näib oma liigutusi kontrollivat, samas kui teised on üksteisele lähemal ja justkui hõljuvad kaalutult. Nad liiguvad rütmikalt paremalt vasakule, ning ülevalt alla. Maali vaba rütmi loob värvi ja vormide koosmõju. Maali pingestatus on saadud eelkõige värve vastandades. Ruumilisus on saavutatud värvide abil. ,,Tants" keskendub tantsijate, maa ja taeva vahel tekkivale sünergiale. Teema on elurõõmus ning õhutab, et inimesed on loodusega ühed. Matisse sai inspiratsiooni kaluritelt ja talupoegadelt, kes rannas ringtantsu esitasid. Matisse kasutas ringi kui vana, juba Prantsuse renessansi aegset sümbolit, et anda edasi 20. sajandi tempot ja väljendusviisi. Ta armastas mustreid ja islami kunsti ning nende komponentide ühinemisel valmis ,, Tants ". Matisse ühendas harmooniliselt oma instinktid teadlikkusega, ega külvanud seda üle liigsete emotsioonidega. Matisse tähtsus kunstiajaloos on suur. Ta leidis, et akadeemiline kunst on oma aja ära elanud
· Keedeti tangu-, oa-, herne- ja läätseleemt, aga ka käki-, kapsa-, lihaleemt · Kõige tavalisem oli tanguleem; söödi leivaga ja kõrvale silku · Lõuna-Eestis tehti pakse suppe · Õige supp on selline kui kuumalt supis lusikas püstipäi lahtudes pidi hanguma · Lihasupp neljapäeval ja laupäeval · Suvel supp rasva või piimaga KALA: · Ei söödud kõiki kalu: turska, angerjat, viidikat · Peipsi poolne, Tartu ja Võrurahvas sai kala Peipsi kaluritelt · Võrtsjärvepoolne, Viljandi rahvas sai kala Võrtsjärve kaluritelt · 19. Saj. lõpul ja 20. Saj alguses ei praetud kala, vaid keedeti küpseks · Kala söödi koos kartulite, leiva või kalakeeduleemega · Kalasuppi keetsid Eesti perenaised ikka vee ja piimaga, vahel lisati jahutummi, kartulilõike ja kartuliliipe · Võrtajärve ääres keedeti uhhaad · Kala kasutati viimseni ära, ainult silma ei tohtinud süüa · Kala säilitati vinnutamise e
Puhast leiba saadi üksnes headel saagiaastatel. Sagedamini esines aganatega segatud jahust tehtud leib. Kuid tegeleti jätkuvalt ka korjandamisega ning toidulaual leidus ka marju, pähkleid, seeni ja muid metsaande. Pühapäeviti sõi talurahvas ka liha ja muna. Liha söödi vähe seetõttu, et ei jõutud suurel hulgal koduloomi lihtsalt ülal pidada. Söödi ka kala. Kala osati valmistada kahte moodi: soolates ja kuivatades. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Maitseainetena levisid peamiselt sibul ja küüslauk. Kokkuvõtlikult teistest talupoegade tegevustest Välismaailmaa polnud talupoegadel erilist konktakti. Vahel juhtus külla rändkaupmees, kes
talu- kui mõisatööd. Suur pere vajas palju sööki. Talupoegade põhitoiduks oli rukkileib, mida perenaine suures reheahjus nädala jao valmis küpsetas. Leiba on Eestis ikka pühaks peetud, leivast on saanud toidu võrdkuju. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu. Kõige tavalisem leivakõrvane oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda eriti sügisese loomatapu ja jõulude ajal. Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist oma lusikaga. Söödi veel suppi, aiaviljadest naerist, kaalikat, kapsast. Joogiks oli kali või hapupiim, kevadeti joodi kasemahla. Kui tööd vähegi lubasid, sõi kogu pere koos pika laua taga. Pereisa koht oli laua otsas, lapsed seisid püsti, et paremini toiduni ulatuda.
Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega. Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur- ja puuvilju, oliivõli ja pidupäeviti lambaliha. Õlut asendas veega lahjendatud viinamarjavein
põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega (Hillar Palamets 1982). Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur- ja puuvilju, oliivõli ja pidupäeviti lambaliha.
põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast. Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub. Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega. Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur- ja puuvilju, oliivõli ja pidupäeviti lambaliha. Õlut asendas veega lahjendatud viinamarjavein
Ka esines erinevusi noorte lestade (+1) ja vanemate lestade parasitofauna vahel. Esimesena mainituil domineerisid nematoodide larvid ning peaaegu täielikult puudusid Cryptocotyle metatserkaarid. (Turovski, 1994) 10 2. MATERJAL JA METOODIKA 2.1. Välitööd ja laboratoorsed tööd Kokku uuriti 24 lesta vanuses 3-12 aastat. Proovid vôeti 2003 aasta sügisel ja 2004 aasta kevadel. Lestad saadi Hiiumaa kaluritelt. Esimene sügisene püük toimus môrraga 01. 09. 2003. a Suuresadama lähedal Hiiumaal (uurimisala nr I). Proovis olevad lestad vôeti juhuslikult, valimisel mingisuguseid kriteeriume aluseks ei vôetud. Teine sügisene püük vôeti vôrguga 13. 10. 2003. a Kôrgessaare sadama lähedal Hiiumaal (uurimisala nr II). Selles proovis olid valikuliselt kôhnad, kalurite hinnangu järgi majanduslikult väärtusetud lestad. Kevadel võeti esimene proov 08. 02. 2004
annaabi.ee 
