmapiiril sinetavate mägede ja külgedel olevate puude, kaljude või varemetega, mis mõjusid nagu teatrikulissid. Siia juurde kuulusid ka mõned figuurid. Kunstnikud ei mõelnud sellist maastikku siiski otsast lõpuni välja. Nad tegid looduses innukalt eskiise küll
Meeleldi avaldan ma teile selle võluvõtte. Enne kui te lähete põllule kõlvama, peate viljaterad ära praadima. Küll te näete, et teil ei jätku saagi jaoks salvesid. Aga seda võluvõtet ärge avaldage mitte kellelegi, isegi mitte oma meestele. Kui te sellest kellelegi räägite, siis läheb kogu te töö nurja ja saladuse reetmise eest tabab teid surematute jumalate karistus.´´ Naised tänasid kuningannat nõuande eest ja läksid rõõmsalt koju neile kangastus juba, kuidas neile läheneb rikkus kuldvankril, mis on täis kuldseid viljapäid. Seda saladust ei usaldanud nad mitte kellelegi. Enne külvi praadisid nad salaja viljaterad ära ja tundsid saagi üle rõõmu. Peagi lõid põllud lõbusasti haljendama, aga mullast ei tärganud sihvakaid rohelisi orasevõrseid, vaid ainult umbrohi ning ohakad. Kogu maal ikaldus viljasaak täielikult. Naised vaikisid, ja mitte keegi ei teadnud, miks külvatud põldudel ei ärka ellu viljaterad nagu igal
tulevik on oleviku poolt juba ära määratud. Teadja inimene oskab need tulevikumärgid olevikust üles leida. *Tähtsal koha muistseis uskumuisis oli surnute ja hingedega seonduv.On selge, et surma ei peetud inimese teekonna lõplikuks lõpuks. Kusagil eksisteeris "teine ilm", kust surnute hinged aeg-ajalt elavate juures käisid. *Eestlased õppisid juba enne ristiusustamist tundma seitsmepäevast nädalat, kuid loendades tegelikke, taevas näha olevaid kuid. Aasta kangastus ringina, millel pilnud algust ega lõppu, olid vaid käänukohad, millest tähtsamad olid suvine ja talvine pööripäev. Talvist nim jõuludeks, suvist jaanipäevaks. *Eestlaste pühapaikadeks olid eeskätt puudesalud e hiied. Ristiusu leviku algus *10-11 saj võtsid ristiusu vastu nii Taani, Rootsi kui Venemaa. Sellega sattus Eesti kristlike riikide vahele. *Kristlus jagunes 1054 a. lõplikult katoliikluseks ja õigeusuks. *1070
Aleksander I-le tõtt rääkida ja kes selle eest hulluks kuulutati. Lugeja mõistis, et samasuguse, iseenesest üldinimliku dilemma ees kas kõnelda despootial tõtt või mitte seisab iga aus inimene ka nõukogude võimu aluses Eestis samuti. Tammsaare ,,Põrgupõhja uus Vanapagan! Kõlas selles üldinimlike küsimuste kõrval selgesti kaasa inimestesse kuhjunud mure eesti rahva saatuse pärast. Veelgi jõulisemalt kui Tammsaarel mõeldud, kangastus Põrgupõhja Jürka eesti rahva võrdkujuna, kes kurjas maailmas üritab ühekorraga ellu ja ausaks jääda. Vastupanuvaim koondus kultuurivalda. Näiteks õnnestus peamiselt tänu Gustav Ernesaksale juba 1947. Aastal taastada üldlaulupidude traditsioon. Eriti oluline oli, et 1947. Aasta pidu kandis järjekorranubmrit XII, mis tähendas, et iseseisvusajal peetud peod tunnistati n.-ö. kehtivaks. Laulupidudel tunti
too lõpuks ometi otsuse langetaks. Alphise teatab, et alistub Apolloni tahtele. Pidu jätkub. Teine vaatus. Abaris on Apolloni templis. Ülempreester Adamas meenutab omaette, kuidas Apollon kunagi lapse Abarise tema hoolde usaldas. Adamas tõotas, et avaldab Abarise päritolu vaid siis, kui Abaris on käitunud jumalikule sünnipäralele vastava väärikusega. Abaris tunnistab Adamasele, et armastab Alphiset. --- Kuninganna Alphise saabub templisse ja jutustab oma unenäost: talle kangastus, et Boreas tahab ta lossi ja kuningriigi hävitada. Abaris ja Alphise avaldavad teineteisele armastust. Abarise rõõmupuhangutest kasvab välja ülistus Apollonile, millega liituvad ka preestrid ja õukondlased. Tantsitakse legendi Boreasest ja Ateena kuninga tütrest Oreithyiast (Boreas röövis neiu). Selle kestel täitub tempel järjest enam piduliku valgusega. Saabub Amor ja ulatab Alphisele noole ning mainib, et troon peaks kuuluma siiski sellele, kel soontes Borease verd
mille keskseks teemaks on hukkumisele määratud maailma raevukas vastupanu uuele elule. Tõlkis A. Tsehhovi jutustusi usbeki keelde, õppis temalt. Hiljem tõlkis ka Tolstoid, Gogolit, Puskinit. 1930ndate teisel poolel on juba väljakujunenud prosaist. Lühiproosa paremiku moodustavad: ,,Pimedate nägijaks saamine", ,,Haige naine", ,,Vargad", ,,Granaatõunad", Natsionalistid", ,,Naine, kes polnud proovinud kismissi" jt. Esimene romaan ,,Kangastus" (1930-35) on veel skemaatiline ja 56 Nooruk liigub teenistusredelil edasi. Ta allutab kõik oma tahtele, saab koolidirektoriks, veel hiljem rajoonikomitee sekretäriks. Ent perekonnaelus peab rajoonikomitte sekretär kinni feodaaltavadest. Koolidirektorina oli ta abiellunud ühe õpetajaga. Too pidi jätma oma töö koolis. Pulmast möödus 12 aastat. Naine närtsis. Mees unistas uue elu rajamisest kaunitariks kujuneva 10. klassi õpilasega. 57 Käsitleb nõukogude võimu kindlustamis külas
Just nimelt kõike seda silmas pidades tervitasin ma kõike seda, mis minu arvates pidi viima seni võimatu krahhini, hoidma ülal 10 miljoni sakslase huve, mää-ranud riigi hukkumisele. Mida enam rahvuslik järamine ja erinevate keelte võitlus lõi lõkkele ja Austria parlamenti õgis, seda lähemal oli selle paabelliku riigi tulevase 19 langemise tund ja sellega koos lähenes minu austro-saksa rahva vabane-mise tund. Ainult nii kangastus mulle tolleaegsetes tingimustes tee Austria sakslaste ühendamiseks Saksamaaga. Seetõttu ei olnud selline sotsiaaldemokraatide tegevus mulle antipaatne. Pealegi olin ma tol ajal veel küllaltki kogene-matu ja rumal, et mõelda, et sotsiaaldemokraatia muretseb tööliste materiaalse olukorra parandamise eest. Ja see loomu-likult rääkis minu teadvuses rohkem tema poolt kui vastu. Mis mind kõige enam siis sotsiaaldemokraatide juurest eemale tõukas, oli tema vaenulik suhtumine
annaabi.ee 
