seisis. Need olid vabastavad värvid ja vormi iseseisvus, mis tal pea nii segi ajas. Kandinsky, otsusekindel ja tundlik mees, oli hea prohvet sellise nägemuse saamiseks. Ta andis seda edasi sõna ja näidete abil, ja isegi neid, kes olid kahtlustavad tema uue vabaduse suhtes, veensid tihti tema teosed. Imrovisatsioon 31'l on vähem üldistav pealkiri Merelahing. Kasutades seda vihjet saame näha, kuidas ta on kasutanud kahe kõrge laeva kujutist, kes teineteisele kahurikuule tulistavad ja need eriomadused kokkuvõtnud pildi suurepärasesse saginasse. Kuigi see ei kujta merelahingut, paneb see meid seda kogema oma segaduse, vapruse, ärevuse ja raevuka liikumisega. Kandinsky ütleb seda kõike põhiliselt värviga, põrkub ja paisub üle pildi keskme, karmilt piiratud ülemistes nurkades ja kurjakuulutavalt suitsutatud paremas nurgas. Seal on samuti määrdunud kohti, kas siis värvist või verest. Liikumine on tugevalt hoitud kahe tugeva tõusva
pääseda aga ainult mõned said laeva pardale. Nädal aega hiljem hakkasid kapten, meremehed, reisijad ning kaup lahkuma. Kapten pidi ületama Vaikse Ookeani. Üks päev oli väga tormine ja nad olid pool oma teekonnast läbinud ja kapten soovitas rahval alla peitu minna. Tund aega hiljem oli torm läbi, inimesed tulid alt välja tekile. Kõik imetlesid ilusat ilma, sest päike paistis, pilvi polnud ja meri lainetas. Reis läks jälle ilusti edasi. Kuni järsku hakkas kahurikuule lendama, rahvas läks paanikasse. Kapten Tonks nägi, et mereröövlid ründavad ja keeras kohe lähima saare poole. Kui nad jõudsid saareni, siis kapten pani rahva maha ja selgitas, et meid ründavad mereröövlid ja ta paneb nad siia, et nad viga ei saaks. Kapten Tonks keeras laeva ümber ja läks mereröövlitega sõdima. Kui mereröövlid olid nähtaval, siis nad võtsid kahurid välja ja hakkasid pommitama. Sõda oli suur, asjad plahvatasid, kuulid lendavad vette, suitsu oli palju
Kui leiva peale oli määrida võid ehk hammustada kõrvale praetud liha, siis seda pidas kroonitud sõjamees maiuspalaks. Kui vaja, rüüpas vett peale kas või rabalaukast. Kuningas ei allunud mitte mingisugustele maistele ahvatlustele, luksusele. Ta elas pidevalt karmi spartalikku elu nii rahu- kui sõjaajal. Niisugused olid tema elulaad ja tõekspidamised. Kui kuningas külmetas sõjaretkedel oma välitelgis, siis kuumutasid sõdurid talle soojenduseks täismetallist või kivist kahurikuule. Just tema lihtsuse ja inimlikkuse tõttu armastasid teda sõdurid. See lugupidav armastus oli piiritu, ustav ja ennastohverdav. Karl XII alustas oma sõjateed . Kuningas tundis ajalugu ja armastas end võrrelda inglaste vapra kuninga Richard Lõvisüdamega. Tema üheks meelisüteluseks oli: „Mina, nagu ka Lõvisüda, valitsen selleks, et sõdida... ja mitte vastupidi!” Eraelus oli Karl XII avatud ja sõbralik ning tal oli raske öelda ei. Kuid ta suutis kuninga
festivalidemelust. Siin on palju sellist, mida mujalt ei leia: unikaalne 803 meetri pikkune ringimüür, linnusesisene muldvallide- ja kaitsekraavidega, ainuke ehedal kujul säilinud toomkirik Eestis ja palju muud. Linnuses võib päevade kaupa uurida 13., 14., 15.,16. sajandil laotud müüre, avastada trepikäike, kivisse raiutud meitrimärke. Maa seest kaevetööde ajal uleb tänaseni välja igasuguseid erinevaid asju: naelu, püsse, kahurikuule, keraamikatükke jne. Linnusemuuseumis on pandud välja ka terve keskaegne relvaarsenal. Iga päev leiab linnuses tegevust iga inimene, laps, vanur ja turist. Piiskopilinnuses saab uurida vanu relvi, keldreid, jõudu katsuda mõõgavõistluses, vibu lasta, malet mängida, korraldatakse festivale, pulmasid, matuseid, kontserte, kuulata kirikukelli, pikutada, internetis surfata, süüa terrassirestoranis, jalutades nautida ümbruskonna lummavat
Kui leiva peale oli määrida võid ehk hammustada kõrvale praetud liha, siis seda pidas kroonitud sõjamees maiuspalaks. Kui vaja, rüüpas vett peale kas või rabalaukast. Kuningas ei allunud mitte mingisugustele maistele ahvatlustele, luksusele. Ta elas pidevalt karmi spartalikku elu nii rahu- kui sõjaajal. Niisugused olid tema elulaad ja tõekspidamised. Kui kuningas külmetas sõjaretkedel oma välitelgis, siis kuumutasid sõdurid talle soojenduseks täismetallist või kivist kahurikuule. Just tema lihtsuse ja inimlikkuse tõttu armastasid teda sõdurid. See lugupidav armastus oli piiritu, ustav ja ennastohverdav. Karl XII alustas oma sõjateed . Kuningas tundis ajalugu ja armastas end võrrelda inglaste vapra kuninga Richard Lõvisüdamega. Tema üheks meelisüteluseks oli: ,,Mina, nagu ka Lõvisüda, valitsen selleks, et sõdida... ja mitte vastupidi!" Eraelus oli Karl XII avatud ja sõbralik ning tal oli raske öelda ei. Kuid ta suutis kuninga kohuseid
olulisem linn. Piiramine kestis seitse kuud. Venelased piirasid tallinna maa poolt ümber, aga mere poolt jäi linn blokeerimata. Seega oli linna võimalik vajalike asjadega varustada mööda mereteid. Seitsme kuu möödudes olid venelased sunnitud piiramise lõpetama, üks tegur oli see, et hakkas levima katk. 1577. aastal toimus teistkordne Tallinna piiramine. Venelased olid kohal umbes 50 000 mehega, kaasa olid võetud ka sepad, kes pidid kohapeal kahurikuule valmistama. Seekordne piiramine oli lühem - 7 nädalat, sest vene vägedele tegid väga palju kahju linlastest (Tallinna elanikud) moodustatud salkade kallaletungid. Ühte sellist väesalka(umbes 400 meest oli seal), mida venelased väga kartsid, juhtis Ivo Schenkenberg( sakslane). Ühte eestlastest koosnevat väesalka juhtis Ohtra Jürgen( eesti päritolu talupoeg). 1578. aastal kontrollis venemaa suurt osa mandri-Eestist. Hertsog Magnus läks tülli Ivan IV ning läks Poola riigi teenistusse
mõttes kogu platsi. Väikesest rinnakõrgusest müürist poleks jätkunud, et kirikuesist vaba hoida, kui teda poleks kaitsnud kahekordne rida vahiseersante ja ammukütte arkebuusidega. Nii tiheda piikide ja arkebuuside müüri tõttu oli kirikuesine tühi. Sissekäiku sinna valvasid piiskopi hellebardlased. Katedraali laiad uksed olid suletud, vastandina neile arvutuile aknaile, mis platsi poole alt üles kuni katuseakendeni olid avatud ja kus 332 võis näha tuhandeid päid hunnikus nagu kahurikuule kuskil suurtükipargis. 1 9 5 See rahvameri oli väliselt hall,, räpane, mullakarva. Sündmus, mida oodati, pidi küll niisugune olema, mis tavaliselt kõige alamat liiki publikut külge tõmbab ja juurde meelitab. Hirmus oli see kisa ja lärm, mis kollaste peakatete ja räpaste juuste kuhjast tõusis. Siin oli enam naeru kui kisa, enam naisi kui mehi. Aeg-ajalt kuuldi mõnda teravat kriiskavat häält sellest üldisest suminast üle käivat. *** «Hei, Mahiet Baliffre
annaabi.ee 
