vastava heebrea sõna "nevel" tähendus on teadmata: see võib tähendada ka lüürat, lautot või isegi flööti. Sellele segadusele on kaasa aidanud asjaolu, et ajalooliselt on ingliskeelne sõna harp tähistanud mitte üksnes harfi, vaid enam-vähem iga keelpilli, mida ei mängita poognaga, alates parmupillist (jew's harp) ja suupillist (french harp) kuni orelini välja. Sageli on mõistlik ingliskeelne harp tõlkida kandleks. Vanad kreeklased tundsid küll mitut sorti kolmnurkharfe (trigonon, sambuuk), kuid omaseks see pill neile ei saanud. Nad eelistasid lüürat.Lääne-Euroopasse jõudis harf 8. sajandil mauride kaudu, kes sel ajal Pürenee poolsaare vallutasid. Harf praegu Aafrika rahvamuusikas kasutatakse mitut sorti harfe, nii vibu- kui ka nurkharfe. Aafrika harfid on eessambata. Peale selle on Aafrikas eurooplase jaoks veidraid pille, näiteks kora Lääne-Aafrikast,
3) Saate- ehk akordikannel - Koorideks ehk duurideks koondatud keeltega kannel. Levis Eestis 19. sajandi lõpul. Võimaldab mängida akordsaadet. kromaatiline kannel - Pillimeister Väino Maala poolt 1953. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pilli keeled häälestatakse kromaatiliselt, mis võimaldab mängida kõigis helistikes. hiiu kannel ilmselt rootslastelt 13. 14. saj. Rootslased nimetasid pilli talharpaks. Eestlased nimetasid pilli hiiu ehk rootsi kandleks viiul Eesti linnadesse 17. saj. Maale 18. saj. 19. saj. Hakkas torupilli kõrvale tõrjuma. Vastu rinda mängimine võimaldas kaasa laulda. Moldpill - ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Oma lihtsuse tõttu levis maarahva seas ning kasutati koduste palvuste lauldude saatmiseks. Tihti nimetati ka laulupilliks või laulukandleks. Põispill pulma ja naljapill
muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides. (Jaapani muusika 2014) Jaapani muusika säilitamine ja areng toimub praegugi. (Samast) MUUSIKAINSTRUMENDID Keelpillid Koto Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instrumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. (K.Sepp) Biwa Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri
keisri õukonnas. Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika Gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku. MUUSIKAINSTRUMENDID Keelpillid Koto Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku.
Azuchi-Momoyama periood (1573 - 1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust. Keelpillid Koto Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku.
traditsioonilist muusikat läänemaailma muusikaga. Üks grupp, kes on pühendunud uue jaapani muusika loomisele traditsiooonilises stiilis on "Ensamble Nipponica", mis loodi 1964 a. Kasutades Jaapani rahvuslikke pille on neil lai repertuaar, mis oma vormilt on lähedane lääne muusikale. (2) Instrumendid Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. saj. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli ainult 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. (2) Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku
pillile kõlajõudu juurde. Setumaal kasutati väikekannelt tantsumuusika mängimiseks. Tänapäeval on väikekannel kiiresti populaarsust kogumas . See võimaldab vaatamata oma näilisele primitiivsusele mängida üsna laialdast repertuaari. * uuem kannel - laudadest korpusega, trapetsi ja pooltrapetsi kujuline ja rohkete keeltega mis olid kinnitatud raudvirblitega ( harilikult 20 - 30 keelt). Sellistest kanneldest on kirjeldusi ja jooniseid säilinud juba 18. ja 19. sajandi vahemailt. Kandleks nimetati neid pille rohkem Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis ja saartel kasutati nime simmel või simbel. Kandled arenesid vastavalt muusika arengule. Levinud oli palju erinevaid kandlemudeleid ja mängustiile. Tänapäeval on Eestis kõige laiemalt levinud nn. rahvakandled, millel on lisaks viisikeeltele alaosas koorideks ("duurideks") koondatud * saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) - ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Levis Eestis 19. sajandi lõpus. Võimaldab mängida saadet.
Peategelane kandis tavaliselt maski, mis sobis tema rolliga. Nohgakul oli kaks elementi: vokaal (Utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat) ja instumentaal (Hayashi, mis sisaldas bambusflööti, ja kolm trummi). Laulu ei saadetud mitte alati instrumentidega. Instrumendid Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. saj. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli ainult 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5st (yamato koto) kuni 50ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika
Instrumendid Azuchi-Momoyama periood (1573 - 1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust. 5 Keelpillid KOTO Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku
kas Eesti sõnadega saksa laulud asunud, mida enamasti noored inimesed laulavad ehk nad laulavad saksa viiside mõjul sünnitatud Eesti laulusid, koguni vähe aga Eesti laadilisi viisisid, viimaseid sõimatakse sagedasti sandi viisideks, sest neid tõesti kerjuste ja vaesete inimeste suust kuuldub." Ta lisab ühtlasi, et "tants on oma eesõiguse ära andnud Saksa polkadele, valtsidele, Poola marsurkadele jne., mis harmoonika, viiuli või tsitri (mõned nimetavad seda koguni "kandleks") häälte taktis keerutatakse /.../ Mõned vanad eided tuletavad endist lauluaega soojusega meelde". Saar tundis hästi rahva elu-olu, rahva vajadusi ja püüdlusi. Ta tundis seesmist kohustust aidata kaasa rahva kultuurilisele arengule. Kui Saar ligemalt tutvus rahvamuusikaga, tugevnes temas veelgi kutsumus võidelda rahvusliku kunsti uuestisünni eest. Lõpetanud konservatooriumi, valis Saar oma elu- ja töökohaks Eesti tolleaegse kultuuri keskuse- ülikoolilinna Tartu.
annaabi.ee 
