[2] Leetjad ja gleistunud leetjad mullad looduslikel metsata leetjatel muldadel on kuivad pärisaru- või palurohumaad. Taimekooslusest suurima osakaaluga on hariliku kasteheina madala mustjuure, angerpisti-lubika, hariliku kasteheina punase aruheina ja maarjaheina kooslused. Metsaga katmata gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure hariliku härgheina, kahkja tarna madala mustjuure, tulika luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslustega. [2] Leostunud muld leostunud muldade looduslikud rohumaad on kas kuivad pärisaru- või sürjarohumaad või niisked pärisarurohumaad. Taimekooslustest on lagedamatel ja kõrgematel aladel suurema osakaaluga angerpisti-lubika, lubika-mägitarna, mägiristiku madala mustjuure ja angerpisti-mägiristiku kooslused ning niiskematel aladel madala mustjuure
(Arold, I. 2005). Joonis 6. Kvartal 228 asukoht Järvseljal. Kvartal number 228 muldade iseloomustus Joonis 7. Kvartalil nr. 228 asuvad mullad digitaalse mullastikukaardi järgi Maa-ameti kodulehel Kvartali pindala 18 hektarit. Seal esineb leostunud gleimuld, leetjas gleimuld, kahkjas gleimuld ning gleistunud nõrgalt ehk õhukeselt leetunud leedemuld. Leostunud gleimulla pindala kvartalil on 6,9 hektarit. Leetja gleimulla pindala kvartalil on 9,1 hektarit. Kahkja gleimulla pindala kvartalil on 1,8 hektarit. Gleistunud nõrgalt ehk õhukeselt leetunud leedemulla pindala kvartalil on 0,2 hektarit. Leostunud gleimulla lihtlõimis: ls/ls/ls, leetja gleimulla lihtlõimis: rsl/ls, kahkja gleimulla lihtlõimis: sl/ls, gleistunud nõrgalt ehk õhukeselt leetunud leedemulla lihtlõimis: l. Kvartalilt 228 leitud mullad Joonis 8. Kvartalil 228 tehtud kaevete asukohad. Esimene kaeve
Tundra linnud Liigikirjeldus Jahipistrik: Jahipistrik on suurim pistrik, peaaegu viu suurune. Jahipistriku sulestiku värvus varieerub heledast (valgest) tumedani (tumepruun või -hall). Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele
Mulla happeline reaktsioon on nõrgalt happeline (pH 5,5- 6,5 piires). MULLAHORISONDID. Mulla profiil, so mulla mineraalosa ülesehitus vertikaalses lõikes kujutab endast mullatekkeprotsessis muundunud mullalähtekivimit. Näivleetunud mulla ülemised horisondid on nõrgalt happelise reaktsiooniga või neutraalsed, kuna neid muldasid on Eesti oludes mimeid kordi lubjatud. Profiil koosneb järgmistest horisontidest A-Baf- El(g)-B-C2. Kahkja mulla ülemised horisondid on nõrgalt happelise reaktsiooniga või neutraalsed, kuna neid muldasid on Eesti oludes mimeid kordi lubjatud. Seoses madala huumuse- ja kaltsiumisisaldusega ning sageli esineva kerge lõimise tõttu on kahkjate põllumuldade struktuur vähese vastupidavusega. Vihmaga struktuuriagregaadid purunevad ja moodustavad paakunud kooriku. Kamar-leetmuldade profiili ühiseks tunnuseks on A huumusehorisondi esinemine
sürjametsades, laane- ja salumetsades, kõige rohkem kuivendatud turbaaladel suurte magistraalkivide läheduses kõdusoometsades ja kuusenoorendikes. Kuuseriisika sugulasliik on porgandriisikas ning varem peeti neid üheks ja samaks liigiks. Neid kahte riisikaid saab eristada seenekübara järgi, mis kuuseriisikal on tavaliselt kahvatum, eriti vananedes, ja seenejala järgi, mis porgandriisikal on tihti laiguline. Vananenud kuuseriisikas sarnaneb ka kahkja riisikaga, mille kübar on väga rohekas ja limane. Ükski sarnasus pole õnneks ohtlik, sest mõlemad sarnased seened on head söögiseened, porgandriisikat peetakse isegi maitsvamaks. 4 3. Loomad laanemetsas 3.1 Orav Orav ehk harilik orav ehk punaorav on oravlaste sugukonda kuuluv näriline. Orava põliskoduks on laanemetsad ja aktiivsed on nad päeval. Tänu oma teravatele küünistele,
väga hästi, põldhein ja kartul hästi. Viljakuse tingivad sobiv reaktsioon, optimaalne huumusesisaldus ning sõmerast struktuurist tingitud suur veemahutavus ja veeläbilaskvus. Leetjate muldade saagikus sõltub väetamisest, agrotehnikast ja vegetatsiooniperioodi sademetest. Leostunud gleimuld (Go) ja leetjas gleimuld (GI) – Niitmise ja intensiivse karjatamise mõjul kujunevad looduslikele leostunud ja leetjatele gleimuldadele liigirikkad soostunud rohumaad. Ülekaalus on kahkja tarna-madala mustjuure, lubika-pääsusilma, lubika-hirsstarna, lubika-jussheina, raudtarna, ääristarna ja tulika – luht-kastevarre kooslused. Allikalisi soostunud rohumaid võib esineda survelise põhjaveega leostunud gleimuldadel, kus on levinud villpea-niitja tarna, raudtarna ja ümartarna kooslused, milles peamiseks samblaliigiks on sirbikud. (Mullateadus 2012) Metsastumise korral moodustavad leostunud ja leetjatele gleimuldadele sõnajala, angervaksa
vaenlased on rebane, röövlinnud ja koer. Inimene kütib teda karusnaha pärast. Ta on harilik jahiloom. (Eesti selgroogsed) Metsnugis (Martes martes) ja kivinugis (Martes foina) Need kärplased on tuhkrust märksa suuremad. Kivinugise tüvepikkus on 38 59 cm, sabapikkus on 25 32 cm, mass on kuni 2500 g. Metsnugisel on tüvepikkus 38-58 cm, sabapikkus 17 26 cm, mass 750 1500 g. Nugiste kere on sihvakas ja tugev. Metsnugise karvastik on tumepruun kivinugisel on see heledam, kahkja varjundiga ja hõredam. Kaelal ja rinnal torkab silma suur laik, mis kivinugisel on valge ja tagapool jaguneb kahte ossa, metsnugisel aga kollakas või oranz, tahapool ahenev nagu on näha ka piltidel (vt fotod lk 10 ja 11). Metsnugise tallad on talvel tiheda karvaga kaetud, kivinugisel aga peaaegu paljad. (Loomade elu, 1987) Kivinugis (foto Toomas Mitt) Metsnugis on tüüpiline metsaloom. Ta eelistab vanu risustunud, suurte
Võivad asuda madalsoode ja aruniitude piirimail. Kuivaperioodidel võivad mullad olla põuakartlikud. Jaotatakse liigirikasteks, liigivaesteks ja allikalisteks soostunud rohumaadeks. Liigirikkad on levinud lubjarikkail soostunud kamarmuldadel, eeskätt Lääne- ja Loode- Eestis, Kasari ja Pärnu vesikonnas. Puuduvad Kagu-Eestis. Kõikide erinevate soostunud niitude pindalaks on Eestis tänapäeval arvatud 10000 -20000 hektarit. Olulisemad liigirikaste soostunud rohumaade taimekooslused on kahkja tarna madala mustjuure, lubika pääsusilma, lubika hirsstarna, lubika jussheina, raudtarna, ääristarna, pruuni sepsika ning tulika luht-kastevarre kooslus. Liigivaesed soostunud rohumaad Mitmesugustel leetjatel, leetunud, glei- ja turvastunud muldadel asuvad rohumaad, mis on tekkinud soostunud metsade asemele või palurohumaade soostumisel. Moodustavad üleminekuastme liigivaestele madalsoodele. Sagedamad taimekooslused on hirsstarna hariliku
annaabi.ee 
