Ka Ellerile meeldis loodus, eriti mets ja meri, see väljendub kindlasti ka tema loomingus. Paljudes teostes ilmnevad eepilised jooned, on dramatismi, kohati salapära, huumorit jpm. Kuigi Elleri sümfoonilisest loomingust mängitakse rohkem lühivormis teoseid, tuleb tema sügavuti minev vaatlus- ning arendamisoskus eriti selgelt nähtavale suurvormides. Elleri teosed on alati viimistletud, detailid on välja töötatud. Ta eelistas varjundirikast kammerlikku kõla, milles on tuntavad impressionistlikud koloriidiorsingud. Enamik eesti muusikasse uute tuulte toojaid on tulnud Elleri käe alt
Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Elleri detailideni viimistletud väljenduslaadi on võrreldud graafikaga. Olulised on tema muusikas polüfoonia võtted ning värvikas ja väljendusrikas harmoonia. Tema orkester on õhuline - massiivsele täiskõlalisusele eelistab helilooja varjundirikast rohkete soolodega kammerlikku kõla. Rida teoseid on loodud keelpilliorkestrile, mille väljendusvahendeid valdas keelpillimängijast helilooja täiuslikult. Elleri varases loomingus (umbes 1925. aastani) on impressionistlikke ("Öö hüüded") ja ekspressionistlikke ("Viirastused" , 1. ja 2. keelpillikvartett) tendentse. Keskmise perioodi (umbes 1925-1940) loomingut iseloomustab rahvamuusikast tuletatud omapärane rahvuslik koloriit (1. sümfoonia, "Varjus ja päikesepaistel" )
Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei olnud Ellerile omane). Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Tema orkester on õhuline - massiivsele täiskõlalisusele eelistab helilooja varjundirikast rohkete soolodega kammerlikku kõla. Rida teoseid on loodud keelpilliorkestrile, mille väljendusvahendeid valdas keelpillimängijast helilooja täiuslikult. Elleri varases loomingus (umbes 1925. aastani) on impressionistlikke ("Öö hüüded") ja ekspressionistlikke ("Viirastused" , 1. ja 2. keelpillikvartett) tendentse. Keskmise perioodi (umbes 1925-1940) loomingut iseloomustab rahvamuusikast tuletatud omapärane rahvuslik koloriit (1. sümfoonia, "Varjus ja päikesepaistel" ). Hiline
Cyrillus Kreek helilooja,dirigent,muusikaõpetaja. Peaaegu kogu Kreegi looming põhineb eesti vanemal rahvalaulul. Kasutab rahvaviisi polüfoonilist töötlemist, teosed on keerukad ja seetõttu kooridele tihti ülejõukäivad - põhjus, miks neid suhteliselt harva kontsertidel kuuleb. Teosed: koorilaulud (`Talvine õhtu' , `Ma tulen hilja'). Reekviem, kantaat `Kalevipoeg nõiakoopas' . Rahvaviisiseaded. Heino Eller Helilooja,miniaturist. Programmilisus. Eelistab teostes kammerlikku kõla ja nüansirikkust. Tähtsus: pani aluse eesti rahvuslikule instrumentaalmuusikale. nn Tartu Koolkonna rajaja. Teosed: 4 sümfooniat, sümfoonilised poeemid, sümfoonilised pildid (`Videvik'). 4 klaverisonaati. Miniatuure(`Kodumaine viis'). ------------------------------------------------------------------------------------------------------ Eesti Vabariigi periood:rõhutatud rahvuslikkus, identiteedi otsingud. Lemmiksüzeedeks muinas-Eesti pärimused, võitlus ristisõdijate vastu jne.
bodhisatvad" (623). 7. ja 8. sajandi vahetuses loodi stiililt ja näojoontelt indiapäraseid pronkskujusid. 8. sajandil hakati rohkem kasutama savi ja lakki, kujud muutusid väljendusrikkamaks ja realistlikumaks (Todaiji templi 10 m kõrgune Buddha, Nara Kofukuji templi ,,Buddha Sakyamuni ja kümme apostlit" ja Horyuji templi skulptuurid). 9. sajandil loodi rohkesti portreid, iseloomulik on järsk sügav lõige (Hokkoji kloostri 11- pealine Kannon). Kujur Jocho (srn 1057) viljeles romantilist kammerlikku laadi, tema budad on jaapanipärased, neil on proportsionaalne kehaehitus ja looklevais voltides rõivad (Hoshoji templi Dainichi ehk Mahavairocana kuju Hoo-do templi Buddha Amitabha (Amida) kuju. Kaakura ajastul asendus romantism dramaatilisusega. Mõjujõu suurendamiseks valmistati kujudele (Hiina skulptuuride eeskujul) kristallsilmad, rõivad värviti eredaks ja kaunistati kullaga. Taas kasutati peamiselt puitu, kuid ajastu suurteos oli
Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga. Elleri detailideni viimistletud väljenduslaadi on võrreldud graafikaga. Olulised on tema muusikas polüfoonia võtted ning värvikas ja väljendusrikas harmoonia. Tema orkester on õhuline - massiivsele täiskõlalisusele eelistab helilooja varjundirikast rohkete soolodega kammerlikku kõla. Rida teoseid on loodud keelpilliorkestrile, mille väljendusvahendeid valdas keelpillimängijast helilooja täiuslikult. Elleri varases loomingus (umbes 1925. aastani) on impressionistlikke ("Öö hüüded") ja ekspressionistlikke ("Viirastused", 1. ja 2. keelpillikvartett) tendentse. Keskmise perioodi (umbes 1925-1940) loomingut iseloomustab rahvamuusikast tuletatud omapärane rahvuslik koloriit (1. sümfoonia, "Varjus ja päikesepaistel")
(1955, peaosades Aino Talvi ja Kaarel Karm). 1958. aastal lavastas Kaarel Ird „Vanemuises” traagikat ja koomikat põimiva tõlgenduse Shakespeare’i „Veneetsia kaupmehest”, Shylocki rollis Ants Lauter (kes oli 1950. aastal Draamateatrist tagandatud ja Tartusse n.-ö. maapakku mõistetud). 1950. aastate teatripildis torkas heas mõttes silma Viljandi „Ugala”, kus Karl Adra ja Aleks Satsi lavastajakäe all viljeldi kammerlikku, poeetilis-realistlikku draamat ja ühtlaselt hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950. aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku lavakeele ja võõritava teatrimänguga, rahvateatri ja ideeteatri väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila”
annaabi.ee 
