Juhendaja: ... Haapsalu 2008 2 SISUKORD SISSEJUHATUS....................................................... 3 MÕNED ÜLDISED FAKTID........................................4 SUGUKOND: DELFIINLASED....................................5 ELUPAIK.................................................................5 INIMESTE UURINGUD..............................................6 KAJALOKATSIOON.................................................6 DELFIINID JA INIMESED.......................................................7 VARJEVÄRVUS........................................................7 JÕEDELFIIN.............................................................8 DELFIINID DELFINAARIUMIS.....................................8 PILDID.....................................................................9 KASUTATUD ALLIKAD..............................................10
Guiana delfiin Lõuna-Ameerika vetes elavad Guiana delfiinid on tõenäoliselt teada olevatest kõrgematest imetajatest esimesed, kelle 'kuues meel' võimaldab tunnetada elektrivälju, mis aitab neil sogases vees saaki jahtida, mängides pea sama tähtsat rolli kui kajalokatsioon. Elektroretseptsioon ehk võime tajuda elektrivälju on kalade hulgas suhteliselt laialt levinud. Mõned kalad rakendavad seda orienteerumiseks, mil teised kasutavad elektrielundeid otseses mõttes saagi uimastamiseks. Imetajate hulgas on elektroretseptsioon äärmiselt haruldane. Wolfe Hanke juhitud bioloogide töörühm hakkas esmakordselt kahtlustama, et ka Guiana delfiinidel võivad elektroretseptoritega varustatud olla 11 aastat tagasi. Toona otsustas käesoleva uurimuse
Need kiiresti ujuvad veeimetajad kuuluvad vaalaliste seltsi, hammasvaalaliste alamseltsi ja delfiinlaste sugukonda. Viimane hõlmab näiteks delfiine, nokisdelfiine ja pringleid. Delfiinlased on vaalaliste seltsi kõige liigirikkam rühm ( üle 40 liigi) ning nad asustavad nii rannikumerd kui ka ookeane. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit. Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Delfiini kehaehitus Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi,
Paljud inimesed lihtsalt ei tea, et delfiinid on samuti vaalalised, ainult et väiksemad ja üheainsa hingamisavaga. Delfiinlased on vaalaliste seltsi kõige liigirikkam rühm ( üle 40 liigi) ning nad asustavad nii rannikumerd kui ka ookeane. Nagu vaaladki pole delfiinid kalad, vaid imetajad. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit. Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Delfiini kehaehitus Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad
Delfiinid on kiired ning osavad ujujad. Nad hüppavad tihti veest välja ja lendavad lühikest aega lainete kohal. Selliste hüpete ajal saavad delfiinid hingata. Mõnikord teevad delfiinid hoopis kaelamurdvaid hüppeid. Arvatakse, et lisaks hingamisele on hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas on kuni 1000 isendit. Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel soki, seega saab delfiin nad lihtsalt kätte. Kajalokasitsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokasitsiooni-
muude tegurite eest. Vastastikused kohastumised Saakloom *Varjevärvus *Tugevad kaitsevahendid (okkad, kilp, sarved, soomused) *Mürgisus Peremees *Aktiivne rünnak antikehadega parasiitide vastu *Parasiidi kapseldamine lubikapslisse *KK kasutamine (palavik, PH tõstmine) parasiidile sobimatuks Taim *Sisaldavad mürkaineid (eeterlikud õlid, alkaloidid (nikotiin, morfiin, oopium) ) *Astlad, karvad, okkad, ogad *Orgaanilised happed Kiskja *Keelepüük (sisalikel, konnadel, rähnil) *Kajalokatsioon (delfiinil) *Rollijaotus rünnakul Parasiit * Paksud kestad, katted *Jäljendada peremehe keharakku (amööb) *Toksiiniga ründamine Herbivoor *Tundetu toksiinide suhtes *Muutused suuaparaadi ehituses *Rikkalik maksaensüümide kompleks, mis võimaldab lagundada mürkaineid (toksiine, alkaloide, eeterlikke õlisid) Looduslik valik Et looduslik valik toimiks, on vaja populatsioonis muutlikkust. Geneetiline mitmekesisus tagab kohastumise kliima ja evolutsiooni teguritega
kutsuda sarnase käitumise inimese puhul. Nende kaitsereatsioonid tulevad eriti välja noorloomade läheduses, millega võib seletada abitu inimese eest hoolitsemist. Delfiinid on väga mänguhuvilised loomad ja võivad meid seega käsitleda kui ootamatult nende maailma tunginud huvitavaid loomi, kellega saab mängida. Üksikutele isastele võib inimene näida ka potsensiaalse partnerina (Downer, 2000). 7 Häälitsused ja kajalokatsioon Delfiinid kasutavad parves ujudes erinevaid signaale piikse, vilesid, plärtsatusi, plumpsatusi, plõkse, haugatusi ja urinaid. Teadlaste sõnul on viled ja piiksud delfiinidel väga individuaalsed ja üksikisendid kasutavad neid vastastikuseks äratundmiseks. Tuju ja meeleolu väljenduseks on mõned plõksuvad ja plärisevad helid (Shuker, 2005). Helikujutiste loomisel on delfiinid meistrid. Kajalokatsioonisüsteemi abil tekitavad nad
Pöial Esijäsemed Külglennus V sõrm II sõrm III sõrm IV sõrm Milliseid nahkhiiri maailmas leidub? Käsitiivaliste selts on mitmekesine Mida nahkhiired söövad? • Nektar • Puuviljad • Putukad • Teised selgrootud • Kala • Imetajate ja lindude veri Kajalokatsioon • Nahkhiired orienteeruvad kajalokatsiooni abil. • Väljastatud ultraheli (sinine) põrkub objektidelt tagasi (punane). • Nahkhiir saab kaja analüüsides aru, millise putukaga on tegemist ja kui kaugel see asub. • Eesti nahkhiirte sonarite tippsagedused on vahemikus 20 000-55 000Hz • Inimkõrv kuuleb 20-20 000 Hz Nahkhiirte aastaring Eestis Kevad Nahkhiired ärkavad talveunest aprillis,
3. Lõhestav valik- eelistatud on erinevas suunas keskmisest erinevad tunnused (inimeste rassilised tunnused) Mikroevolutsioon=kohastumine Kohastumise tulemus on kohastumus. Kohastumus on organismirühma isendite kasulik omadus antud keskkonnas elamiseks ja paljunemiseks. Kohanemine ei ole kohastumine. Indiviid kohaneb. Grupp kohastub. Kohastumused avalduvad: · Ehituses (keskkonna värvusega sarnanev värvus liblikatel, kameeleoni võime muuta värvust, mimikri, kajalokatsioon nahkhiirtel, lihakad vettvaruvad lehed mägisibulal jne) · Füsioloogias (antifriis arktlilistel kaladel, kahekordne hingamine, kahel jalal kõndimine inimesel, neli magu veistel, lindude toruluud) · Käitumises (lindude ränne, kisklus, sümbioos, parasitism, herbivooria)
streptokokkide ja laktopatsillide koostöö piimhapnemisel üks toodab kasvustimulante teisele, sipelgad ja lehetäid Positiivne negatiivne Kisklus kummalgi osapoolel on omad kohastumused nii saakloomal kui ka kiskjatel, nt. Täpne keelepüük kahepaiksed, kajalokatsioon ultraheliga nahkhiired, mürk saagi paralüseerimiseks rästik, kombineeritud jahipidamine ehk rollijaotus hundid, kiire rõhumuutusega saagi uimastamine tõugjas; varjevärvus, -poosid putukad, mürginäärmed kärnkonnad, ebameeldiv lõhn mardikad, parveline eluviis
Kõigusoojasus võimaldab nahkhiirtel säästa energiat, mis on eriti oluline talveperioodil, kui toidu hankimine oleks peaaegu võimatu. [5, lk 45] „Talvitumiseks sobiv temperatuur on 0…7,5 ° C (harilikult 3…7 ° C)“ [2]. Lisaks lendamisvõimele on nahkhiirte eripäraks saagi püüdmine ja orienteerumine kajalokatsiooni abil. Just see võime võimaldab neil saaki püüda öösiti, sest erinevalt nägemisest ei vaja kajalokatsioon valgust. Nahkhiir häälitseb ja vastavalt sellele, kui kiiresti häälitsus temani tagasi jõuab, suudab ta määrata teiste objektide asukoha ruumis. [3] Tõmmulendlane paaritub talvitusperioodi vältel, mil isane ärkab korra üles ja süstib oma sperma emasesse. Isaslooma sperma säilib emase suguteedes ja viljastumine toimub alles kevadel. Mai alguses moodustavad emased poegimiskolooniad, kuhu võib kuuluda 20-60 isendit. Igal emasel sünnib enamasti vaid üks järglane
Nad kuuluvad vaalaliste seltsi, hammasvaalaliste alamseltsi ja delfiinlaste sugukonda.Viimane hõlmab näiteks delfiine, nokisdelfiine ja pringleid Delfiinlased on vaalaliste seltsi kõige liigirikkam rühm ( üle 40 liigi) ning nad asustavad nii rannikumerd kui ka ookeane.Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit.Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon).Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Enamik liike elab parasvöötmes ja soojades vetes, ainult 7 esineb Antarktikas ja 7 polaarjoone taga Arktikas. Delfiin elab kuni 30-aastaseks. Tõmmunosudelfiin kes on suur hüppaja ja elab Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Ameerika rannikuvetes. Jõedelfiin elab ainult Amazonase jõgedes. Delfiinlased on üsna väikesed.Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk.Delfiinidel on
võimalikult kompleksselt suhestatuna Evolutsiooniline arengubioloogia: keskendub ontogeneesile, milline on keskkonna mõju ja roll elusolendi kujunemisele ja ka evolutsioonile Loomade kommunikatsiooni käsitatakse ka lähtuvalt kirjandusteooriast. Kui on korduvad episoodid, järgnevused, kas neid võiks kirjeldada ka lugudena. 5.03.15 Autokommunikatsioon Klassikaliseks näiteks loomadel nahkhiirte kajalokatsioon – kuulmise põhjal info takistustest, mis keskkonnas võivad olla. Propriotseptiivne (keha kommunikatsioon iseendaga, nt närvisüsteemi ja lihaskonna vaheline kommunikatsioon, mille abil organism oma liikumist keskkonnas parandab, täpsustab) ja eksterotseptiivne tagasiside (infovahetus läbi keskkonna ja keskkonna kaudu saab elusolend infot selle keskkonna elementide kohta või ka iseenda kohta, nt kui loom ennast lakub, saab infot oma
annaabi.ee 
