tahtnudkogu külale kuulutada. Mariga vesteldes otsis ta oma unelmale kinnitust ning kinnitas Marile, et tema ema oli kuulutanud, et saab Prillupist rikas mees, kuna ta nii karvane on. Prillup hakkas päev-päevalt rohkem hindama ja himustama Kuru Jaani vara. Ta käis vaatamas, kui toimekalt Jaani pere elab ja kui uhke töökoht tal on. Peale seda hakkas Prillup endale Jaani elu soovima. Selle soovunelma kütkisse jäämine põhjustabki teoses Prillupi moraalse allakäigu. Kandvaim osa teoses keskendub sellele, kuidas Prillup proovib Marit nõusse saada, et too Kremeri meelt lahutama läheks ja see tagaks perekonnale hilisema hea elu. Vilde Prillup planeerib osavalt taktikat, kuidas Marit mõjutada. Ta on omakasupüüdlikum, kasutades Mari mõjutamiseks kõiki võtteid. Prillupi demagoogia päädib halamisega, et kui Mari Kremeri soovile vastu ei tule, siis aetakse nad rendikohalt minema. Prillupi tegevus mõjub ähvardusena, sest Mari juuresolekul
lävel Eesti Draamateatris Ingomar Vihmari lavastuses. Süzee ja õhkkonna poolest on see esialgu lähedane ,,Udumäe kuningale", lõpuks aga muutub stiilseks ja vaimukaks isikudraamaks. Kui ,,Libahundi needus" on avar panoraam eesti teatri sajast aastast, siis ,,Adolf Rühka..." näiliselt tähtsusetu, kuid tugeval suurendamisel ometi kirgas fragment sellest panoraamist. Kindlasti pole juhus, et kolmes mainitud teoses (,,Teatriromanss", ,,Ainus ja igavene elu", ,,Libahundi needus") oli kandvaim naisosa Katariina Laugu kehastada. 4. Tabatud elevant Eesti teatri (ka kogu kõrgkultuuri) ühe põhikriteeriumi pani paika Eduard Vilde juba aastal 1913 oma näidendi ,,Tabamata ime" pealkirjaga. Ikka ja jälle küsivad teatrikriitikud kunstilisi pretensioone esitavaid näidendeid arvustades: kas seekord ime tabati? Ime on subjektiivne ja sõnulseletamatu nähtus, mille tabamistki võib iga kriitik erinevalt tõlgendada. Ime tabamine
reisikirjad kui ka romaanid ja ajaleheartiklid. Vilde oli oma elujooksul kaks korda kodanlikus abielus, millest kummaski kahjuks lapsi ei sündinud. Kirjanik suri 1933. aasta jõuluajal Kadrioru kodus. Tänavu möödub Eduard Vilde sünnist 150 aastat. KOKKUVÕTE Ajajärk 1900-1917 Vilde loomingus peetakse üsna viljakaks perioodiks. 90-ndatel oli ta kriitilise realismi kandvaim autor. Sel ajal ilmusid tema parimad romaanid ja näidendid. Need olid tema elu parimad aastad. Vilde seisis sotsiaaldemokraadina Eesti riigi hälli juures, oli oma aja tulisemaid demokraatlike põhimõtete ja omariikluse kaitsjaid ning eesti inimese kultuurilise arengu ja eesti keele eest võitlejaid. 10 KASUTATUD KIRJANDUS Alttoa, V. (1965) Eduard Vilde, Tallinn: Eesti Raamat
pandud. Ta tegi mitmelgi korral asja kohta, mis võiks ju temagi oma olla, vaatas ja kadestas seniseid kohapidajaid, kuulas nende kiidulaulu, kui hea koht see ikka on. Südametunnistus küll piinas, aga uus koorem Mari oli ju õieti selleks majja toodud, et surnud õe lapsi kasvatada, armastust ju õieti polnudki. Südametunnistus oli saamahimule alla jäänud. Nüüd algas Mari nõusse meelitamine. See võttis hulk aega. Romaani kandvaim osa kuulubki sellele. Kirjeldatakse kõiksugu võtteid, mida Prillup suutis välja mõelda, et Mari nõustuks. Lõpuks oli soovitu käes. Esimesel aastal tundus kõik hästi minevat, ka oodatust raskemaks osutunud kauba mahamüümine võis olla tingitud vähestest kogemustest. Kui äri kuidagi ei edenenud, Mari ärakäimised järjest valusamalt mõjusid hakkas Prillup südametunnistuse leevendamiseks rohtu otsima kõrtsides istumisest. Ükski
Mõldri poeg Karl Kõrber õpetas teda Temast sai Vändra kiriku kõster Asutas oma ajalehe "Perno Postimees" 1857 Majandusraskused-Kolis Tartusse -"Eesti Postimees" 1864. e. "Näddalileht" Lydia Koidula isa Laulu ja mänguselts "Vanemuine" 1865 (Alus Eesti teatrile) Eesti hümni sõnade autor Tegi ettevalmistuistöö I Üldlaulupeoks. Eesti Aleksandrikooli komiteed: Rahvusliku liikumise kandvaim juhtmõte oli hariduse väärtustamine. Taheti luua kõrgem emakeelne kool. Kogu rahvusliku liikumise kõrgemad tegelased oild selle mõttega nõus ja nad koondusid selle mõtte teokstegemiseks. Komiteed pea kõigis Eestimaa kihelkondades. Summad koguti annetuste teel. Eesti kirjameeste selts: Üle-eestiline oranisatsioon. Selts koondas kõiki eesti soost haritlasi ja ärksama vaimuga taluperemehi. Põhiülesandeks sai eestikeelse kirjasõna väljaandmine, eriti kooliõpikud
Pole tegemist üksnes Hornungi kirjutatuga. Murdeliselt esindab Põ-Eesti keskmurde idamurrakuid. Grammatika on käsitluslaadilt deskriptiivne, sisaldab rööpvorme. Hornungi keelekasutus: mainib, et eestlased ei tarvita f-i; h-d sõna algul mõnes paigas hääldatakse, mõnes mitte; sõna keskel hääldatakse h-d; konsonandi kao tulemusel võib sõnas esineda silbivahe; esmakordselt konstateerib vältevaheldust. Järgib Forseliuse kirjaviisi. Hornungi grammatika kandvaim osa on morfoloogiakäsitlus, sõnade käänamise ptk eelkäijate omast parem. Sõnatuletuse osa morfoloogias. 5 käänet. Rahvaste nimetusi moodustatakse sufiksitega. Toob välja 9 käändtüüpi. Vana arvusüsteem. On eesti keeles täheldanud totaalsuse ja partsiaalsuse vastandust. Panus: ta grammatikas leidub mitmeid Viru jooni. Grammatika näited jäävad ladina-saksa raamidesse, ehkki kaasab rahvakeelseid vorme
(1905-1915), Päevalehe "Sarjaja" (1912-1914). Neil lisadel olid sarnased, ülddemokraatlike taotlustega programmid: kõik soovisid ühiskonda rahumeelselt ümber korraldada. Avaldasid peale ühiskondlik-poliitilise teema ka ilukirjanduslikku ja populaarteaduslikku lugemist. Esimene iseseisev pilkeajakiri "Meie Mats" oli tekkinud veelgi varem, 1902. aastal ja jäi ilmuma 1927. aastani. 1919-21 tegutses "Meie Matsi" juures Gori (Georg Tõnisson). Poliitilisest problemaatikast oli kandvaim eestlaste iidne orjapõli ning sakslaste ülemvõim ja omavoli, millele saab kõigis väljaannetes osaks tingimusteta hukkamõist. Töölisklassi vähesuse tõttu ei olnud nende eluküsimustel satiirilisades kohta, seetõttu jäi revolutsioonitemaatika pisut kaugemale. Küll aga liitusid huumorilisad täie hooga alles formeeruvate poliitiliste parteide ja liikumiste vahelisse võitlusesse. Pea kõigi väljaannete "lemmik" oli Eesti Rahvameelne Eduerakond ja selle liider Jaan
annaabi.ee 
