Kaitsemaandamine (0)

Maandamine
Maandamise all mõeldakse elektriseadme, -paigaldise või võrgu mingi osa 
elektrilist  ühendamist maa lähedaloleva osaga (kohaliku maaga). Maandamiseks 
on lihtsaimal juhtumil vaja maaga kontaktis olevat juhtivat osa e 
maanduselektroodi, üht või mitut juhti e maandusjuhti, mis loovad juhtiva 
ühenduse võrgu, paigaldise või seadme mingi punkti ja maanduselektroodi vahel.
Oma otstarbelt jaotatakse maandusseadmed järgmiselt:
1. kaitsemaandus , mis seisneb võrgu, paigaldise või seadme ühe või mitme 
punkti maandamises elektriohutuse eesmärgil;
2. talitlusmaandus, mis seisneb võrgu ühe või mitme punkti maandamises nii 
elektriohutuse kui ka normaaltalitluse tagamise eesmärgil;
3. võrgumaandus, mis seisneb võrgu, paigaldise või seadme ühe või mitme 
punkti maandamises elektriohutuse eesmärgil;
4. töömaandus, mis seisneb normaaltalitlusel pinge all olevate, kuid pinge alt 
vabastatud osade maandamises  selliselt , et tööd saab  sooritada  ilma 
elektrilöögiohuta;
5. piksekaitsemaandus, mis kuulub põhimõtteliselt küll kaitsemaanduste hulka, 
kuid mida tavaliselt vaadeldakse omaette maandusliigina ja mis on vajalik 
välguvoolu hajutamiseks maasse.
Maandusjuhist (või -juhtidest) ja maandurist  koosnevat  süsteemi nimetatakse 
maanduspaigaldiseks.
Igal elamul peab olema paigaldisemaandus, mis tagab nõuetekohase 
potentsiaaliühtlustuse ja inimeste kaitse elektrilöögi eest elektriseadmete 
isolatsioonirikete korral.
Kaitsemaandamine
Kui elektriseadme isolatsioon rikneb ja  paljas  juhe puudutab seadmete metallosi, 
satuvad nad pinge alla. Inimesele mõjub sel juhul puutepinge, kui ta puudutab 
antud elektriseadet. Eriti ohtlik on kokkupuude rikkis seadmetega  niisketes  
ruumides, kus põrand juhib elektrit ja kus on olemas maaga ühenduses olev 
metalltorustik. Et vähendada puutepinget, varustatakse  seadmed  
kaitsemaandusega. Kaitsemaandus on lülitatud inimesega paralleelselt ja 
seetõttu, olles palju väiksema takistusega kui inimene, läbib vool maandust, 
mitte inimest.
Kaitsemaanduse ülesanne on kaitsta inimesi ohtliku puutepinge eest.
Kaitsemaandamine on elektriseadme pingealdiste osade maandamine 
kaitsejuhtide kaudu.
Kaitsemaandamine eeldab maanduri ja kaitseseadme (kaitselüliti või kaitsekorgi) 
olemasolu.
Maandusjuhid , maandurid ja nende ehitus
Maandamiseks on vaja maaga kontaktis olevat juhtivat osa e. maanduselektroodi 
ning üht või mitut juhti e. maandusjuhti.
Maanduselektroode võib olla üks või mitu, mis ühendatakse omavahel kokku. 
Eesti keeles kasutatakse nii ühest kui ka mitmest elektroodist  koosneva  süsteemi 
kohta terminit  maandur .
Maanduselektroodid võivad olla rõhtsad või vertikaalsed.
Maanduselektroodid valmistatakse enamasti tsingitud  terasest , harvem 
vasetatud või roostevabast terasest, sest nad peavad olema korrosioonikindlad.
Peale eelkirjeldatud tehismaandurite võidakse kasutada ka loomulikke 
maandureid - puurkaevutorusid, ehitiste pinnases paiknevaid metalltarindeid, 
õhuliinimastide  vundamente  jms.
Maanduselektroodid ei pruugi paikneda ainult pinnases, vaid ka nt betoonis või 
muus  materjalis , mis pinnasega kokku puutub. Eriline koht selliste maandurite 
seas on vundamendimaanduritel, mis paiknevad ehitiste vundamentides.
Elamute paigaldisemaandusena kasutatakse Euroopas nüüdisajal peaaegu 
eranditult vundamendimaandust. Selle maandusviisi korral paigaldatakse rõhtne, 
enamasti tsingitud ribaterasest  maanduselektrood  kontuuritaoliselt  
betoonvundamendi sisse selliselt, et see oleks igast küljest kindlalt kokkupuutes 
betooniga. Sellise paigalduse korral on maanduselektrood hästi kaitstud 
pinnasekorrosiooni eest ning kahjustuste eest võimalikel kaevamistöödel, 
mistõttu selle eluiga on sama pikk kui  hoonel  endal või isegi pikem. Ühtlasi on 
sellise maanduri  maandustakistus  peaaegu sõltumatu  ilmast  ja aastaajast ning 
seetõttu väga stabiilne. Oluline on ka see, et selline maandur on odav ja selle 
paigaldamine on lihtne. Kõige selle tõttu on Euroopa mitmetes riikides 
kehtestatud nõue, et kõik uusehitised, vaatamata otstarbele, tuleb varustada 
vundamendimaandusega. Eestis sellist normatiivset nõuet veel ei ole, kuid kõigis 
uutes elamutes tuleks eeltoodud põhjustel kasutada just seda maandusliiki. 
Kui elamu mõõtmed ei ületa ligikaudu 20 m x 20 m (nagu nt ühepere-
väikeelamute korral), tagab ühekontuuriline vundamendimaandus peaaegu 
täiesti ühtlase potentsiaali kogu hoone põhipinna ulatuses. Suuremate mõõtmete 
korral läheb potentsiaalijaotus ebaühtlasemaks; et seda vältida, paigaldatakse 
kontuuri külgede vahele lisa-rõhtelektroodid sellise arvestusega, et nt keldri 
põranda mis tahes punktist ei oleks kaugus maanduselektroodini suurem kui 10 
m. Väga suure põhipinnaga hoonete (nt paljude trepikodadega korruselamute) 
korral kujuneb  vundamendimaandur  rõhtsaks võrkmaanduseks silma laiusega 
mitte üle 20 m.
Sarrusbetoonvundamendis elektrokeemilise korrosiooni vältimiseks tuleb 
kasutada tsinkimata terast, sest tsingitud maanduselektrood ja tsinkimata sarrus 
võivad kokkupuutekohtades moodustada galvaanilise paari raud- tsink  ning 
kutsuda esile elektrokeemilise korrosiooni.
Kui põhjavee kõrge taseme korral nähakse vundamendiplaadi all ette 
hüdroisolatsioon, paikneb vundamendimaandur hüdroisolatsioonist allpool, eraldi 
sarrusbetoonplaadis. Maandus -allaviik kulgeb sel juhul väljaspool 
hüdroisolatsiooni. Samal põhimõttel teostatakse vundamendimaandus ka 
vannitaolise soojusisolatsiooni korral.
Nagu maandustel üldse, nii ka vundamendimaandusel koosneb maandustakistus 
kahest osast :
maanduri valgumistakistusest;
maandusjuhtide takistusest (peapotentsiaaliühtlustuslatist maandurini).
Maandusjuhiks on vundamendimaanduse korral enamasti tsingitud teraslattjuht 
ristlõikega vähemalt 50 mm2, mis algab peapotentsiaaliühtlustuslatilt ja lõpeb 
vundamendimaanduskontuuril. Selle lati pikkus on enamasti ligikaudu 2 m ja 
takistus ainult mõni millioom. Seetõttu jäetakse vundamendimaanduse 
maandustakistuse arvutamisel  maandusjuht  arvestamata ja loetakse 
maandustakistus võrdseks maanduri valgumistakistusega.
Maandustakistuse lubatavuse täpsemaks kontrolliks arvutatakse rikkel tekkiv 
maandusvool (mis on võrreldes kaitsejuhis kulgeva vooluga suhteliselt väike) ja 
selle järgi maanduspinge, mis ei tohi olla suurem kui 50 V.
Olenevalt pinnasest ja hoone suurusest on ühepereelamute 
vundamendimaanduse maandustakistus enamasti vahemikus 2 kuni 10 W, 
korruselamutel 1 kuni 5 W.
Vundamendimaandust saab kasutada ka vai- ja plokkvundamentide korral. Sel 
juhul on maanduselektroodideks  vaiade  ja plokkide  sarrused , mis peavad olema 
varustatud väljaviikudega ja mis tulevad omavahel nt. ribateras-ühendusjuhtide 
abil kokku ühendada.
Olemasolevatel  hoonetel  ei ole paigaldisemaandust sageli üldse olemas.