Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades MADUKOTKAS Välitunnused Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas, tiibade siruulatus 170185 cm, kaal 1,82,3 k g. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakasoranzid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad tumedad kontrastsed laigud (samamoodi heleda alapoolega kalakotkal ja hiireviu heledal vormil on tiivanukkidel hästi märgatavad tumedad laigud). Üsna pikal sabal on 34 tumedat vööti, tiivad on laiad ja paindlikud. KONNAKOTKAS HIIREVIU
Ääristatud suled Paljude kakuliikide hoosuled on ääristatud pehmete udemetega, mis muudavad nende tiivalöögid peaaegu hääletuks. Häälekas lendamine segaks kakku saagijahil, sest ta ei kuuleks näriliste tasast krõbistamist. Toitumine Kui kakk on lõpuks saagi tabanud, tassib ta selle tavaliselt puu otsa, enne kui sööma hakkab. Kakkudel on suur suu ning enamik liike suudab hiire või väikese linnu korraga alla kugistada. Suuremat saaki söövad nad nii nagu päeval tegutsevad röövlinnudki: rebivad oma kõvera noka ja tugevate küüniste abil lihatükke lahti. Mõned Aafrikas elavad kalakakud, kes püüavad hauge ja särglasi, alustavad alati kala peast. Nad ei põlga ära ka konnasid ja krabisid. Mitmekesine toit
1), karvasjalg-kakk, kodukakk ja kassikakk. Neist viis viimast on metsaliigid (Kontkanen jt, 2004:68). Juhukülalisena käib Eestis lisaks kivikakk ning karmidel talvedel, kui põhja pool on vähe toitu, tulevad siia ka habekakk, lumekakk ja vöötkakk. Suurim kakuline on kassikakk (Eesti... 2011). Pilt 1 Händkakk (Kontkanen jt, 2004:75) Kakulised jagunevad kaheks sugukonnaks: kaklased (Strigidae) ja loorkaklased (Tytonidae). Kakkudel on iseloomulikult kogukas pea, mida nad saavad pöörata peaaegu täispöörde jagu. Tänu sellele on neil lai nägemisulatus. Nende sulestik on kohev. Neil on suured silmad, mille ümber on sulgedest sõõrid (Allas jt, 2007:12). Silmade värv on varieeruvalt oranz, kollane või must (Hayman, Hume, 2004:151). Enamiku kakuliste jalad on küünisteni sulgedega kaetud (Eesti... 2011). Kakulistel on hästi välja arenenud varbad ja küünised, mis on kohastunud saakloomade püüdmiseks
üsna stabiilselt 4050 paari. Üksikuid pesi on leitud ka ebatraditsioonilistes kohtades, näiteks turbamaardla servas või järve kaldal. MADUKOTKAS Välitunnused Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas, tiibade siruulatus 170185 cm, kaal 1,82,3 kg. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakas-oranzid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad tumedad kontrastsed laigud (samamoodi heleda alapoolega kalakotkal ja hiireviu heledal vormil on tiivanukkidel hästi märgatavad tumedad laigud). Üsna pikal sabal on 34 tumedat vööti, tiivad on laiad ja paindlikud. Toitumine Madukotka põhitoiduks on roomajad Eestis enamasti rästikud ja arusisalikud. Saaki jahib ta
Madude jahtimisel on need vajalikud. Madukotkas võib lennata kuni 500m kõrgusel ning suudab pessa toimetada 250-270 madu oma pojale. Madukotkas võib elada kuni 17 aastaseks. Kirjeldus Madukotkas on natuke suurem kui kalakotkas. Tema tiibade siruulatus on 170-185cm. Kaal võib olla 1,8-2,3kg. Alumine osa on linnul hele, enamasti tumeda tähnitusega. Pea ja rind on tumedamad ja ülemine pool on hallikaspruun. Häälekatel madukotkastel on pea nagu kakkudel, silmad kollakas-oranzid ja suured. Lennupildis saab teda kergesti ära tunda tema heleda kõhupoole järgi. Tiivad on laiad ja paindlikud ning sabal on 3-4 tumedat vööti. Saba on kitsa tugeva tagaservaga ja vägagi kokkusurutud. Sageli võib segamini ajada kalakotka või hiireviuga, kuid lähemalt vaatlemisel erinevad. Toitumine Põhitoiduks on roomajad-rästikud ja aurusisalikud. Oma saaki püüab ta avamaastikel- lagerabadel, niitudel, liivikutel, põlendikel, raiesmikel ja luhtadel
jt.) kasutavad valdavalt sünnipäraseid käitumismustreid ja lihtsamaid orienteerumismehhanisme SENSOORSED SÜSTEEMID. 1. Meeleelundite roll käitumises, nende tööprintsiibi lihtsus. Vaatepilt, mida näeme, või helid, mida kuuleme, rekonstrueeritakse meie ajus lihtsate närviimpulsside voo baasil, mida silmades või kõrvades paiknevad retseptorrakud sinna saadavad. 2. Meelte tundlikkuse varieeruvus loomariigis (näiteid). Nt kaheksajalal on hea kompimismeel, kakkudel hea kuulmine, koertel hea haistmine jne. 3. Inimesele tundmatud meeled loomadel. Maod suudavad soojust näha. Linnud suudavad tunnetada maa magnetvälja. Elektriangerjas suudab tekitada enda ümber elektrivälja. 4. Looma "omailm". Loomad tajuvad maailma teisiti kui inimesed ja teised loomad, see tähendab, et loomadel on omailm viis kuidas nad ise maailma näevad. 5. Signaalärritajad. Signaalärritaja ogaliku näitel.
See, millist konkreetset silma närvikiudu (retseptorrakku) impulsid läbivad, kajastab vaadatava objekti suunda ja (mõnikord) värvust; impulsside sagedus kajastab aga objekti heledust. Analoogselt: see, millist konkreetset kõrva närvikiudu impulsid läbivad, kajastab heli tooni; impulsside sagedus aga heli tugevust. Lisaks: kahe silma olemasolu võimaldab hinnata objektide kaugust, kahe kõrva olemasolu aga heliallika suunda. Meelte tundlikkuse varieeruvus loomariigis (näiteid). Kakkudel erakordselt terav kuulmine, mis võimaldab saaki püüda kottpimedas. Nahkhiirtel ulatub tajuvõime 120 000 Hz- ni. Seda nn. ultraheli toovad nahkhiired ka ise kuuldavale, kasutades seda pimedas orienteerumisel kajalokatsiooni abil. Paljudel linnuliikidel ja putukatel on silmas veel neljas tüüp retseptoreid, mis erutuvad ultravioletses sagedusalas. Roomajatel täiendav keemiline tundeorgan - Jacobsoni elund. Kaheksajala kompimine. Inimesele tundmatud meeled loomadel
teatud kindla helitooni puhul, varustavad meie aju piisava informatsiooniga, et rekonstrueerida näiteks Bachi orelikontserti või ööbiku laulu see, kas me neid helindeid naudime või mitte, ei ole niivõrd enam meeleelundite, kuivõrd meie aju omadus, meie psüühika küsimus. Kuulmine – teiste liikide kuulmine erineb inimese omast nii eristusvõime (“kuulmisteravuse”) kui ka tajutava sagedusala poolest. • kakkudel on erakordselt terav kuulmine, mis võimaldab neil saaki püüda isegi „kottpimedas“ • enamik linde suudab tajuda kuni 20 000 Hz sagedusega helisid (nagu inimenegi), kuid seevastu nahkhiirtel ulatub tajuvõime 120 000 Hz-ni. Seda nn ultraheli tekitavad nahkhiired ka ise, kasutades seda pimedas orienteerumisel kajalokatsiooni põhimõttel • ka koerad kuulevad ultraheli (mistõttu koeri vaigistatakse või kutsutaksegi
annaabi.ee 
