Eesti NSV muusika 1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Ilmus uus heliloojatepõlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega Ester Mägi (s. 1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (s. 1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (s. 1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (s. 1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (s. 1935), Kuldar Sink (1942–1995, vokaal- ja instrumentaalteoste autor) – need heliloojad määravad eesti muusika nägu järgmistel kümnenditel. Samadelt lähtepositsioonidelt alustanutena on nad kõik teinud läbi mitmeid pöördeid oma muusikalises mõtlemises ning tänaseks
stiliseerivat materjali, ka tekstikollaaze jms selles mõttes on ta postmodernistlik. Kuid väljendusvahendites on Berio ülimalt leidlik ja uudne selles mõttes modernistlik. Kõik see kokku moodustabki tema mitmekülgse ja isikupärase helikeele. Sama vastuoluline on ka tema komponeerimisstiil ja materjalikasutus, kus segunevad strukturaalne (korrastatud ja süsteemidele allutatud) mõtlemine ning intuitiivne (vahetu ja tunnetuslik) lähenemine. Olulisemad teosed. Kammerteoste sari "Sequenza IXIV" (19582002), milles iga teos on mõeldud erinevale solistile (flööt, harf, naishääl, klaver, tromboon, vioola, oboe/sopransaksofon, viiul, klarnet/altsaksofon/bassklarnet, trompet, kitarr, fagott, akordion, tsello) ning kõik teosed on ülivirtuoossed. "Sinfonia" 8 lauljale ja orkestrile (1969), mis on üks varase postmodernismi tähtteoseid. Tal on ka 5 ooperilaadset lavateost, nt "Opera" (1970). Modernism Postmodernism
alustades nö duosonaatidest (viiuli-, tsello- ja klarnetisonaadid klaveriga) kuni keelpillisekstettideni. Oma kaasaegsete heliloojate seas oli taoline pühendumine kammermuusikale üsna ainulaadne (vrdl. näit Liszt, Wagner, kelle peatähelepanu oli koondunud radikaalselt erinevatele zanritele: sümfooniline poeem ja muusikadraama). Kammer- (nagu ka sümfoonilises) muusikas on nähtud Brahmsis klassikalise traditsiooni jätkajat ja Beethoveni mantlipärijat. Kaht heliloojat seob nii kammerteoste arvukus ja kaalukus kummagi loomingus kui ka sarnane kompositsioonimeetod, kus on tähtsal kohal motiiviline töötlus ja teemade intonatsiooniline seotus. Helikeelest saab lugeda ka üldkonspektist Väikeste eranditega järgivad Brahmsi kammermuusikateosed ülesehituses kõik traditsioonilist sonaaditsüklit. Näit I osa on sonaadivormis kõigis teostes, va üksainus erand, metsasarvetrio op 40. Enamus finaalidest on sonaadi- v rondo-sonaadi vormis, va 3. kp
muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega "kodanlik natsionalist") sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal- kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks. 1970
1944. aastal asutati Eesti Rahvusmeeskoor (RAM). 1944. aasta sügisel, kui nõukogude väed olid jõudnud taas Eestisse, algas suur põgenemine Läände. Muusikute read hõrenesid tuntavalt. 9. märtsil 1944. aastal sai pommitabamuse "Estonia" maja. 1940. aastatel väga tugevasti kannatas ka ooperiteater. Uus hingus 1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Järgmistel kümnenditel määravad eesti muusika nägu: Ester Mägi (peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt, Kuldar Sink. 1970. aastad toovad areenile uue heliloojatepõlvkonna, mille eesotsas on Lepo Sumera ja Raimo Kangro. 1972. aastal asutati vanamuusikaansambel "Hortus Musicus", mille kunstiline juht on dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen. 1980. aastad tõid kontserdilavadele Erkki-Sven Tüüri ja Urmas Sisaski muusika.
Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega "kodanlik natsionalist") sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal- kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks. 1970
11 vees ("Forell"), postiljoni sarve ("Post"), kaugeneva inimese samme ("Head ööd"), koerte kauget haukumist ("Külas") jne. Nii meenutab klaverisaade laulus "Surm ja tütarlaps" koraali, laulus "Serenaad" kitarri jne. Paljudel lauludes on ulatuslik klaverisissejuhatus, vahemäng või coda, milles luuakse ja kinnitatakse teose emotsionaalset Seos instrumentaalloominguga Laulu mõju on tunda kõikjal Schuberti instrumentaalmuusikas. Tema kammerteoste, klaveripalade, sümfooniate jm. teemad kannavad selget "laululist" iseloomu. " Nad kõlavad sageli nagu inimhääled ja koor" (Schumann). Schubert on rikka harmoonia ja peene polüfoonia meister, kuid tema muusikat juhib alati selge, väljenduslik, "laulev" meloodia. Mõned Schubert instrumentaalteosed on üles ehitatud tema enda laulude teemadel ja kasvavad otseselt välja tema vokaalloomingust: klaverikvintett "Forell" (4 osa) ,
sügavuse ja mõttetiheduse ("Teisik" , "Atlas", "Linn" , "Mere ääres"). Varieerides ja mitmekesistades lauluvorme rakendab Schubert rida uusi võtteid. Nendest on üks tüüpilisemaid samanimelise mazoor-minoori vaheldumine, mille kaudu antakse peenelt edasi romantiliste meeleolude muutusi ("Head ööd" , "Uudishimu" , "Pisarate sadu" , "Närbunud lilled"). 8. Seos instrumentaalloominguga. Laulu mõju on tunda kõikjal Schuberti instrumentaalmuusikas. Tema kammerteoste, klaveripalade, sümfooniate jm. teemad kannavad selget "laululist" iseloomu. " Nad kõlavad sageli nagu inimhääled ja koor" (Schumann). Schubert on rikka harmoonia ja peene polüfoonia meister, kuid tema muusikat juhib alati selge, väljenduslik, "laulev" meloodia. Mõned Schubert instrumentaalteosed on üles ehitatud tema enda laulude teemadel ja kasvavad otseselt välja tema vokaalloomingust: klaverikvintett "Forell" (4 osa) , keelpillide kvartett
helendavas vees ("Forell"), postiljoni sarve ("Post"), kaugeneva inimese samme ("Head ööd"), koerte kauget haukumist ("Külas") jne. Nii meenutab klaverisaade laulus "Surm ja tütarlaps" koraali, laulus "Serenaad" kitarri jne. Paljudel lauludes on ulatuslik klaverisissejuhatus, vahemäng või coda, milles luuakse ja kinnitatakse teose emotsionaalset 8. Seos instrumentaalloominguga. Laulu mõju on tunda kõikjal Schuberti instrumentaalmuusikas. Tema kammerteoste, klaveripalade, sümfooniate jm. teemad kannavad selget "laululist" iseloomu. " Nad kõlavad sageli nagu inimhääled ja koor" (Schumann). Schubert on rikka harmoonia ja peene polüfoonia meister, kuid tema muusikat juhib alati selge, väljenduslik, "laulev" meloodia. Mõned Schubert instrumentaalteosed on üles ehitatud tema enda laulude teemadel ja kasvavad otseselt välja tema vokaalloomingust: klaverikvintett "Forell" (4 osa) , keelpillide kvartett "Surm ja tütarlaps" (2 osa)
annaabi.ee 
