· repressioone dissidentide vastu teostas KGB töölt vallandamine, vangla, vaimuhaigla, sunnitöö, asumine, maalt väljasaatmine · Solzenitsõn saadeti N. Liidust välja 1974, Sahharov pagendati 7. aastaks sundasumisele Gorkisse 1980 4. Saksa DV a) Poliitiline areng: juhtivaks parteiks SSÜP + veel 4 parteid Rahvusrinne parteide liit, mille kaudu SSÜP teisi juhtis ja kontrollis SSÜP liidriks Walter Ulbricht ja al. 1971 Erich Honecker Stasi julgeolekuministeerium 1953 juunikriis I massiline väljaastumine I.-Euroopas surma sai u. 3000 inimest, suruti maha NSVL tankidega põgenemine läände ja Berliini müüri ehitamine (1961) Honecker, Husak, Ulbricht b) Majandusareng: riik oli toorainevaene import N. Liidust VMNi tööstuslikult arenenuim riik peale N. Liitu masinaehitus, keemiatööstus jt. suund kollektiviseerimisele (80% põllumaast) c) Rahvusvaheline seisund: esialgu tunnustati ainult sotsialismimaade poolt
Võimude vägivallapoliitika- 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsiooni aktiivsete ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massiline arreteerimine ja nende vangi- ja sunnitöölaagritesse saatmine. Arreteerimise eest põgenes osa inimesi metsa varjule. Sõjajärgsetel aastatel jätkusid küüditamised. Esimene toimus 1945.a augustis, mil Eesti sakslased saadeti metsatöödele Komi ANSV-sse. Küüditamise peamine ettevalmistaja oli tollane Eesti NSV riiklik julgeolekuministeerium ning aktsiooni otsene teostaja oli Eesti NSV siseministeerium. 1949. 25. märtsi l küüditati Siberisse 20722 inimest. See oli suunatud maa elanikkonna vastu, et saavutada hirmutamisega nende vabatahtlik kolhoosidesse ühinemine ning ühtlasi võtta toetuspind metsavendluselt. 1959.a pöördus Eestisse tagasi 30000 küüditatut ja arreteeritatavu. Balti apell 1979
vähendamine ühiskonnas. Selle küsimuse juures on olulised mitu momenti. On selged, et 1953. aastani olid julgeolekuorganid NSVL ühiskonnas selgelt eristaatuses. Tegemist oli väga eraldi seisva ametkonnaga. Julgeolekuorganid olid Stalini jaoks olulised seetõttu, et nende kaudu sai ta kõige paremat informatsiooni ja teisest küljest olid nad olulised oma poliitika elluviimisel, repressioonide teostamisel. 1953. aastal, kuid Stalini surma ajal siseministeerium ja julgeolekuministeerium ühendati ja moodustati ülivõimas superministeerium, mille etteotsa sai Beria. Sellise suure ministeeriumi eksisteerimine oli Hrustsovi jaoks selgelt ohumärgiks ning tema sihiks sai see, et mingil moel senist mõjukust julgeolekuorganitel ühiskonnas vähendada ja kehtestada julgeoleku tegevuse üle parteiline kontroll. Milline oli lahendus? Lahendus oli see, et 1954. aastal eraldati siseministeeriumist need struktuuri üksused, mis
Põgenike kätte saamiseks kuulutati välja amnestia, mis peale esimest korda enam tulemusi ei andnud. Füüsilisele arreteerimisele lisandus vaimne vägivald. Keelati kogu sõjaeelne kultuur. Sellega kaasnes omakorda propaganda vohamine. Jätkusid küüditamised. Esimene küüditamine toimus 1945. aasta augustis. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasta suvel suurküüditamisega. Tolle aegse küüditamise ettevalmistajad olid Eesti NSV riiklik julgeolekuministeerium. Kogu olukorda koordineeris Moskva vastavad keskametkonnad. Märtsiküüditamise käigus saadeti Eestist Siberisse 20722 inimest. Enamus nendest olid naised ja lapsed. Märtsiküüditamine oli suunatud maaelanikkonna vastu, et neid sundida ,,vabatahtlikult" kolhoosidesse ühinema. Enim kannatasid küüditamise tõttu Viljandi, Valga ja Pärnu maakond. J. Stalini surma järel hakati vägivalda osaliselt heastama.
Kohe hakati valitsusjuhi poolt rääkima sellest, et tuleb bürokraatiaaparaati vähendada, viis hiljem kümnete ministeeriumide likvideerimiseni. Malenkovi esialgne domineerimine oli petlik. L.Beria roll „uue kursi“ teostamisel. Jõulisemalt ja laiahaardelisemalt hakkas tegutsema Beria, kes oli saanud Malenkovi asetäitjaks, ka siseministriks. Oluline see, et Stalini surma järgselt kaks senist suurt ministeeriumi- julgeolekuministeerium ja sisemin ühendati üheks võimsaks jõuministeeriumiks, muutus uues võimustruktuuris üheks kõige olulisemaks täitevvõimu teostajaks. Beria ei piirdunud vaid oma ametkonna funktsioonidega, tegeles sisuliselt kõigi valdkondadega alates julgeoleku ja sisemin valdkondadest, lõpetades välispol, kultuuri, maj-ga. Seetõttu uuele kursile annab tegeliku sisu paljuski Beria tegevus. Ümberkorraldused siseministeeriumis, oluline see, mida laiemalt NL sisepoliitikas hakkab
Suurem osa küüditatutest olid naised ja lapsed ning nad saadeti põhiliselt Krasnojaski kraisse ja Novosibirski oblastisse. Märtsiküüditamise teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu, et saavutada hirmutamisega nende ,,vabatahtlik" kolhoosidesse ühinemine ning ühtlasi võtta toetuspind metsavendluselt. Küüditamise peamine ettevalmistaja (nimekirjade ja kartoteegi koostamine jms) oli tollane Eesti NSV riiklik julgeolekuministeerium ning aktsiooni otsene tehniline teostaja oli Eesti NSV siseministeerium. Mõlema institutsiooni tegevust koordineerisid Moskva vastavad keskametkonnad ning osaliselt ka kohalik parteiaparaat. Vastupanu reziimile · Metsavendlus otsene relvavõitlus. Sõja lõpuaastal ja pärast seda oli metsadesse jäänud rohkesti Saksa sõjaväes teeninud mehi, Saksa okupatsioonivõimudega
järel pandi paika uus täitevvõimu struktuur, kuid parteijuhi koht jäi esialgu vabaks. Stalini surma järgselt reaalne võimuteostamise keskus oligi täitevvõim. Sellest täitevvõimu liinis hakkas lisaks Malenkovile etendama Lavrente Beria, kellest sai valitsusjuhi esimene asetäitja ja siseminister. Uue valitsuse ametisse nimetamisega oli toimunu ka üsna põhjalik valitsuse struktuuri reorganiseerimine. Siseasjade ja julgeolekuministeerium sulandati ühtseks võimsaks ministeeriumiks ja selle juhiks sai Beria. Uus juhtkond hakkas rääkima, et nad on kollektiivne juht - selge viide sellele, et Stalini aegane valitsemine ei olnud päris õige. Tegelikult oli see jutt kollektiivsest juhtimisest ainult kattevari, mille alla vallandus väga eriplageline võimuvõitlus, kus peamiste tegelastena tulid esile Malenkov, Beria ja Hrustsov. Juhtfiguurid selgelt Malenkov ja Beria
annaabi.ee 
