viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)- ks ja Cu2O eraldub punaka sademena. Keetmisel toimuv reaktsioon: Tiitrimisel määratakse vabanenud triloon B kogus, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust, tekib uuesti kompleks, mida näeb lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi koguse järgi leitakse kalibreerimisgraafikult taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldatakse vedela ensüümipreparaadi korral mikrokatalites ensüümilahuse 1 ml kohta (kat/ml). 2. Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine (vedelast ensüümipreparaadist) Lahustina kasutatakse atsetaatpuhvrit, mille pH = 4,8. Juhendaja etteantud andmetel tuli töölahust valmistada 5 ml, ehk teha vedelast invertiinist 50-kordne lahjendus
Reaktsiooni toimumiseks jäetakse katseklaasid 20 minutiks seisma. Reaktsiooni lõppedes peaksid glükoosi sisaldavad lahused muutuma tekkinud K-heksatsüaanoferraat (III) toimel kollaseks. Seejärel mõõdetakse spektrofotomeetriga kõikide lahuste optilised tihedused 410 nm juures. Saadud glükoosilahuste optilise tiheduse ja teadaolevate kontsentratsioonide põhjal koostatakse kalibreerimisgraafik, mille põhjal määratakse uuritava proovi sidrunimahla- glükoosisisaldus. Loen kalibreerimisgraafikult uuritava lahuse optilise tiheduse väärtuste põhjal, et glükoosisisaldus uuritavas lahuses oli vastavalt: 1) 0,07 mg/ml 2) 0,065 mg/ml Leian vastavalt keskmise glükoosisisalduse lahjendatud sidrunimahla proovis 0,07 + 0,065/2 = 0,0675 mg/ ml. Arvutan nüüd välja glükoosisisalduse sidrunimahlas arvestades tehtud 50-kordset lahjendust. Glükoosisisaldus arvutatakse massiprotsentides (X%) naturaalse mahla suhtes. X = C × L × 103 × d× 100 = 0,0675×50×10-3×1
· Samal ajal panen valmis 4 puhast ja kuiva katseklaasi, nummerdan need ning varustan plastmasslehtri ja filterpaberiga. Sobiva aja möödudes alustan filtrimist. Jälgin, et saadav filtraat oleks selge, mitte hägune. Juhul, ku lahus on hägune, tuleb seda uuesti filtrida. · Määran nelja filtraadi optilise tiheduse spektrofotomeetril lainepikkusel 280 nanomeetrit. 3 · Vastavalt optilise tiheduse väärtusele leian kalibreerimisgraafikult proovides sisalduva türosiini kontsentratsiooni. Katseandmete põhjal koostatakse graafik. Jälgitakse, et see moodustaks ühtlase sirge. Andmed Aeg (min) Optiline tihedus ABS Tyr konsentratsion (mg/ml) 0 0,426 0,067 5 0,554 0,089 10 0,769 0,121
on seisnud juba 15 minutit. Samal ajal panen valmis 4 puhast ja kuiva katseklaasi, nummerdan need ning varustan plastmasslehtri ja filterpaberiga. Sobiva aja möödudes alustan filtrimist. Jälgin, et saadav filtraat oleks selge, mitte hägune. Juhul, ku lahus on hägune, tuleb seda uuesti filtrida. Määran nelja filtraadi optilise tiheduse spektrofotomeetril lainepikkusel 280 nanomeetrit. 2 Vastavalt optilise tiheduse väärtusele leian kalibreerimisgraafikult proovides sisalduva türosiini kontsentratsiooni. Katseandmete põhjal koostatakse graafik. Jälgitakse, et see moodustaks ühtlase sirge. Andmed Türosiini kontsentratsioon C (mg) 0.022 0,033 0,05 0,069 Graafik on illustratiivne, sest empiiriline graafik ei andnud rahuldavaid tulemusi. Arvutus: A = CTyr · 103 · V1 · V2 · 2 / t · 181 · V3 · g A1 = (0,069-0,022)*1000 * 26 * 5 * 2/ 916 * 181 * 1 *0,02 = 3,68 kat/g A2 =3,56 kat/g A3 = 3,44 kat/g
filterpaberiga. Sobiva aja möödudes alustan filtrimist. Jälgin, et saadav filtraat oleks selge, mitte hägune. Juhul, ku lahus on hägune, tuleb seda uuesti filtrida. Määran nelja filtraadi optilise tiheduse spektrofotomeetril lainepikkusel 280 nanomeetrit. 2 3.2. Proteolüütilise ensüümi aktiivsuse määramine Kaisa Rahuoja 093421 KATB-41 Vastavalt optilise tiheduse väärtusele leian kalibreerimisgraafikult proovides sisalduva türosiini kontsentratsiooni. Katseandmete põhjal koostatakse graafik. Jälgitakse, et see moodustaks ühtlase sirge. Andmed Türosiini kontsentratsioon C (mg) 0.0049 0,0029 0,0027 0,0053 Graafik on illustratiivne, sest empiiriline graafik ei andnud rahuldavaid tulemusi. Arvutus: A = CTyr · 103 · V1 · V2 · 2 / t · 181 ·
Oma proov 2 0,183 0,136 ? Lahjendus 1 0,156 0,109 0,25 Lahjendus 2 0,098 0,051 0,125 Lahjendus 3 0,071 0,024 0,062 Paralleelproovide keskmine optiline tihedus on (0,134+0,136)/2 = 0,135 ABS. Kaliibrimisgraafiku järgi on melonimahla lahuse kontsentratsioon 0,36 mg/ml Kalibreerimisgraafikult lugesin andmed järgnevalt: kuna tegemist on lineaarse sirgega, võin jagada otsitava suuruse (0,135) kahega, kuna graafik pole piisavalt suur, et otsitavat suurust kohe leida, vastava suuruse, mis sain 0,18, korrutan aga kahega, et saada vajalikku suurust. Selle alusel sain graafikult 0,36 mg/ml Alglahuse konsentratsioon on 0,36mg/mL x 50mL = 18 mg/mL Glükoosisisaldus arvutatakse järgmise valemi järgi: , kus C - glükoosi konts
andardlahuseid: aadi vastavad signaali intensiivsused: 0; 1,0 AU (arbitrary units) tõusu (b1) ja algordinaadi (b0) standardhälbed olid vastavalt 0,005 AU*l/mg ja 0,003 AU. t seda lahjendati 1,25 korda. määramatust saab hinnata kui 0,5% lahjendusfaktori (fd) väärtusest. i kompleksi signaali intensiivsuseks (Asample) 0,186 AU. rduvuse määramatus on 0,001 AU. tingitud signaali lugemise triivist on hinnanguliselt 2% signaali intensiivsusest. ntratsioon proovis tuleb leida kalibreerimisgraafikult vastava mudeli järgi: tsentratsioon veeproovis ja selle laiendmääramatus ISO GUM meetodil. atuse arvutamisel tuleb kasutada Kragten elektroontabeli meetodit. 0,003 AU. 3. Nordtest meetod, u(bias) kasutades ühte ref. materjali Labor määras arseeni sisaldust reoveesetete referentsmaterjalis aat abrosptsioon-spektromeetrilisel (AAS) meetodil. Proovi ettevalmistu
mõõtmiste jaoks. Lambert-Beeri seadus ütleb, et lahuse neelduvus on võrdeline absorbeeriva aine kontsentratsiooni ja lahusekihi paksusega. Fikseeritud lahusekihi paksuse korral on UV/Vis spektroskoopiaga võimalik määrata neelava aine kontsentratsioon lahuses. Selleks on vaja teada, kui kiiresti neelduvus muutub kontsentratsiooni suurenemisel. Seda saab leida molaarsete neeldumiskoefitsientide tabelitest või määrata kalibreerimisgraafikult. UV/Vis spektromeetrit saab kasutada HPLC(kõrgefektiivne vedelikkromatograafia) detektorina. Analüüdi olemasolu annab signaali, mis on proportsionaalne kontsentratsiooniga. Täpsete tulemuste saavutamiseks on vaja analüüdi signaali tundmatus lahuses võrrelda referentsaine signaaliga. See lähenemine sarnaneb kalibreerimisgraafiku meetodile. Absorptsiooni piikide lainepikkus korreleeruvad molekulis olevate keemiliste sidemetega. See
a) Valmistatakse analüüdi teadaolevate kontsentratsioonidega standardlahused (UV-Vis spektrofotomeetria, HPLC, AAS jne) b) Registreeritakse analüüsiaparaadi näidud nende lahuste või proovidega (etalonidega) c) Koostatakse graafik kalibreerimisgraafik, mis seob saadud näidud analüüdi kontsentratsioonidega. Kui kalibreerimine on tehtud, siis valmistatakse ette uuritav proov ja sellega registreeritakse sama analüüsiaparaadi näit. Selle näidu järgi leitakse kalibreerimisgraafikult analüüdi sisaldus proovis. Kalibreerimine, mille puhul graafiku x-teljele kantakse vahetult määratav kontsentratsioon, on tuntud kui kalibreerimine välisstandardiga. Lisaks HPLC-le on välisstandardiga kalibreerimine kasutatav näiteks aatomabsorptsiooni spektrofotomeetria meetodite juures pinnaveeproovides erinevate raskmetallide sisalduste määramiseks. 18) Seletage, kuidas koostada kalibreerimisgraafikut sisestandardiga?
annaabi.ee 
