· Kalades olevad valgud sisaldavad kõiki inimese organismile vajalikke aminohappeid. · Mageveekalades on valke 8-12%, merekalades 17-18%, üksikutel kalaliikidel isegi kuni 25%. · Rohke kala tarbimise tagajärjel ei kuhju organismi ainevahetushaigusi põhjustavaid lämmastikühendeid, kuid see võib juhtuda sea- ja loomaliha rohkelt tarbides. · Inimorganism omastab kuni 96% kalas leiduvatest täisväärtuslikest valkudest. Rasvad · Kalad sisaldavad vähem rasvu kui koduloomad. · Kalarasv sisaldab palju küllastunud rasvaineid, mis lagunevad inimorganismis kiiresti ja ei põhjusta aeglaselt imenduva rasva teket nagu koduloomade rasv. · Kalarasva tarbimine parandab kolesterooliainevahetust, aidates vältida ateroskleroosi e. veresoonte lupjumise teket. · Kala sisaldab hulgaliselt oomega-3-rasvhappeid, mis on tervise seisukohalt parim rasvhape. · Tervisliku toitumise seisukohalt on kalarasv kõrgelt hinnatud,
................................................................................................................7 KASUTATUD KIRJANDUS.....................................................................................8 2 Kalad meie toidulaual 1. KALA Kala välimust iseloomustavad lõpused, uimed ning piklik keha, mis jaguneb peaks, kereks ja sabaks. Kalad sisaldavad 50-85% vett, 9-27% täisväärtuslike valke ja 0,5-1% süsivesikuid. Kalarasv sisaldab suurtes kogustes A, D ja E vitamiine, mõnedes liikides ka B1 ja B2 vitamiinining omega-3 rasvhapet(0,3-35%). Kalas on rikkalik valik mineraalaineid (1-5%), kuhu kuuluvad kaalium, raud ja fosfor. Oluline on kalas seleeni sisaldus, mis kaitseb inimorganismi vähirakkude arengu eest ja hoiab ära südameinfarkti. Kaaliumi sisaldus on suurem merekalades, mis on oluline südamehaigetele
arvukuse vähenemise peapõhjus on nende ajalooliste kudejõgede rikkumine inimtegevuse tagajärjel Eestisse on jäänud vaid 20 km ulatuses lõhele kudemiseks sobivaid jõelõike, mis asuvad Purtse, Kunda, Selja, Loobu, Valgejõe, Jägala, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma ja Pärnu jõgedes I kat kaitsealuse ebapärlikarbi sobivaimaks vahepere-meheks on jõeforell, harva teiste lõheliste tähnikud, võimalikeks vaheperemeesteks ka lepamaim, ahven, rünt, luts ja võldas Praegu on üksikuid ebapärlikarbi kolooniaid leitud veel ainult Pudisoo jõest Paisutamine muudab elutingimusi veekogus voolulembestel vääriskaladel pole sigimistingimusi - madalaid kiirevoolulisi kruusapõhjaga alasid, tõuseb vee temperatuur ja süveneb veekogu eutrofeerumine, suureneb röövkalade hulk paisude taha kogunenud liiv ja muda matavad tehisjärve puhastamise või paisu purunemise korral pärivoolu asetsevad vääriskalade koelmud
Läänemere kalad Merekalad · Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) · Läänemere kilu balti kilu ehk kilu (Sprattus sprattus balticus või Clupea sprattus balticus) · Lest ehk jõelest (Platichthys flesus) · Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo (Gadus morhua) Mageveekalad · Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius) · Ahven ehk harilik ahven (Perca fluviatilis) Siirdekalad · Angerjas ehk harilik angerjas (ka jõeangerjas ja euroopa angerjas) (Anguilla anguilla) · Lõhe ehk lõhi (Salmo salar) Räim - on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume- sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja
Mageveekalad Looduskaitse all olevad kalad: säga, tuur, harjus, hink, tõugjas, vingerjas. 1. Haug - Esox lucius 2. Latikas - Abramis brama 3. Koha - Sander lucioperca 4. Roosärg - Scardinius erythrophthalmus 5. Särg - Rutilus rutilus 6. Ahven - Perca fluviatilis 7. Angerjas - Anguilla anguilla 8. Koger - Carassius carassius 9. Luts - Lota lota 10. Linask - Tinca tinca
harus on säilinud vaid üks või paar liiki, teistes esineb sadu liike. Kasvatatavate liikide jaotumine on samuti ebaühtlane. Selles mängivad kaasa ajalugu, traditsioonid ja tarbimisharjumused, millest oleneb kala tarbimisväärtus ja kalade bioloogia iseärasused, millest olenem kui kerge on mõnda liiki kasvatada. 2 Valdav osa kalakasvatuse toodangust annavad kalad, kes kuuluvad seltsidesse: · Lõhelised; · Karpkalalised; · Sägalised; · Ahvenalised. 2. Liigiülesed ja liigisisesed taksonid, zooloogiline nomenklatuur. Mis on selts, sugukond, perekond, liik, alamliik, teisend või vorm. Mida tähistavad kaks või kolma ladinakeelset sõna liigi nimes, isikunimi ja aastaarv. Liigid koondatakse suurematesse süstemaatilistesse üksustesse, sarnased liigid moodustavad perekonna, sarnased perekonnad sugukonna, kuni selleni, et kõik loomad
Selts haugilised. Sugukond hauglased. HAUG. Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Selts angerjalised. Sugukond angerlased. ANGERJAS. (madujas, väga pikk uim) Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. 4
Tekkinud loometsadest raie ja edasise majandamise, tavaliselt karjatamise tulemusena. Eestis levinud lääne- ja põhjaosas, saartel. Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Ca 140 liiki samblaid, ca 260 liiki samblikke. Murulauk, mägimaran, nõmm-liivatee, lubikas, kassikäpp, kassisaba, metsülane, mägi-kadakkaer. Haruldased seeneliigid: mõru kivipuravik, väike maatäht. Putukad, Eestis domineerivad: mardikalised, liblikad, lutikalised,kahetiivalised. Käristaja. Linnud: talvike, punaselg-õgija, kadakatäks. Muu loomastik: halljänes, rebased, nirk, kärp, nastik. Sürjarohumaad: Tekkinud sürjametsadest raie ja edasise majandamise tulemusena –sekundaarsed. Mullad moreensed, põuakartlikud, kuid tüsedamad kui loorohumaadel. Asuvad üle Eesti künnistel, seljandikel, iseloomulik raudkivide esinemine. Kasutusel looduslike karjamaadena. Liigirikkad, taimekooslusi 4. Näiteks keskmise ristik, aas-ristik, mägiristik, harilik koldrohi, kevadtarn, tõmmukäpp,
Huvitavat Eesti kalade kohta Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad Eesti suurim veekogu on Läänemeri. See on maakera üks suuremaid sisemeresid,kogupindalaga 373 tuhat km2, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega (8...10 ) ning seetõttu suhteliselt liigivaene. Samas on Läänemere kalapopulatsioonid küllalt arvukad. Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist. Suur osa kalaliikidest elab Eesti jõgedes ja järvedes. Ehkki Eesti pindala on ainult 45
Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa saamas ja loomade paljunemise ajal ehk siis kuni hilissuveni jahti ei peetud, mida keelas ka hilisem seadus, sest nii tagati saagi pidev jätkusuutlikus.
..............................................6-7 · Gaasimullihaigus.............................................................7 · Söödast ja söötmisest põhjustatud haigestumised..........8 · Karpkalade rõuged...........................................................8-9 Kalade koostis............................................................................9-10 Kalad sisaldavad ........................................................................10 Rasvasuse alusel saab kalad jaotada 4 rühma........................10 Kalad liigitakse sugukondadesse..............................................10-11 Elukohad ja toitumise järgi liigitakse kalad............................11 Kulinaaria:..................................................................................11 Kalade Puhastamine.........................................................11 Kalade Külmutamine........................................................12-13 (joonis.2)
KALADE EKSAM 1. Eestis elavateks diadroomseteks(elavad magevees, koevad soolases/või vastupidi) kalaliikideks on? V: meriforell, angerjas, lõhe 2. Kuidas iseloomustad Eesti tüüpilist väikejärve, kus kalastikus on esindatud üle 6 kalaliigi? V: 40-70ha, 3-6m; kihistumata; eutroofne 3. Kuidas eristada rääbist viidikast; särge mudamaimust? V: rääbisel rasvauim; mudamaimul katkenud küljejoon. 4. Millised 2 kalaliiki kaotavad tavaliselt oma elupaiga kaldapiirkonnas kui järve veetase alaneb põua aastatel? V: Koger; Hõbekoger 5. Kui palju kalaliike on Eestis tavaliselt alla 100 ha pindalaga veekogus? V: 6-12 6
kalade elujõulisust ja võimalus kalavarusid pika aja jooksul kasutada. Kalavarude eest hoolitsemiseks lastakse merre kalakasvandustes kasvatatud kalamaime. Soome rannikul kasvatatakse vikerforelli toidukalaks suurtes sumpades. Räim on Läänemere tähtsaim kala. Läänmeres elab ligi sada kalaliiki, ¾ neist on merekalad. Enamiku merekalade marjaterad hõljuvad vees. Liiga madala soolsusega vees langevad nad põhja ja hukkuvad. Seepärast ei saa mitmed Läänemeres elunevad kalad paljuneda mere madala soolsusega osades. Merekaladest püütakse kõige rohkem räime ning samasse sugukonda kuuluvat kilu, samuti turska ja lesta. Räim on riimveega kõige paremnimi kohastunud ning elab kogu Läänemeres Taani väinadest kuni Põhjalahe põhjasoppideni. Majanduslikus mõttes on ta Läänemere tähtsaim püügikala. Toiduks tarvitab räim planktonit. Suurem osa Läänemere räimi koeb kevadel saarestikus ja merelahtedes 1-15 meetri sügavuses vees
SILMULISED: · Merisutt · Jõesilm Ojasilm TUURALISED Atlandi tuur HEERINGALISED Räim Kilu Vinträim Ansoovis LÕHELISED Lõhe Meriforell Jõeforell Vikerforell Rääbis Siig Harjus TINDILISED Meritint Peipsi tint HAUGILISED Haug ANGERJALISED Angerjas KARPKALALISED Särg Roosärg Teib Turb Säinas Tõugjas Viidikas Tippviidikas Mudamaim Lepamaim Rünt Latikas Nurg Vimb Nugakala Linask Koger Hõbekoger Karpkala Hink Trulling Vingerjas SÄGALISED Säga TUULEHAUGILISED Tuulehaug TURSALISED Tursk Luts OGALIKULISED Ogalik Luukarits Raudkiisk Merinõel Madunõel AHVENALISED Ahven Koha Kiisk Emakala Tobias Must mudil Väike mudil Kaug-Ida unimudil Makrell Mõõkkala MERIPUUGILISED Võldas Merihärg Nolgus Meripühvel Merivarblane Pullukala LESTALISED Lest Kamm
Eesti Mereakadeemia LÄÄNEMERI JA LÄÄNEMERE KALAD KILU, RÄIM, TURSK, LEST, LÕHE Referaat Juhendaja: Õppeaine: Avamerekalur Tallinn 2014 1. Läänemere iseloomustus Läänemerd (koordinaadid: 59° N, 21° E) tuntakse ka kui Limneamerd ning rahvakeeli kui Balti merd
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised
Eesti kalad A Ahven Perca fluviatilis Angerjas Anguilla anguilla Atlandi tuur Acipenser sturio H Harjus Thymallus thymallus Haug Esox lucius Hink Cobitis taenia J Jõeforell Salmo trutta truttamorpha fario Jõesilm Leuciscus idus K Kammeljas Scophthalmus maximus Karpkala, sasaan Cyprinus carpio Kiisk Gymnocephalus cernus Kilu Sprattus sprattus Koger Carassius carassius
Programm „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“ SIRJE REKKOR ANNE KERSNA ANNE ROOSIPÕLD MAIRE MERITS TOITLUSTUSE ALUSED KOHANDANUD: ANA KONTOR 2013 1 SISUKORD 1. Toitlustusettevõtete ja teenuste liigid 4 Toitlustusettevõtete tüübid ja äriideed 4 Kiirtoiduettevõtted 6 Kohvikud 8 Sööklad ja teised suurköögid 10 Restoranid 13 Baarid 19 Catering-ettevõtted 21 2. Toitumise alused
Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides. Millised on kodu maised kalad? Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri
Kui veehaarded on rajatud maapinna lähedastesse põhjaveekihtidesse, on risk nende reostumiseks suurem. Endised põllumajandusobjektid likvideerida. Põllumajanduskeemia, muud põllumajandusmürgid ja mineraalväetised. Risustavad ka miljööd 18. Kalavarude vähenemine ülepüügi ja veekogude seisundi halvenemise tõttu Kalade ülepüügi või sobivate sigimis- või elupaikade puudumise tõttu on mitmed kalaliigid (lõhe, angerjas, meriforell) ohustatud ja nende looduslik taastootmisvõime liiga väike. Nende looduslike asurkondade taastamiseks või tugevdamiseks tegeldakse kalavarude taastootmisega. alamõõduliste kalade püük Läänemere tursavaru on olnud pikemat aega madalseisus, selle põhjuseks on ülepüük. Ülepüügi tõttu kaob osa veekogude algupärased kalapopulatsioonid ja asenduvad teistega, liigilised koosseisu muutused on ettearvamatud
Liikide arv loomariigis on ebaühtlased jaotunud: ~99% loomaliikidest on koondunud üheksasse hõimkonda (käsnad, ainuõõssed, okasnahksed, rõngussid, lameussid, ümarussid, keelikloomad, limused, lülijalgsed), neist omakorda ~70% kuuluvad klassi putukad(Insecta). Paljud hõimkonnad sisaldavad ainult üht kuni mõnisada liiki, nt. naastloomad, kammloomad, ürgkeelikloomad, siilussid.. Hõimkond Keelikloomad Alamhk – Mantelloomad; Koljutud; Selgroogsed Selgroogsete liike maailmas: kalad 24450, kahepaiksed 5020, roomajad 7877, linnud 9377, imetajad 4475. Selgroogseid Eestis: kalad 75, kahepaiksed 11, roomajad 5, linnud 383, imetajad 60. METSAD Definitsioone: *Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. (Eesti Metsaseaduse järgi) *Metsamaaks loetakse maatükki pindala vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%
lähedale. Kõrgematel loomadel N. selgroogsetel, kuid ka rõngussidel on kinnine vereringe: veri ringleb südames, artereis, kapillaarides ja veenides, verd panevad liikuma südame kokkutõmbed. Veri liigub südamest elundeisse ja kudedesse ning sealt tagasi südamesse. Kinnise vereringe eelisted lahtise ees: 1. suunata. 2. rõhku kaugemale Südame kojad - Kalade süda 2-kojaline, kahepaiksetel 3, roomajatel 3 osal vaheseinaga, linnud, imet 4. Vähemlihaseline on aatrium e. südame koda (vastu), mis võtab vastu hapnikuvaest verd veenist. Lihaselisem õõnsus on vatsake (välja). Süstol kokkutõmbumine, veri välja, diastol lõtvumine. Kahekambrilise südamega loomadel on üks vereringe. Südame keerukama ehituse korral on tegemist kahe vereringega: suur vereringe, mis varustab keha kudesid verega, ja väikeseks vereringeks e. kopsuvereringeks, milles veri rikastub õhuhapnikuga. 3.3. Kohastumused keskkonnaga
Erinevate populatsioonide isendid elavad mere erinevates osades Taimestik Tüüpilised meretaimed ja mageveekogule iseloomulikud taimed Taimhõljum, vetikad ja õistaimed Põhjataimestik on liigivaene Loomastik Rohkelt isendeid, kuid neil pole palju liike Loomhõljum ja väikesed selgrootud Imetajad hülged ja viigrid Riimveega kohastunud karbid Rohkelt võõrliike Kalad Elavad suurte parvedena avavees Toituvad loomhõljumist, väiksematest kaladest või põhjaloomakestest Riimvees on paljunemine ja kudemine raskendatud - siirdekalad Läänemeres elavad näiteks: räim, kilu, tursk, lest, lõhe, forell, angerjas, lõhi Toiduahelad Algavad fütoplanktonist -> zooplankton -> väike kala -> suur kala Näiteks: taimhõljum -> loomhõljum -> ahven -> haug
Kalatoidud Toidulaual on olnud kala üsna oluline. Kõige tavalisem hoiuviis oli soolamine. Silgusoolvesi oli ka tavalisemaid kastmeid, kuhu söömisel leiba kasteti. Kalapüügihooajal käidi sisemaal kala vilja vastu vahetamas. Vahel on soolakalu keedetud ning silku vardas või restil süte peal küpsetatud. Teine kalade säilitamise viis oli vinnutamine, s.o kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist (räime, lesta, haugi, siia, latikat) seisid kalad lühikest aega verisoolas, mis nõudis vähem soola kui sissesoolamine. Värsket kala sõid randlased püügihooajal peaaegu iga päev, sisemaa rahvas sai seda harva. Lühikese leemega, vähese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale, hiljem kartuliga. Liha- ja veretoidud Lisa sõi Eesti talupoeg varajasemal ajal vähe, peamiselt talvel. Kodune loomatapp võeti ette tähtpäeva eel. Tapuperiood algas mihklipäevast. Üksnes kitsi, keda igal pool ei peetud tapeti enamasti suvel
puudub • luustunud lõpusekaaned• ujupõis on hüdrostaatiliseks aparaadiks• südamel arterisoossibul 9 S. HEERINGALISED: – õhukesed soomused, küljejoon vaid pea piirkonnas heeringas, räim, kilu, lõhi, mereforell, rääbis, meretint S. KARPKALALISED: Mageveekalad, paljudel rasvauim, enamik hambutud (erinevuseks N: piraaja) piraaja, elektriangerjas, karpkala, koger S. HAUGILISED: Uimed pehmed, rööveluviisiga maskinong, harilik haug S. ANGERJALISED: Keha pikk ja madujas. Kõhuimed puuduvad, pehmed uimekiired, sabauim nõrgalt arenenud angerjas, mureen Selts Tuulekalalised: Sihvaka kehaga, luud rohekad. tuulehaug, lendkalad S. TURSALISED: Paljudel mitu seljauime. Sabauim isotserkne. tursk, luts S. OGALIKULISED: Seljauime eest tugevad ogad, ka kõhuuime ees tugev oga. Soomused puuduvad, keha külgedel luuplaadid ogalik, luukarits S
Kala soovitatav päevane kogus on 24 portsjonit ja seda võiks süüa vähemalt 3 korda nädalas. Kala on kasulik süüa tema rasvas sisalduvate omega-3 rasvhapete tõttu. Kalas on ka rohkesti organismile vajalikke A-, D- ja E-vitamiine. Südame-veresoonkonnahaiguste korral tuleks liha asendada kalaga. Kalade rasvasus sõltub nende liigist, toitumusest, elutsüklist, vanusest, suurusest. Mõõdukat rasvarikaste kalade söömist pole vaja karta. Rasvasisalduse järgi jagunevad kalad tinglikult nelja rühma: * suhteliselt lahjad kalad (rasvasus alla 2%) tursk, luts, koha, haug; * keskmise rasvasusega kalad (kuni 5%) lest, räim, latikas, karpkala, tint, nurg; * rasvased kalad (üle 5%) rääbis, siig, kilu; * väga rasvased kalad (üle 15%) angerjas, lõhe, forell, heeringas, sardiin, viidikas. Kolesteroolirikkad on kalamari ja krevetid. Oluline on pöörata tähelepanu töödeldud kalatoodete soolasisaldusele, nt kalakonservid, soolatud ja
toitumine (nt sooleparasiitidel); sümbiontide kasutamine Sigimine selle jaoks on sugunäärmed ja muu, abistav suguelundkond; neitsisigimine (partenogenees), nt lehetäide puhul; günogenees- kui muna- ja seemnerakk ühinevad, kuid tuumade ühinemist ei toimu (hõbekoger). Liikumine selle jaoks on peamiselt lihastest ja toesest koosnevad elundid, aga mõnel väiksemal ka näiteks ripsmed; viburloomad viburite abil, kalad uimedega, hüdrad vaksates jne. Ärrituvus seda kannavad meeleelundid, närvid ja aju 4. Loomariigi süsteemi ühikud (taksonid), nende hierarhia, näited igalt tasemelt Riik (regnum, kingdom, ) Hõimkond (phylum, ) Klass (classis, class, ) Selts (ordo, order, ) Sugukond (familia, family, ) Perekond (genus, ) Liik (species, ) [Vajaduse korral ka: alamliik (subspecies, ); ülem- perekond (supergenus, ) jne.] 5
mitmesuguste kastmetega kuid sobib ka liharoogade ja kalaroogade kõrvale. · Friipraadimisel praetakse tooreid kartuleid. Tükeldatakse kangideks, ribadeks Või riivitakse jämeda riiviga (kartuliõled) ja tahendatakse. Kartulitükid praetakse väikeste partiididena kuldkollaseks, nõrutatakse ja maitsestatakse. 6. Nimeta vähemalt 5 kalarooga Eestimaistest kaladest. Kirjelda vähemalt 2. roa valmistamist Kilu, räim, ahven, angerjas, lest, vikerforell, lõhe, latikas, haug · Kalapallid 4-5 cm läbimõõduga pallikesed, mida valmistatakse 2-3 tk ühe portsjoni jaoks. Valmistatakse knellmass- nahata kalafilee aetakse 2 korda läbi hakklihamasinast ning asetatakse külmikusse jahtuma kuna külmikus hoidmine muudab kalarasvad tahkemaks ning mass ei ole siis liiga vedel. Mass peab olema täiesti maha jahtunud, massi hulka segatakse pidevalt
Võimust võtab tativetikas. Biomass langeb - läbipaistvus suureneb (vesi katsudes libe, limane). Levib kergelt pruunides vetes, happelises ja org aine rikkas. · Kaovad vesikirbulised (ei suuda koorikut moodustada, see on kala põhitoit) · Kõrgem taimestik (luga - Juncus) ja turbasamblad pääsevad võimule 5 · Kaovad vähid jt. vähilaadsed, limused, kalad (angerjas kõige taluvam nii soolsuse kui happe suhtes) paljud putukavastsed · Väga vastupidavad on klaasiksääse Chaoborus vastsed · Suurenenud Al ja teiste metallide sisaldus mõjutab paljunemist ja suremust (ka muldades kahju taimedele) Kaltsiumi kui mikroelementi vajavad oma ainevahetuses kõrgemad taimed ja rohevetikad. Teistel vetikarühmadel ei ole kaltsiumivajadus otseselt tõestatud. Loomade hulgas on
ja min. aineid. Voolukiirusest sõltub planktoni areng vooluveekogudes. Kiiretes jõgedes seda peaaegu üldese ei tekigi. Voolu kiiruses on vesikondadevahel suured erinevused. Jõgede vooluhulgad kujunevad sademete ja aurustumise vahest. Jõgede toitelisus määratakse peam. kolme näitaja alusel: N, P, ja lahustunud org. aine. 3.Siseveekogude kalavarud Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk.
LUUKALAD Selleks, et kala vees silma ei torkaks, on tal kaitsevärvus. Enamus kalu on seljapoolt tumedad, et sulanduda värvuselt taimestikuga, ning kõhupoolelt heledamad, et sobituda põhja värvusega Avavees elavad kalad (viidikas, siig, rääbis) on enamasti heledamad, sinakasrohelise tooniga. Põhja lähedal elavad kalad (luts, angerjas, säga) on aga mustjaspruunides toonides, sest seal on hämar. Kalad jaotatakse lepis- ja röövkaladeks toidu alusel. Lepiskalad (särg, latikas) toituvad taimedest või väikestest selgrootutest, osa jäävadki selle toidu juurde, mida söödi vastsetena. Röövkalad(ahven, koha) hakkavad jahtima teisi, endast väiksemaid kalu. Mida rohkem kala toitu sööb, seda kiiremini ta kasvab. Kala kes sööb vähe, võib olla kõigest cm pikkune, kes toitub palju, võib olla mitme meetrine.
Esmajoones tuleb nimetada kalade väljapüüki tiikidest, sumpadest või mitmesugustest kalakasvandustes kasutatavatest mahutitest. Olulisteks stressiteguriteks on ka ülemäärane asustustihedus ,samuti veetemperatuuri, vee hapnikusisalduse ja orgaaniliste ainete sisalduse muutused ning mitmesuguste mürgiste ainete sattumine vette või kalasööta. Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele. Vee temperatuur Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda
on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt., kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad). Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja- loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala. Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid.