kõrvalt silmitseda ja ta ei tunne rõõmu tehtud tööst. Tema kohal oleks justkui hõljunud pidevalt miski vari - tema elu traagika. Andrese suurim kannatus eluteel oli tema tõde ja õigus. Algselt oli mees oma jõus väga kindel ning ei uskunud enda naabrit olevat selle, keda ta räägiti olevat. Ta ei näinud Pearus endale vastast. Aga Andres märkas ajapikku, et tema naabrimees on just sama kangekaelne pahategudes ja jonnakuses, kui tema ise töökuses ja põllul rügamises. See viis lõputu tõe ja õiguse otsinguteni. Kuid tõe ja õiguse kooskõlani polnud võimalik iial jõuda, sest tõde oli väänatud ning õigusega mängiti kohtupingis alati hooletult. Alatine mure naabrimehega oli Andrese karmistumisprotsessi alguseks. See oli aga omakorda lävepakuks järgmistelegi vapustustele. Ta arendas välja tasakaalutu elufilosoofia, mille tõttu
üksteisevaheliseks võitluseks. Teose ühest peategelasest, Andrest, on loodud pilt kui noorest ja jõukast mehest, kes tuli Vargamäele, et rajada endale ja oma tulevastele lastele kodu. Vargamäele tulles aga ei aimanud ta kõik eesootavaid raskusi, samuti nagu ei tundnud ta veel Pearut. Andres uskus oma jõusse ning ei võtnud Pearut algul tõsiselt. Tulles Vargamäele oli Andres väga lahtine inimene, kuid kui suri Krõõt ja selgus, et Pearu on jonnakuses sama visa kui Andres töös, siis algas tema karmistumine. Andreses oli küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega. Kuid ka Andres tegi vigu, mida ta parandada enam ei osanud Mari peresse kutsumine. Ta juuris küll välja puu, mille otsa Juss end poos, aga Jussi vari jääb endiselt Vargamäele, kust kaob elurõõm. Kõige selle tulemusena hakkab Andres otsima lohutust piiblist, kuid muutub seejärel veelgi kurjemaks ja enesessetõmbunumaks.
Tõde ja õigus Kui välismaalased paluvad iseloomustada eestlast, siis osutub see küllaltki keeruliseks ülesandeks. Tahaks ju enda kohta midagi positiivset öelda. Naljakalt mõjub ütlus, et ühe eestlase toiduks on teine eestlane. Kuidas aga näidata, et meie erakordsus seinebki jonnakuses ja kadeduses, mis annab meile visaduse ja töökuse? Ometi tunduvad need olevat põhjused, miks nii väike rahvus veel oma keelt kõneleb ja Euroopa asjades nüüdsest kaasa räägib. Enamus meist vist ei oska ühte eestlast täpselt kirjeldada, kuid sellega on hakkama saanud Eesti armastatuim kirjanik Tammsaare, kes on pannud paberile "tõelise eestlase" sügavaima olemuse. Tammsaare on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid.
omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist,
vastandlikku naabrimeest omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu
naabrimeest omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab
Teose ühest peategelasest, Andrest, on loodud pilt kui noorest ja jõukast mehest, kes tuli Vargamäele, et rajada endale ja oma tulevastele lastele kodu. Vargamäele tulles aga ei aimanud ta kõik eesootavaid raskusi, samuti nagu ei tundnud ta veel Pearut. Andres uskus oma jõusse ning ei võtnud Pearut algul tõsiselt. Tulles Vargamäele oli Andres väga lahtine inimene, kuid kui suri Krõõt ja selgus, et Pearu on jonnakuses sama visa kui Andres töös, siis algas tema karmistumine. Andreses oli küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega. Kuid ka Andres tegi vigu, mida ta parandada enam ei osanud Mari peresse kutsumine. Ta juuris küll välja puu, mille otsa Juss end poos, aga Jussi vari jääb endiselt Vargamäele, kust kaob elurõõm. Kõige selle tulemusena hakkab Andres otsima lohutust piiblist, kuid muutub seejärel veelgi kurjemaks ja enesessetõmbunumaks.
tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab Andres lohutust otsima piiblist, kuid
annaabi.ee 
