võrsumist arvatakse olevat surnute hingedest. Samuti eralduvad loodushinged oma kehast iseseisvateks vaimudeks, omandades muuseas just inimkuju, nt uppunust saab veevaim jne. 12. Kaitsevaim. Hinge vabanemisega kehast, nt muutudes metsavaimuks saab selle vaimu eesmärgiks kaitsta metsa, vaimust on saanud kaitsevaim. Need kaitsevaimud on otseselt seotud ilmastiku, taimekasvu jms, kes mõjutavad inimeste igapäevast elu - viljasaaki jne. Rahvakeeles on nimetatud kaitsevaimu jumalaks või haldjaks. Kaitsevaimu idee arenguga kasvas ka ohvrikultuse areng, ohverdati haldjatele. Olulisel kohal veekultus ja viljakultus - seati vihku vilja haldjaks, tehti metsikuid jne.Meie naabrite juures on hilisematel aegadel ka vaimud pärisnimestatud jumalateks muutunud. Setode Peko-püha. 13. Haigused ja surm. Algselt kujutati haigust ja surma võõrjõudude tungimisena inimesse, kusjuures haiguse ja surma vahel polnud mingit põhimõttelist laadi vahet, vaid
lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka
sigivust ja elujõudu järgnevaks suveks. Haldjaile ohverdati põllupeenral või aianurgas ning metsas mättal või kivihunnikul. Allikate, jõgede ja järvede haldjaile heideti ohvriandidena vette sellised asjad, mis vett ei reosta (metallehted ja raha). Lõuna-Eestis öeldi kaitsevaimude kohta ürgsemaid nimesid, nagu metsaisa, metsaema, metsavana jt. Paiguti esines sama tähendusega ka vaim, näiteks metsavaim, vetevaim jt. (Eesti ajalugu I, 1935). Taara esines ka kaitsevaimu või jumalana. Henrik mainib oma Liivimaa kroonikas Tarapita nimelist jumalat viiel korral. See on ainus mütoloogiline kuju, kellest ta pikemalt kõneleb ainujumalana. Tarapitat tundis Virumaa rahvas saarlaste suure jumalana. On teada ka, et eestlaste appihüüd oli: “Taara avita!” Surnute hinged. Surm ei tähendanud muistsele eestlasele inimisiku lõppu. Arvati, et ka surnu hing vajab toitu, rõivaid ja tarberiistu nagu elavgi inimene. Seepärast pandi surnule hauda
KRISTLUS Kirik ja Rooma riik Rooma keisririigi oli tekkinud arusaam keisri jumalikkusest juba Augustuse ajal. Ametlikul kummardati küll keisri kaitsevaimu, ent selline vahetegemine kadus kiiresti. Nii samastus keiser jumalaga. Keisri kultus oli ka patriootiline kohustus, mida kristlased keeldusid täitmast. Seetõttu oli ristiusk poliitiliselt kahtlane ega seisnud seaduse kaitse all. Keiser Traianus andis aastal 112 korralduse, et enda tunnistamine kristlaseks on karistatav surmanuhtlusega. Siiski ei nõutud kristlaste tagaotsimist ega pööratud tähelepanu kaebustele. Süüdistatud võisid
12. Missugused mütoloogia valdkonda kuuluvad tähendusseosed on olnud sõnadel jumal, kuningas, peremees ja vaim? On iseloomulik, et ristiusu eestikeelsesse põhiterminoloogiasse võeti üle vana eesti usundiga seotud sõnad jumal, püha, vaim ja hing. Alustagem jumalast. See läänemeresoomlaste oluline mõiste, mis M. A. Castrénist peale eeskätt keeleteaduse andmeile tuginedes arvatakse tähendanuvat taevahaldjat, kes varakult omandas kaitsevaimu tähenduse,10 unustatakse eesti muinasusu iseloomustamisel tihtipeale ära, ilmselt just seetõttu, et ta on samastunud ristiusu jumalaga. Mõningat huvi pakub ka eesti kirikukeeles jumala kohta eeskätt kõnetussõnana kasutatav issand, mis selgesti on tunderõhuline variant sõnast isand `peremees, härra'. Ent ei tohi unustada, et "isand" on läänemeresoome keeltes oma põhitähenduse kõrval üsna laialdaselt käibel ka haldja tähenduses.
sõjakäigul ja tema ettevõtmine väi sinnapaika. Järgnevalt püüdis Rooma riik keiser Valerianuse juhtimisel hävitada kristlase juhte, aga Valerianuski suri sõjakäigul. Aastal 313 kuulutas uus keiser Constantinus ristiusu lubatuks. Aastal 380 aga kuulutati kristlus riigi ametlikuks usundiks. 8 Kristlased ja Rooma riik Rooma keisririigi oli tekkinud arusaam keisri jumalikkusest juba Augustuse ajal. Ametlikul kummardati küll keisri kaitsevaimu, ent selline vahetegemine kadus kiiresti. Nii samastus keiser jumalaga. Keisri kultus oli ka patriootiline kohustus, mida kristlased keeldusid täitmast. Seetõttu oli ristiusk poliitiliselt kahtlane ega seisnud seaduse kaitse all. Keiser Traianus andis aastal 112 korralduse, et enda tunnistamine kristlaseks on karistatav surmanuhtlusega. Siiski ei nõutud kristlaste tagaotsimist ega pööratud tähelepanu kaebustele. Süüdistatud võisid vältida karistust loobudes oma usust ja
austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha
Keisrikultuse juured peituvad Kreeka kultuuris Heategijakultus austati inimesi, kes tegid riigile head; nende heaks viidi läbi samu talitusi, mis jumala austamiseks. Roomas, ~2 saj eKr susati samuti heategijaid jumalatega võrdväärselt Keisrikultus: 44. eKr hakati Julius Caesarit jumalikkusena austama (pärast tema surma) Esimene Rooma Keisririigi keiser Augustus oli asutatud kui jumal Austati geeniust ehk mehe seksuaalset potentsi, mis kujutab mehe kaitsevaimu; naise kaitsevaim oli juno Põhiline keisrikultuse vorm oli keisrigeeniuse austamine, tseremooniad, sünnipäevapidustused, ohvritoomine Üksikud keisrid lasid austada end, mitte geeniust Juudid olid vabastatud keisrikultusest tingimusel, et nad paluvad oma jumalalt Rooma riigi edu Riik oli jumalik kord, mis on keisrit, kui oma esindajat kohustatud austama ning keiser omakorda vastutab riigi hea käekäigu eest
annaabi.ee 
