külmimal talvel, mistõttu sõda peeti eriti Nõukogude poole jaoks väga rasketes tingimustes. Nõukogude väed Nõukogude Liidu tungisid Soomele kallale juhtkond arvas, et 30. novembri hommikul Soomet rünnates ei terve Nõukogude- kesta sõjategevus üle Soome Vabariigi piiri paari-kolme nädala. ulatuses. Punaarmee pommituslennukid pommitasid Helsingi ja Viiburi tsiviilobjekte. Esimene kaitselahingute periood oli detsembrist 1939 kuni jaanuarini 1940, kus Soome väed kaitselahingutes Suomussalmi juures piirasid ümber ja hävitasid peaaegu täielikult pealetungivad Nõukogude 165. ja 44. Jalaväediviisi. Pärast esmaseid kaotusi moodustas NSV Liidu juhtkond esialgse välksõja läbikukkumisel sõjaks Soomega 7. jaanuaril 1940 Põhja rinde. Viie päeva jooksul õnnestus Punaarmeel suurte kaotuste hinnaga kiiluda end kuni 4 kilomeetri sügavusele Mannerheimi
Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Kui paju lahing oli võidetud, liiguti edasi Valkka, kus asus oluline radteesõlm. 24. veebruariks oli vaenlane Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus said Eesti väed saagiks üle 40 suurtüki. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi, Petseri-Pihkva, Põhja-Läti. Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai alguseks, kui saabusid uued vabatahtlike kompaniid Taanist ja Rootsist, kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest. Vallutati Kroonlinna eelkindlused ja Pihkva. Daugava ääres kohtuti Poola vägedega. Saavutati suurim arvuline koosseis: sõjaväes 86 000 meest ja 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast.
Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi Petseri-Pihkva Põhja-Läti Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest. Eesti pinnal moodustati Ingeri polk, Vene Põhjakorpus ja Põhja-Läti brigaad. Saabusid uued vabatahtlike kompaniid Taanist ja Rootsist. Eesti sõjavägi vallutas maikuus Kroonlinna eelkindlused, Pihkva jne. Daugava ääres kohtuti Poola vägedega
Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi Petseri-Pihkva Põhja-Läti Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest. Eesti pinnal moodustati Ingeri polk, Vene Põhjakorpus ja Põhja-Läti brigaad. Saabusid uued vabatahtlike kompaniid Taanist ja Rootsist. Eesti sõjavägi vallutas maikuus Kroonlinna eelkindlused, Pihkva jne. Daugava ääres kohtuti Poola vägedega
abi, soomusrongid). Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaanuaris 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele. Kuid Punaarmee juhatus koondas uusi jõude ning veebruaris algasid Lõuna- Eestis ägedad kaitselahingud ülekaalus olevate enamlaste vastu. Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Lõunarindel toimunud kaitselahingute ajal mõtlesid poliitikud Eesti riikluse kindlustamisele. Aprilli algul valiti Asutav Kogu (peamiseks ülesandeks põhiseaduse ja maaseaduse koostamine), parlamendi esimene koosolek leidis aset 23. aprillil 1919. Asutav Kogu valiti rindel, kuna muud kohta ei olnud ja valitavad olid sealsamas. Mais 1919 tõusis päevakorrale lahingutegevuse suunamine Eestist väljapoole, et säästa maad sõjapurustustest. Narva alt asus pealetungile Eesti ülemjuhatusele alluv Vene
Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi Petseri-Pihkva Põhja-Läti Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest. Eesti pinnal moodustati Ingeri polk, Vene Põhjakorpus ja Põhja-Läti brigaad. Saabusid uued vabatahtlike kompaniid Taanist ja Rootsist. Eesti sõjavägi vallutas maikuus Kroonlinna eelkindlused, Pihkva jne. Daugava ääres kohtuti Poola vägedega
Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi Petseri-Pihkva Põhja-Läti Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest. Eesti pinnal moodustati Ingeri polk, Vene Põhjakorpus ja Põhja-Läti brigaad. Saabusid uued vabatahtlike kompaniid Taanist ja Rootsist. Eesti sõjavägi vallutas maikuus Kroonlinna eelkindlused, Pihkva jne. Daugava ääres kohtuti Poola vägedega
ülem. Rebane osales oma väeosadega enamikes otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni. Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljon 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast. Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja. Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud. Pärast sõda osales Rebane Inglise luure töös
Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaanuaris 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele. Kuid Punaarmee juhatus koondas uusi jõude ning veebruaris algasid Lõuna-Eestis ägedad kaitselahingud ülekaalus olevate enamlaste vastu. Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Lõunarindel toimunud kaitselahingute ajal mõtlesid poliitikud Eesti riikluse kindlustamisele. Aprilli algul valiti Asutav Kogu (peamiseks ülesandeks põhiseaduse ja maaseaduse koostamine), parlamendi esimene koosolek leidis aset 23. aprillil 1919. Asutav Kogu valiti rindel, kuna muud kohta ei olnud ja valitavad olid sealsamas. Mais 1919 tõusis päevakorrale lahingutegevuse suunamine Eestist väljapoole, et säästa maad sõjapurustustest. Narva alt asus pealetungile Eesti ülemjuhatusele alluv Vene valgekaartlik Loodearmee,
Laidoner tuli isiklikult Elvasse. 25.01 vallutati Rõngu alevik, seejärel Puka raudteejaam ning 27.01 jõuti välja Sangastesse. 27.01 kindralmajor Martin Wetzer (see, mis juba enne oli). Ajakaotus.Wetzer ei tundnud üldse Eesti olusid, kuid talle allutati kogu Lõunarinne. Tema käsutuses löödi 3 löögigrupeeringut. Wetzer jõudis anda pealetungikäsu 30.01ks. 05.11.2008 Hans Kalm. Wetzer. Puskar. Kalm. ... PA esimene suurrünnak kogu kevadtalviste kaitselahingute kampaania käigus. Pealetungid Pihkva-Petseri suunas ning Marineburgi suunas. 11.03 vallutas PA Pihkva. Aprilli (?)viimastel päevadel langes PA kätte Marineburg. Märtsi keskpaigas õnnestus Eesti Rahvaväel olukord rindel stabiliseerida. 14.03 läks RV vastupealetungile. Jagu saadi Mehikoorma (?) dessandist Lämmijärve juures. Petseri, Orava ja Vastseliina juures aga hakkasid kõik suuremad külad, talud jms käima käest kätte, ilma et kumbki pool märkimisväärset edu saavutanud oleks
7. armee tegutses raudteest põhjapool ja 15. armee raudteest kuni Peipsi järveni, 15. juhataja oli August Pork ja staabiülem Kukk - Laidonerile igati väärikad vastased. Kokku üle 30 000 aktiivse võitleja ja rohkem kui 150 suurtükki. Eesti vägedel oli tol hetkel nendele kahele armeele u 8000 meest. Loodearmee ei olnud ka selleks ajaks veel täielikult löödud ja nov II poolel üheskoos Eesti rahvaarmeega ühines rünnakute tõrjumisel u 12 000 loodearmeelast. Narva kaitselahingute I etapp nov II poolel kujunes punaste edu all - punaste massilised jalaväerünnakud sundisid ühe või teise allüksuse taanduma, murdsid rinde läbi. Nov lõpupäevadeks taandusid Eesti üksused Narva jõeni. Narva jõe läänekaldal võtsid kaitsmise üle Eesti kaitseväe loodeüksus. Lahingud toimusid 2 peamisel suunal - punaste 7. armee püüdis igal võimalused vallutada Narva ja neid lahinguid on nimetatud ka Eesti Verduiniks. Eestlaste eeliseks see, et juba suvel oli
annaabi.ee 
