Kalevipoja 20.lugu (6)

Kalevipoja 20.lugu
Ühel päeval kihutasid kullerid Kalevipoja juurde, et talle teada anda saabuvatest raudmeestest. Kalevipoeg saatsid kullerid minema ning hakkas ise kiiresti sõjaplaani koostama . Enne teele tõttamist kutsus ta kaasa Alevipoja ja Sulevipoja ning koos nendega maha kallid varandused, et need võõrastesse kätesse ei satuks.
Kui saabus hommik võttis Kalevipoeg oma mõõga ja hobuse ning läks tallist välja, et teavitada rahvale raudmeeste tulekust. Sarvehäält kuuldi kaugele viru piirile, see kostis ka Järva-ja Harjumaale, samuti kuuldi kutsungit Pärnus, Alutagusel, Tartus ja Pihkvas. Kõikjalt tulid mehed kokku Emajõekalda äärde, püha hiie juurde. Sulevipoeg tuli oma seltsi sõpradega, Olevipoeg omastega. Koguti kokku kõige kangemad mehed, viissada tuli Virumaalt, kuussada Kuressaarest ja seitsesada Soomemaaltki. Kalevipoeg andis neile ühe päeva puhkamiseks, teise talituseks ja kolmandal päeval enne koitu asuti teele. Juba teisel päeval pärast teeleasumist puhkes sõda. Kalevipoeg puistas ligi pool päeva väsimata vaenlaste ridades mehi maha. Lõpuks vaenlased aga taganesid. Siiski olid omad mehed palju viga saanud ning mitmed neist langenud. Kalevipojal tekkis janu ning ta läks lagendiku lähedal keelt kastma. Ta jõi nii palju, et põhja ainult muda jäi. Selle järve ümber maeti kõik lahingus langenud.
Paar päeva raviti haavu ning teritati tapreid. Kolmandal päeval aga asus vägi uuesti teele ning seekord jõuti Võhandu jõeni. Kalevipoeg kandis metsast kive ja tõi metsast puid. Olevipoeg aga ehitas silla valmis. Vägi oli just üle silla jõudnud, kui sõda uuesti algas. Seekord kestis sõda seitse päeva. Kord ühes kohas, kord teises. Kui Kalevipoeg Sulevipoja surmast kuulis andis ta Alevipojale ohjad üle ning lahkus ise lahinguväljalt. Alevipoeg võitles edasi sama vägevalt nagu Kalevipoeg oli võidelnud. Sulevipoeg matmiskohale tehti kõrge küngas ning paigutati künka otsa pott kividega. Paljud langesid ning eesti pojad väsisid. Lõpuks jäid ainult Kalevipoeg, Olevipoeg ja Alevipoeg võitlema, ega polnud nõus alla andma. Nad võitlesid senikaua, kuni saabus öö. Kolm kangelast läksid vaatama, kus karastuseks vett leida ning märkasid orus kõrgete kallastega järve. Kuid seal juhtus õnnetus. Alevipojal oli võitluses jalg viga saanud ning ta kukkus järve sügavasse kohta. Ei Sulevipojal ega Kalevipojal õnnestunud teda päästa ning nad said vaid külma keha veest välja võtta.
Kalevipoeg ei suutnud enam oma sõprade surma vaadata ning andis valitsemise üle Olevipojale. Peale seda ta lahkus, et olla üksi. Kui Kalevipoeg nii mitu päeva metsades ringi oli kõndinud jõudis ta lõpuks Koiva jõe äärde, kus ta sobiva koha elamiseks leidis. Kuid veidi ajapärast otsisid kolma raudmeest Kalevipoja ülesse ning keelitasid teda nendega liituma, väites, et koos võimul olles ei saaks neist keegi võitu. Kuid kalevipoeg ei öelnud midagi ning keeras selja, pöörates pilgu jõele. Seal nägi ta peegelduses, kuidas mehed ta selja taga mõõgad välja võtsid ja teda tappa tahtsid. Ta keeras ümber ja lausus neile, et raudmehed ei saa temast jagu ning keerutas neid kõiki kõvasti ja surus poolest rinnust maa sisse. Varsti tuli aga uus raudmeeste saadik ning keelitas samuti Kalevipoega. Kuid viimane palus vaid vähivardaga süüa püüda. Kalevipoeg oli aga vette kännu pannud ning saadik ei suutnud seda välja tõmmata, samas kui Kalevipoeg ise tõmbas veest hobusekorjuse välja. Ta saatis saadiku minema, öeldes, et ta on liiga nõrk.
Nüüd aga tahtis Kalevipoeg rahu ning ta lahkus Koiva jõe äärest ning eksles mitmeid päevi kuni jõudis Kääpa jõe äärde, sinna kus ta mõõk vee all lebas. Kui nüüd kangelane ise vette astus, ei teadnud ta, et tema enda soov läheb täide vastupidi. Mõõk tundis ära tuttava ning lõikas jalad ära, nii nagu Kalevipoeg ise palunud oli. Hädaga roomas ta kaldale, kuid siiski heitis vägev Kalevipoeg hinge.
Vanaisa soovis, et saaks kangelast veel tööle panna ning pidas taevaste tarkadega nõu. Nad otsustasid Kalevipojale valge ratsu anda ja panna ta põrguväravaid valvama.