suits+udu=sudu. 6. Väljamõtlemine: laup, relv, mõrv. 7. Reduplikatsioon: susapusa, sigrimigri. 8. Deskriptsioon ehk kirjeldusele tuginev: vulisema, mühisema, mürts, põmm. Tüved väljendavad leksikaalset tähendust. Tüved on iga sõna koostisosa. Nad võivad koosneda ühest morfeemist (kivi, vesi), kuid enamasti on tüvi siiski kahe või enama morfeemi järjend, nt: o Kaks või enam juurmorfeemi maamaja, jõeäär o Juurmorfeem koos ühe tuletusliitega laul+ja o Juurmorfeem koos mitme tuletusafiksiga laul+ja+nna o Mitu juurmorfeemi koos tuletusafiksi(te)ga: talu+poeg+kond Vastavalt sellele, kas tüvi võib esineda iseseisva sõnana või ainult koos mõne teise morfeemiga, on tüvi, kas vaba või seotud. Protsessinähtuste korral on tüvi sageli pigem seotud kui vaba, esineb koos järgneva vormitunnuse või tuletusafiksiga. Ning mõnikord on seotud tüvi unikaaltüvi, nt kibu-, lau-.
Liitverbide moodustusmallid: · Määrsõna + verb · Käändsõna nimetavas + verb · Adj + verb · S + verb Tüvi lihttüvi e juur (käsi/lane, käe/line), tuletatud tüvi (käsitle/mine, käsitse/ja) või liittüvi (käsitöö/line). Tuletusalus e alussõna sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub. Tuletustüvi liite ees olev tüvevariant. Tuletuse alustüveks võib olla ka niisugune juurmorfeem, mis lekseemina ei esine. Tuletusliide modifitseerib alussõna tähendust, muudab sõnaliiki. Deverbaalid verbist tuletatud Denominaalid noomenist tuletatud Sõnapesa kõik sama juure tuletised Kolme tüüpi tuletusliited: · Liited, millel on üks kindel kategoriaalne tähendus: -kene, -tu (käsitu, silmitu), -la(haigla, sigala, tagala) · Liited, millest enamik kuulub ühte ja samasse semantilisse rühma, kuid on ka erandeid: -us, -line
väljendusvorm aga SÕNAVORM. 14. Vormitunnustele eelnevat sõnaosa nim SÕNATÜVEKS. 15. MORFEEM on väikseim tähenduslik üksus keeles. Jagunevad juurmorfeemideks ja afiksiteks. JUURMORFEEMID on leksikaalse tähendusega morfeemid, AFIKSID on kategoriaalse tähendusega morfeemid. Juurmorfeemid võivad moodustada lekseemi üksi või koos teiste morfeemidega. Juur on obligatoorne osa sõnast. Juurmorfeem, mis võib iseseisvalt sõnana esineda on vaba e sidumata morfeem. Seotud juurmorfeemid esinevad kinnistüvena mimemorf sõna koosseisus. Afiksid on seotud morfeemid ei saa esineda üksi, vaid ainult koos juurmorfeemiga tuletusliited ning muutemorfeemid (vormitunnused) 16. Vormimoodustus ja liiteline sõnamoodustus kasutavad ühesuguseid morfoloogilisi
kombinatsioonides aga esinevad helilised allomorfid. Morfeemide liigid Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem esineb ainult koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Selle kohta kasutatakse ka terminit afiks. (Juured ja) tüved mis tahes sõnaosa, millele afiks liitub; juurmorfeem tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Leksikaalne morfeem Grammatilised morfeem Afiks liitub tavaliselt tüvele (seotud morfeemid) Prefiks tüve ees asuvad afiksid (eesliited, mis muudavad sõnatähendust) Sufiks tüvejärgsed afiksid (ee tunnused ja lõpud) Tsirkumfiks prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon (nt ge+komm+en) Infiks tüve sees paiknevad afiksid
tüvele, kliitilised morfeemid liituvad tavaliselt sõnavormile. Tüve minimaalset põhiosa, mis esindab lekseemi, nimetatakse juurmorfeemiks (kõne näites kõne+le+va+d). ,,Minimaalne" tähendab, et järjend ei ole enam liigendatav väiksemateks morfoloogilisteks osadeks. Termin tüvi on tegelikult kahetähenduslik. Sellega võidakse mõelda mis tahes sõnaosa, millele afiks liitub, või tüve eespool määratletud tähenduses, olgu see siis minimaalne juurmorfeem või morfoloogiliselt komplekssem struktuur. Teiselt poolt võidakse tüve all mõista ka lihtsalt juurmorfeemi. Vastavalt asendile tüve suhtes võib eristada kolme liiki afikseid . Tegemist on seega positsioonilise ehk asukohast lähtuva liigitusega. Tüve ees asuvad afiksid on prefiksid, tüvejärgsed on sufiksid ja tüve sees paiknevad afiksid on infiksid. Muuteprefikseid esineb näiteks ka saksa keele verbide partitsiibivormides. Sellise prefiksi ja sufiksi kohustusliku
IA-morfoloogia – loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid jms. Morfeemiklass – morfeemide rühm, mille liikmed käituvad teatud omaduste poolest sarnaselt. Vaba morfeem – võib esineda iseseisva sõnavormina ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem – esineb ainult koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina Afiks – seotud morfeem, liitub tavaliselt tüvele, kliitilised morfeemid liituvad sõnavormile. Juurmorfeem – tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Tüvi – sõnaosa, millega afiks liitub vms Prefiks – tüve ees asuv afiks Sufiks – tüvejärgne Infiks – tüve sees paiknev (ka transfiks) Tsirkumfiks – prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon Morfeemide liitmine e afikseerimine Modifitseerumine – liitmisega koos toimuv osaline fusioon Reduplikatsioon – tüve täielik kordamine või osaline kordumine Prosoodiline transformatsioon – rõhu või sõna intonatsiooni abil
Morfeemiklass - morfeemide rühm, mille liikmed käituvad teatud omaduste poolest sarnaselt. (nt kääne, substantiiv jne) Vaba morfeem - võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem - esineb alati koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Seotud morfeemide (v.a jäänukmorfid) kohta kasutatakse ka terminit afiks. Afiks liitub tavaliselt tüvele. Juurmorfeem - tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Kolme liiki afiksid: Prefiksid (tüve ees asuvad) Tsirkumfiks - prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon Reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti Keel, milles esinevad anult prefiksid - prefiksikeel Sufiksid (tüvejärgsed) Eesti keeles tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailmakeeltes tavalisemad kui
annaabi.ee 
