äraminekut, sinu oma on seitsmeteistkümnes. Kakskümmend saab ööseks kindlasti täis..." ul tuleb nõrkushoog peale ja ma tunnen äkki, et ei suuda enam. Ma ei tahagi enam sõimata, sest see on mõttetu, vaid üksnes maha kukkuda ja mitte kunagi enam tõusta. Me seisame Kemmerichi voodi juures. Ta on surnud." Peamine eesmärk ja siht oli jääda ellu. Seda võis kohata kogu teoses. Isegi sõbrad omavahel olid nagu raisakotkad surnud vennalt parim endale kahmata. Seda õnneks mitte õelustundega vaid paratamatusega, sest ,,ega tema neid niikuinii enam vaja". Näiteks võib tuua selle, kuidas Müller ühejalgse Kemmerichi häid saapaid endale igatses. Pärast Kemmerichi surma saigi Müller saapad... ,,Müller seisab baraki ees ja ootab mind. Ma annan talle saapad. Me läheme sisse, ja Müller passib saapaid jalga. Need sobivad täpipealt." Pärast esimese sõbra surma on poistele kindel, et enam ei saa varjuda raha, positsiooni, inimeste varju
tsivilisatsiooniedukäik sõltub suurmeestest? On's keskmise inimolendi saatus praegu parem kui vaaraode ajal? On's kesmise inimolendi saatus üleüldse kriteerium, mille põhjal saab hinnata tsivilatsiooni arengujärku? Võimalik, et ei ole. Võimalik, et ülim hüve nõuab orjaklassi olemasolu. Allmaaraudtee liftimeest vajatakse igavesti. Selline armastus, mis iial ei püüa oma objekti endale kahmata, vaid tahab, nagu armastus, mida matemaatikud tunnevad oma sümbolite või luuletajad oma värsside vastu, levida üle kogu ilma ja saada kõigi inimsaavutuste koostisosaks. Kui haprad on parimadki sõprused, inimesed kanduvad lahku. Täpsus olevat üks väiksemaid voorusi, mis omandatakse alles aastatega, kui üldse. Lapsepõlves loetud raamatud, need jäävad kogu eluks. Kuidas suudaksid sõnad väljendada seda, mida tunneb keha? Tunneb ju keka, mitte aju
Leegid ja tuhad. Kuhu meid uhab see püha puhang? See, mis praegu nii lõkatab, see, mis praegu nii rõkatab, kartusi milles ei võpata, see, mis praegu nii lõbusalt luikab, see, mis praegu nii tuliselt tuikab, kõigele üleolevalt muigab, ükskord on tuskadetagune, ükskord on valudealune, ükskord on kinni vaevade vahel, ükskord on murede muljuda, ükskord on piinade pillutada, ükskord on kurbuse kiusata, ükskord on vaikuse vallutada, ükskord on kalmugi kahmata... Pöörane sära. Pöörame ära! Ei meid saa säästa. Ei meid saa päästa. Ikkagi särame. Särame ära... Oh meid õndsusest õnnetuid! III Kes laulma ja liikuma tehti, ei tea, mis on peatused. Ja nende kohta ei kehti vaikuse seadused. Me huulil on muretu vile. Hing ohtudest võõrdunud. Ses rohus, mis pehme ja sile, jalg pole veel hõõrdunud. Me loomadel aiateedel end laseme lakkuda. Kui palju see lopsakas Eeden küll rõõmu võib pakkuda!
kaks meest kämblasse, lõi need vastu põrandat surnuks, siis lõikas tükkideks ja sõi ära. Hommikul kordus sama veel kahe Odysseuse kaaslasega. Siis läks kükloop oma lambaid ja kitsi karjatama ja lükkas koopasuu kaljurahnuga kinni. Järgmisel õhtul jootis Odysseus koletise purju ja kui see juba magas, torkas talle põleva oliivipuust ora ainsasse silma. Kuidas aga pääseda Polyphemose koopast? Hommikul istus nüüd juba pime kükloop koopa ukse ette, et kompamise teel kahmata kinni meestest, kes karjaga koos koopast välja hiilivad. Odysseus ise jutustab oma pääsemisest nii: Oinast kolm panin kokku ja meest pidi keskmine kandma, ent seda keskmist varjasid kaks teist kummaltki küljelt. Nii iga kaaslast viisid siis oinast kolm. Aga mind kes? Karjas tal seal oli jäär, muist kõigist kangem ja suurem;
isegi ütlevad, et seda ei saa õpetada ning on valmis mõrvama igaühte, kes ütleb, et saab. Nad veedavad kogu oma aja kapteni ümber tungeldes ning tehes kõik, mida suudavad, et panna teda tüüri käest andma. Kui üks rühmitus on teistest edukam, võivad võistlejad nad tappa ja üle parda heita, ausa kapteni uimastavate ainete või joovastavate jookidega pikali panna, laeva enda kätte võtta, kahmata endale kõike, mida pardal leidub, ja muuta reisi seda laadi joobnud lõbusõiduks, nagu võib oodata. Lõpuks, nende imetlus kuulub mehele, kes teab, kuidas kaptenit jõu või pettusega oma kontrolli alla saada; nad kiidavad tema meresõiduoskusi ja navigeerimist ning meretundmist ja peavad kõiki teisi kasutuiks. Neil pole aimugi, et tõeline meresõitja peab õppima tundma aastaaegu, taevast, tähti, tuuli ja teisi selle elukutse
kõrgseltskonna lõbustusvahendiks ja omapäraseks mõnuaineks. 18. sajandi lõpul oli eetrit kasutatud ravimina, mh põiekivide ja skorbuudi vastu. 1805. a kasutati eetrit USA-s kopsupõletiku raviks (sissehingamisel vähendas valusid kopsus). Väidetavalt juba 1842. a olla eetrit operatsioonil valuvaigistina kasutanud C. W. Long (jõudis eetri juurde nn "ether-frolics õhtutel"). Kahjuks ei avaldanud ta oma tulemusi enne 1848. Seega jõudis au endale kahmata dr. William Morton (1819- 1868), kes tegi 1846. a ajalukku läinud operatsiooni (avalik demonstratsioon), kus kasutas eetrit ning sealjuures ka enda ehitatud instrumenti eeternarkoosi andmiseks (vihje selle konstruktsiooniks olevat andnud keegi keemik, Ch. Jackson). Morton eraldas patseindi kaelalt ja lõualuust kasvaja. Mortonil tuleb pikalt võidelda oma (kaheldava) õiguse eest olla esmaavastaja. Tal on ka paras annus ärivaistu näiteks
punased kui verelomp. See oligi silmapilk, kus haampalgi tagant laest laskus härra Slopasevi virvendavate silmade ette midagi pisikest ja nigelat, mis vehkles pisut oma ihuliikmetega ja kadus siis sama ootamata, nagu ta ilmunudki. Slopasevi pahem käsi, mis õpilaste poole välja sirutatud, jäi kivistunult kangeks, kuna parem tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi ja kattis siis silmad, nagu tahaks ta sealt midagi kinni kahmata. Nüüd jõudis ka pahem käsi silmile ja, kui neid natukene aega hõõrutud, avas ta nad pilgutades ja küsis kohkunult: ,,Midagi nägite?" ,,Ei," karjusid poisid kooris, aga kõige valjumini Lible oma peene häälega tagumisest pingist. ,,Tõepoolest ei näinud?" imestas Slopasev. ,,Aga mida siis?" küsisid poisid vastu. ,,Mulle nagu viirastus midagi," seletas õpetaja. ,,See oli Puskini vaim," vastati.
annaabi.ee 
