Juhan Viiding (0)

Juhan Viiding
Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948. aastal Tallinnas. Ta oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja. Tal oli kolm õde ja tema isa oli kirjanik Paul Viiding. Juhan Viiding oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk. Haridustee kulges kuues üldhariduslikus koolis. Aastatel 1968-1972 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, selle lõpetamise järel töötas Tallinna Draamateatris näitlejana. Draamateatris sai ta mitmeid tähtsaid rolle, üheks tähtsaimaks rolliks oli Hamlet .
Luuletusi hakkas ta kirjutama 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Tema loomingu tippajaks olid seitsme- ja kaheksakümnendad.
Juhan Viidingu luule jaguneb kahte perioodi. Esimesel perioodil oli ta varjunimeks Jüri Üdi.
Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. Aastal. Kuulsust kogus ta ka luulekogu “Närvitrükk” tegemisel koos kolme teise tema põlvkonna luuletajaga. (Toomas Liivi, Joel Sanga ja Johnny B. Isotammega) Sellele järgnesid juba tema üksikkogud: “ Aastalaat”, “Detsember” (mõlemad 1971 ), “Käekäik” (1973), “ Selges Eesti keeles” (1974) ning “Armastuskirjad” (1975).
Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas. Jüri Üdi kadus eesti luulemaastikult ja saabus uus luuletaja - Juhan Viiding.
Viidingul ilmus lisaks “Ma olin Jüri Üdi”-le (1978) veel kolm kogumikku: “ Elulootus ” (1980), “Tänan ja palun” (1983) ning “Osa” (1991).
Tema luule oli mitmekülgne ja tihti muutuv. Ta võis keskenduda nii ühiskonna probleemidele kui ka kergelt mängelda või õrritada. Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust.
Kogumikus " Elulootus" ilmnevad selged viited enesetapule. ( Luuletuses " Näidend". )
Juhan Viidingu elutee lõppeski enesetapuga 21. veebruaril 1995. aastal.
Mina lugesin Juhan Viidingu luulekogu „Tänan ja palun“. Selles kogumikus on kirjanik mitmete luuletuste puhul saanud inspiratsiooni oma näitlejatööst. Minu arvates on tema luuletused on väga sügavmõttelised ja kohati filosoofiliselt kirjutatud. Samuti on luuletused väga negatiivsed ja kurvameelsed, mistõttu võis arvata, et ta enesetapu peale mõtleb.