eesmärk üleüldse meie eludel on. Sageli teeme me tähtsaid ja ka vähetähtsamaid otsuseid enne pikemalt järelemõtlemata. Me ei mõtle alati sellele, mis tagajärgi meie otsused ja teod endaga kaasa võivad tuua. Öeldakse, et ´´vigadest õpitakse´´. Mina arvan, et see ütlus peab paika. Loomulikult küll mitte kõikide inimeste puhul,kuid üldsuses kindlasti. Kui me oleme milleski väga eksinud, käitunud valesti, võib see endaga kaasa tuua suure kahetsustunde ning halvimal juhul isegi tragöödia. Tragöödiaid võib olla mitmesuguseid, osad mõjutavad vaid väheseid meist, kuid nii mõningadki juhtumid võivad vallandada kaose lausa suurte rahvamasside hulgas. Viimastest võibki välja tuua näiteks looduskatastroofid. Säärastest tragöödiatest on Eestit tabanud Pärnus väiksemad veeuputused. Vesi on ümber uhunud nii bussiootepaviljone, rikkunud autosid kui ka elumajasid. Viimastel aastatel on
Kujuta neid skeemina. Serebrjakov + Jelena, kes teda arvatavasti ei armastanud Sonja(prof. tütar varasemast abielust) unistab Astrovist, kes omakorda on armunud Jelenasse. Mingi hetk tundus, et Ivan vaatas samuti Jelena poole. 7. Milline oli Sinu meelest tegelaste suur elu eesmärk? Mille põhjal Sa seda arvad? Näidendist jäi mulje, et tegelased olid varem pühendunud ainult tööle ja on unustanud kasutada võimalusi, mida noorus neile pakkus, see tekitas neis kahetsustunde. Tundsid end juba vanana. Samuti valutasid nad pead selle üle, mida arvaksid tulevased põlved nende praegustest tegemistest ja suhtumistest. Arvan seda tegelaste vestluste põhjal, milles nad kahetsevad tegemata jätmist ning lootust, et tulevased põlved neid ikka hästi mäletavad. Vanemad tegelased arvasid, et nad on teistele vaevaks. 8. Miks oli onu Vanja õnnetu? Onu Vanja oli õnnetu, sest ta tundis, et on juba vana ja kahetses, et ei olnud teinud nooruses asju, mida oleks soovinud
palju vastaseid. Teoses „Läänerindel muutuseta“ sattus peategelane Paul pommivarjendisse vaenlasega ning tappis ta. Alles hiljem mõistis ta, et vastane oli siiski inimene, kel oli perekond ja ei soovinud surma. Hemingway romaanis „Kellele lüüakse hingekella?“ jõuab partisanijuht Pablo järeldusele, et ta oleks rõõmus, kui ta poleks tapnud neid inimesi. Kelleltki elu võtmine võib tunduda algul õige teona, hiljem mõistab inimene ikkagi, et see oli vale ning söövitab hinge kahetsustunde ja süümepiinad. Hoolimata õnnelikust pääsemisest on indiviidil raske edasi elada, kui teda vaevab süütunne. Sõjas saavadki surma enamasti süütud inimhinged. Milleks me ikkagi sõdu peame? Kas ainult selleks, et vaenlast välja suretada ja rohkem territooriume vallutada? Me suurendame sellega vaid kaduva sugupõlve hulka. Sõda on üldse väga vastuoluline sündmus inimese hingelisest aspektist. Me väärtustame humanismi, armastust, oma
aevastasin ja ...kogemata piserdasin...Vab..." ,,Kah asi...Hoidku jumal! Teie soov?" pöördus kindral järgmise paluja poole. ,,Ei taha kõneldagi!" mõtles Tservjakov kahvatades ,,Tähendab, on vihane...Ei, seda ei või niisama jätta...Ma seletan talle..." Kui kindral viimase palujaga vestluse lõpetas ja oli siseruumidesse minemas, astus Tservjakov talle järele ja pomises: ,,Teie ekstsellents! Kui ma söandan tülitada teie ekstsellentsi, siis nimelt kahetsustunde pärast, võin öelda...Mitte meelega, võite ise arvata!" Kindral tegi nutuse näo ja lõi käega. ,,Te ju pilkate päris, mu isand!" ütles ta, kadudes ukse taha. ,,Mis pilget siin võib olla?" mõtles Tservjakov. ,,siin pole hoopiski mitte pilget. Ise kindral, aga ei suuda sest aru saada. Kui lugu on sedasi, siis ei hakkagi ma selle kehkenpüksi ees enam vabandama. Tont temaga! Kirjutan talle kirja ega hakka enam ise tulema! Jumala eest, ei hakka!"
osas. Sarimõrvareid iseloomustab veel pidev hooletu käitumine, mis väljendub narkootiliste ja toksiliste ainete mõju all ja samuti ka alkoholi joobes auto juhtimine, pidev liikluseeskirjade eiramine. Vähe sellest, et nad ei muretse enda ohutuse pärast, neid ei huvita ka teiste inimeste ohutus (seos terroristiga?). Sügavaid ja kestvaid suhteid asendavad kiirestiloodavad pealiskaudsed tutvused. Iseloomulikuks tunnuseks on veel kahetsustunde puudumine, mis avaldub hoolimatusena teistele põhjustatud kahju suhtes või ratsionaliseerimisena. Nad ei kahetse oma käitumise mõju teistele inimestele: nad tunnevad isegi õigustust, kui on kellelegi haiget teinud või nendega halvasti käitunud. Fantaasiaelement mängib sarimõrvarite mõttemaailmas väga suurt rolli. Tihtipeale hakati fantaseerima juba teismeeas, kujutades ette väga elavaid ja detailseid olukordi domineerimisest, tapmisest, allumisest kõik need
kasutada oma eesmärkide täitmiseks. Psühhopaadi omadused Empaatiavõime puudumine. Psühhopaadid taipavad juba varases nooruses, et nad on teistsugused ja et nad peavad käituma teiste sarnaselt selleks, et edukalt ühiskonda sulanduda. Nad õpivad teiste käitumist matkima, kuid nad ei mõista kunagi põhjuseid, miks sel moel käituma peab. Empaatiavõime ehk oskus tunnetada teiste inimeste emotsioone ja tundeid on psühhopaatidele tundmatu. Kahetsustunde puudumine. Psühhopaadid saavad aru, kui keegi nende käitumise peale vihastab. Viimase võimalusena võivad nad teeselda kahetsust, kuid erinevalt enamikust inimestest ei häiri neid mingilgi määral emotsioonid nagu süütunne või kahetsus. Pealiskaudsus. Psühhopaadid tunnevad harva kirge millegi muu kui vaid iseenda vastu ning seetõttu ei küündi nad iial ühegi teadmise pealispinnast kaugemale. Oma pealiskaudsuses lähevad nad nii kaugele, et etendavad
ignoreerib sotsiaalseid norme".(Wettenberg, lk. 79, 2000). Üldiselt võib öelda, et antisotsiaalne isiksushäire on isiksushäire,mille tulemusel sooritatakse seadustevastaseid tegusid. Psühhopaatia mõiste on antisotsiaalse isiksushäire diagnoosist laiem,mille alla kuuluvad egotsentrism, impulsiivsus, vastutustundetus,vähene emotsionaalsus, empaatia-, süü- või kahetsustunde puudumine, patoloogiline valetamine, manipuleerimine ning püsiv sotsiaalsete normide ja ootuste rikkumine. (Cleckley, 1976; Hare, 1996). Psühhopaat kui düssotsiaalne isiksus Psühhopaatilist isikut nimetatakse ka düssotsiaalseks isikuks. Düssotsiaalne isiksus on isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik kalk hoolimatus teiste