Tammsaare kirjanikunime varju on jäänud Anton Hansen. Samas talupoegsuses sündinud kui teisedki ta ümber, samas olustikus kodune, on väike Indrek kehalt nõrgukene, meelelaadilt tasane, unistustes oma ette. Tugevate tooreste jõudude ja karmide kommete keskel iseloomustab seda areldi kaasaelavat poisikest sünnipärane hellus kaasinimeste, loomade ja looduse kohta. Mõni täiskasvanute mõttetu julmus nagu metsik kassitapmine võib tema närvierksat kaastundmust nii hirmsasti erutada, et öösiti hakkab jampsima. Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet andnud visandis ,,Vastukaja". Ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on meie rahval midagi karta, kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab
jutulõnga edendus, kirjutamise stiil on huvitav ja hästi jälgitav, jutt on huvitav ja kisub kaasa 3) ilus keel ja ladus kõne. Lugeja võtab lugedes Vilde jutu tegevate isikute loost kõige elavamini osa. Vilde oskab juttu nõnda seada, et see iseloomude ja olude järele loomulikult peaotsuses lõpeb. Mõni juhtumine vähe otsitud ja liiale aetud ja teine imelikkude vahesõnade läbi osavõtmist ja kaastundmust osalt vähendab, kuid peajutt jääb ikka tõelikuks. Vildele on loodus ise õiguse andnud kirjameheks hakata, sest ta oskab elu nõnda joonistada, kuidas see ennast tõesti avaldab. Tema jutud saavad Eesti kirjanduses jäädavalt loetavateks kirjadeks, ja tema harva liiale minev loomuline nali annab asja naeruks ja lõbuks. PilleRiin Purje (Postimees) Endla publiku naerureaktsioonid andsid aimu, et Vilde komöödia ei aegu
paari tunni pärast randus ta Pullapää kohal, et sõita Ungrusse. Külaskäik Ungrus oli mõeldud Rootsi ülemjäägermeister ja Eestimaa maanõunik parun Reinhold Ungern Sternbergile, keda ta oli tundma õppinud mitmetel kokkupuutumistel Peterburgis ja Tallinnas. Ent parun oli juba kaks aastat tagasi Tallinnas surnud. Ungrus elas ainult veel tema kahekümneaastane lesk Sophie Auguste ühes oma aastase pojaga. Peeter Suur avaldas talle mehe surma puhul kaastundmust ning veetis aega mõnusasti vesteldes. Ungru mõisa aed olnud sel ajal ilusamaid Eestimaal. Aedniku saatel vaatas tsaar aeda rohkem kui tund aega. Siis tuli ta tagasi ja asus einetama, mis oli vahepeal suure kiirusega jõutud valmistada. Laua juures ulatas talle keegi teener karika, millesse oli graveeritud Rootsi kuninga Karl XII nimi. Otsekohe püüdsid teised selle karika tsaarilt tagasi võtta, kuid keiser tõrjus nad eemale ning tühjendas karika hüüdega: "Elagu sõber Karl!"
vähemalt kaudset pilku heita ala- ja murdeealise Antoni kaetud hingeellu. Samas talupoegsuses sündinud kui teisedki ta ümber, samas olustikus kodune, on väike Indrek kehalt nõrgukene, meelelaadilt tasane, unistustes oma ette. Tugevate tooreste jõudude ja karmide kommete keskel iseloomustab seda areldi kaasaelavat poisikest sünnipärane hellus kaasinimeste, loomade ja looduse kohta. Mõni täiskasvanute mõttetu julmus nagu metsik kassitapmine võib tema närvierksat kaastundmust nii hirmsasti erutada, et öösiti hakkab jampsima. Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet annud visandis ,,Vastukaja". See oli siis väikene Innu, ,,haiglane, kõhn, suure peaga poiss", kes mahalastud jänese silmi vahtides haledalt nutma puhkes : ,,Jänese . . silmad . . . jänes . . . on . . .ju surnud . . ." Nagu ,,Tõe ja õiguse" täisealiste vastaspooled on ja võimu pärast alalõpmata protsessivad,
kahtlemata oma naabrite taskuist ka küllaldast kahjutasu ei leidnud, oli heaks arvanud nähtavamale kohale ronida, et pilkusid ja ka almuseid endale meelitada. Proloogi esimeste värsside ajal oli ta suursaatkonnale määratud poodiumi alustulpe pidi üles karniisile roninud, mis balustraadi alumist poolt ääristas, ja istus nüüd seal, mangudes oma riideräbalatega ja koleda haavaga paremal käel vaatajate tähelepanu ja kaastundmust. Muide, ta ei lausunud ühtki sõna. Selle vaikuse tõttu võis proloog takistuseta jätkuda ja polekski ühtki tunduvamat korratust tulnud, kui õnnetuseks skolaar Joannes oma samba otsast poleks kerjust ja ta grimasse märganud. Noort poissi haaras metsik naer ja ta hüüdis rõõmsalt, ilma et oleks hoolinud etendusest ja üldisest pinevusest: «Vaadake seda äbarikku! Ta palub almust!» Kes kivi konnalompi on visanud või linnuparve tulistanud, sel on aimu mõjust, mida need ebakohased 26
väike mees võiks seista laval rahva ees» jne., saates oma sõnu piinlikult täpsete ja kramplike liigutustega, nagu oleks võinud teha masin, -- eeldades, et see masin ei ole päris korras. Kuid ta jõudis õnnelikult lõpuni, ehkki suure hirmuga, ja sai tugevate kiiduavalduste osaliseks, kui tegi oma mehaanilise kummarduse ja läks tagasi oma kohale. Häbeliku näoga tüdrukuke pudistas «Maryl oli väike tall» jne., tegi kaastundmust äratava reveransi, sai oma 129 tasu käteplagina näol ja võttis õhetades ning õnnelikuna istet. Tom Sawyer astus ette iseteadva julgusega ja alustas hoogsalt, suurepärase viha ning pöörase zestikulatsioo-niga kustutamatut ja hävitamatut kõnet «Andke mulle vabadus või andke mulle surm», kuid varises kokku keset ettekannet. Teda haaras järsku kole lambipalavik, tema põlved värisesid ja ta. tundis end lämbuvat. Tõsi, publiku sümpaatia tema vastu oli ilmne, kuid fakt oli
Gabriel pani elutu keha õrnalt maha ja langes hädaohtu unustades tema kõrvale põlvili. Agnese pahema õla köhalt sirises veri läbi riide. Saksa kuul, mis Gabrieli pidi tabama, oli eksiteel sealt sisse tunginud. Viibimata harutas Gabriel mõõga otsaga Agnese kuue ja särgi lahti, lõikas tinakuuli, mis õlakondi peale põrgates lömaks oli läinud, haava seest välja ja sidus haava särgi tükiga kinni. Kohmetult seisid mehed ümberringi. Nad aimasid rasket õnnetust, tundsid kentsakat kaastundmust sõjast toorestatud südametes ärkavat. Gabrieli hingevalu oli ju nii silmapaistev, haavatud tütarlapse lumivalge nägu nii ütlemata kena . . . Kui sakslasest aru oli kätte saadud, et ta kahtiemata surnud oli, ei hoolinud temast enam keegi. 327 «Tooge mulle jõest külma vett!» käskis Gabriel. Mis imelik sundus oli nendes sõnades, et nad tõrkumatult käsutäitmist leidsid? Kaks meest jooksid kõhe alla jõe aarde ja tulid varsti kübaratega vett kandes tagasi. Gabriel piserdas vett
Sellest ei olegi võimalik tänapäev õieti aru saada, sest keegi ei tea, missuguse imelise võitlusvahendi leiutab inimese geenius võib-olla juba homme, võib-olla ülehomme. Aga niipalju võime ometi öelda, et kui tahetakse jõuda igavese rahuni -- ja sinna peame ükskord jõudma, sest see on inimsoo pühim ja õilsaim eesmärk -- jah, kui tahetakse jõuda rahuaate täielise teostumiseni, siis ei tohi tunda vähimatki halastust ega kaastundmust. Peab tegema võitluse sedavõrt hirmsaks, sedavõrt koledaks ja õudseks, et juba ainult mõte sõjast paneb inimeste südames vere tarduma. Euroopa sõjaseadustik reglamendib omasugust turniiri, mis võib ainult närve kõditada, mitte aga kedagi heidutada. Tulevad leida abinõud, mis võimaldavad hävitada vaenlase kogu jõu, kogu maa kõigega, mis temas leida. Praegu antakse auhindu kirjanikkudele ja neile, kes lobisevad
annaabi.ee 
