Põllumajanduskultuuride saagikust võib piirata vee vähesus teatud kuudel või aastatel ja puuduliku väetamise korral ka väike toitainesisaldus. Leostunud mullad on ühtviisi sobivad kõikide kultuuride kasvatamiseks. Nende saagikus sõltub põhiliselt väetamisest ja agrotehnikast ning sademete hulgast ja jaotusest vegetatsiooniperioodil. Tänu suhteliselt vastupidavale struktuursusele on leostunud mullad harimiskindlad. Tasastel või nõrgalt kallakulistel aladel on leostunud mullad normaalselt haritavad ehk universaalse kasutussobivusega. Vaid leostunud liiv- ja savimuldi, mida esineb piiratult, peetakse keskmiselt haritavateks muldadeks. (Mullateadus 2012) Leetjad mullad (KI) on head põllumullad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Nad on ühtviisi sobivad kõikide kultuuride kasvatamiseks. Leetjate muldade viljakus on tingitud
aladel suurem aktiivsus. Anaeroobsed tingimused. Soolalembelised taimed kasvavad. Kasvukohatüübid: sõnajalakaasikud metsades ja mustlepikud. Sobivus põllu-metsamaana: põllumaana ei sobi, aga metsamaana ja karjatamiseks sobib. Produktiivsus: - Haritavus: - - Erosiooniala mullad: erodeeritud, pealeuhtemullad Tunnused: pidmiste mullakihtide ärakanne sademete või lumesulamisvee tõttu, Ae erodeeritud huumushorisont. Tekib: kujuneb kallakulistel põllumaadel, kus nõlvakalle üle 3 kraadi. Tugevasti erodeeritud üle 10 kallakultel tekib. Siia kuuluvad ka loodusliku taie stikuga kallakulistel aladel paiknevad mullad, kus pärast taimkatte hävimist võib vallanduda erosioon. Füüsik/keemilised omadused: huumusvaesed, keemine pinnalt, ph, neutraalne, põuakaartlikud, Bioloogiline aktiivsus: väheneb erosiooniastme suurenedes. suvel väga madal aktiivsus.
rohumaad suurema saagi ja aastali tunduvalt stabiilsema saagi kui teised kultuurid. Väga oluline osa on N: valge ristik, karjamaa raihein, aas- nurmikas rohumaadel vee-, tuule-, ja tehnogeense erosiooni tõkestamisel. Püsirohumaal on aastaringselt olemas 10) Looduslike ja kultuurrohumaade majanduslik iseloomustus, rohukarjamaade tüübid ja nende tiheda |uurestikuga väetisameid neelav taimkate. Tihe rohumaa taimik takistab kallakulistel aladel erinevused, rohumaakülvikorra põhimõte väetisainete ärakandumist ka pindmise äravooluga Seoseisa haritava maa ajutise või pikaaialise Looduslik rohumaa- inimene ei ole seotud selle tekkimisega käsutusest väljalangemisega Eestis, kerkib kohati esiplaanile rohumaa uudne roll mulla viljelusväärtuse Kultuurrohumaad- need on inimese poolt külvatud
Vaid leetjatel liiv- ja savimuldade haritavus on alla keskmise. Leetjad mullad on head põllumullad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Väga hästi sobivad teraviljade kasvatamiseks, kasutussobivus teraviljade kasvatamisele on 10 punkti. Kõige madalam kasutussobivus ehk 7 punkti on tatra kasvatamiseks. [2] Leostunud muldadel on samuti universaalne kasutussobivus, tänu suhteliselt vastupidavale struktuursusele on leostunud mullad harimiskindlad. Tasastel või nõrgalt kallakulistel aladel on leostunud mullad normaalselt haritavad minu põllumassiiv on tasasel alal, sellest järeldan et sel on universaalne kasutussobivus.[raamat] Nende mullad, nagu ka eelnevad leetjad mullad, sobivad pea kõigile põllukultuuridele, näiteks kõige suurem on kasutussobivus on nisul, odral ja kaeral, väikseim aga tatral. [2] Põllumassiivil väiksema osatähtsusega kahe mulla, gleistunud leetja ja leostunud gleimulla, kasutussobivus sõltub kuivendamisest
13. Keemiline murenemine ehk porsumine kivimite ja mineraalide keemiline muundumine looduslike reagentide (H2O, CO2 ja O2) mõjul, kus võivad moodustuda uued mineraalid. 14. Biokeemiline murenemine keemiline murenemine, kus osalevad ka nn bioloogilised reagendid, näiteks mikroobide ja taimejuurte metabolismi käigus toodetud happed. 15. Denudatsioon kulutus. 16. Akumulatsioon kuhjumine. 17. Vee-erosioon kallakulistel aladel vihmasadude, lume või jää intensiivsel sulamisel tekkinud vooluvete mõjul maa pindmise materjali ärakanne. 18. Eluuvium murendmaterjal, mis jääb nõlva ülaossa oma tekkekohale. 19. Deluuvium uhtsete, mille on moodustanud vee poolt kaasa viidud materjal reljeefi madalamasse ossa. 20. Ovraag sügav sälkorg, mille moodustavad tugevamate sadude järel suured vooluveed. 21. Lamm suurveega üleujutatud jõeoru põhi. 22
13. Keemiline murenemine ehk porsumine – kivimite ja mineraalide keemiline muundumine looduslike reagentide (H2O, CO2 ja O2) mõjul, kus võivad moodustuda uued mineraalid. 14. Biokeemiline murenemine – keemiline murenemine, kus osalevad ka nn bioloogilised reagendid, näiteks mikroobide ja taimejuurte metabolismi käigus toodetud happed. 15. Denudatsioon – kulutus. 16. Akumulatsioon – kuhjumine. 17. Vee-erosioon – kallakulistel aladel vihmasadude, lume või jää intensiivsel sulamisel tekkinud vooluvete mõjul maa pindmise materjali ärakanne. 18. Eluuvium – murendmaterjal, mis jääb nõlva ülaossa oma tekkekohale. 19. Deluuvium – uhtsete, mille on moodustanud vee poolt kaasa viidud materjal reljeefi madalamasse ossa. 20. Ovraag – sügav sälkorg, mille moodustavad tugevamate sadude järel suured vooluveed. 21. Lamm – suurveega üleujutatud jõeoru põhi. 22
Esineb otsest mõju, 11 mis avaldub kliimaelementide vahetu tegevusena ja kaudset, mille puhul toimub muutus taimsete ja loomsete organismide kaudu. Taimestiku koosseis, varise hulk, selle lagunemise kiirus, laguahelate iseloom ja bioloogilisse aineringesse võetavate elementide arv sõltuvad kõik kliimast. Pinnamood mõjutab mullateket kaudselt, näiteks kallakulistel aladel võib esineda ligniiskust ning lõunapoolse nõlva muld saab rohkem otsest päikesekiirgust. Mulla vanus on see aeg, mis kulub lähtekivimi muutmiseks mullaks pikaajalise mullatekkeprotsessi tagajärjel. Eesti mullad on noored (2000-4000 a), võrreldes maailma muldadega (10 000- 13 000 a). Antropogeenne ehk inimetegur mõjutab muldi kas negatiivselt või positiivselt. Muldade kultuuristamisel suureneneb bioloogilise aineringe aastakäive, kuid samas võib
2. Deflatsioon tuuleerosioon, muldade ärakanne tuulega. 3. Aridifikatsioon kõrbestumine. 4. Soostumine liigveest tingitud. 5. Sooldumine ülemäärane soolade kontsentratsioon. 6. Degradatsioon viljaka mulla kadu. Erosioon mullaosakeste ärakanne vee ja tuulega. Kõige suuremat kahju muldadele põhjustab mullaosakeste erosioon. Erosioon võib olla aeglane nt. tasapisi tuulega, kuid ka katastroofiliselt suur suurte sadude puhul kallakulistel aladel. Seda eriti sellistel aladel kus puudub kaitsev taimkate. Juba kord eemaldatud huumuskihi taastumine nõuab väga pikka aega. Tugevaim on erosioon troopikas, nõrgenedes parasvöötmes ja arktilistes tingimustes. Troopilises või parasvöötme kliimas kulub 2,5 cm paksuse mullakihi uuenemiseks 200...1000 aastat. Kui ärakanne ületab uuenemiskiiruse, tuleb vaesestuvat mulda käsitleda kui taastumatut loodusvara.
annaabi.ee 
