Johann Sebastian Bach Bach sündis Saksamaal Eisenachis muusikute perekonnas. Teda peetakse kõigi aegade suurimaks heliloojaks. Muusikaõpetajast isa õpetas Johannile varakult viiulit ja klaverit. 10. aastaselt kaotas Bach oma vanemad. Edasi elab ta oma vanema venna juures, kes andis talle olulise osa muusikaharidusest ja õpetas teda orelit mängima. Taskuraha teenimiseks kirjutas Bach salaja öösel küünlavalgel noote ümber venna keelust hoolimata. Ta astu Halle ülikooli, aga jättis selle majanduslike raskuste tõttu pooleli. Bach töötas kirikuorganistina Arnstadtis, ja õukonna kapellmeistrina Köthenis
Samuti Hedwig. Tell oli ammu kuhugile ära pannud. Siis märkab Tell munka. Tell tunneb munga ära see on Johann, kes tappis keisri. Tell mõistab keisri tapmise hukka ja käseb Johannil lahkuda. Johann ei tee seda ja palub armu. Tellil hakkab temast hale. Ta palub Johannil minna Rooma, et saada paavstilt lunastust. Tell seletab talle teed. Iga risti juures pidi Johann põlvitama ja kahetsuspisaraid valama. On kuulda sarvede puhumist. Tuleb Telli isa. Tell käseb naisel kiiresti Johannile süüa anda ja ta teele saata. Viimane pilt Palju rahvast on Telli maja ees. Telli tervitatakse valjude rõõmuhõisetega. Berta astub ette ja palub ennast maainimeste hulka võtta. Maainimesed nõustuvad. Rudenz laseb kõik oma sulased vabaks. Kõik hüüavad vabadus, vabadus, vabadus.
väga tõetruud ja värvirikkad, kuna mulle medlivad väga selged ja tõetruud maalid siis meelidb mulle ka Köleri kunst. 3 Johann Köleri elu algus Johann Köler sündis 8. märtsil 1826. aastal Lubjassaare rendikoha pidaja seitsmenda lapsena. Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta õppima algul Viljandi alg- ja seejärel kreisikooli. Juba 13- aastaselt oli ta sunnitud ise elatist teenima hakkama. Köler asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes noormehe kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Csise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Johann Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks. Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.
valssi, mille 6-aastane Johann oli kirjutanud. Kuid kõige olulisemat rolli õpetajana etendas Johanni jaoks Viini Stephani toomkiriku organist- abee Joseph Drechsker, kontrapunkti ja harmoonia asjatundja. Ta sundis algakat heliloojat kirjutama vaimulikke helitöid ning kuigi noormees ise unistas palju "maisemast" muusikast, lõi ta siiski kantaadi, mis ühes Viini kirikus peatselt ette kanti. Äratamaks noorukis suuremat huvi kirikumuusika vastu, andis Drechsler Johannile võimaluse kirikus, mille koori ta ise juhatas, viiulit ja orelit mängida. Astunud kord tühja kirikusse, kus Johann harjuas, kuulis abee, kuidas noor muusik orelil valssi mängis. Johann oli kindlalt otsustanud tantsuorkestri ning tantsumuusika loomise ja esitamise kasuks. Tuli vaid leida häid muusikud- ei võinud ju tema orkester isa omale alla jääda. Ühel 1844.aasta oktoobripühapäeval teatasid müürilehed ja ajalehed eelseisvast Johann noorema kontserdist. Veel üks Strauss
Ega asjata polnud ta juba eluajal valsikuningas. Straussi nooruseaastaid töitis muusika sest tema heliloojast ise orkestriharjutused kodus sest nii oli odavam. Isa võimaldas oma 3 pojal klaveritunde võtta kuid oli muusikkarjäärile vastu. Põhjuseks noorusaja raskused muusikuna läbi loomisel. Isa sooovis, et johannist saaks pangaametnik. Selleks pidi gümnaasiumi ja polütehnikumi lõpetama. Vastupidiselt nägi asja ema. Ta tajus oma poja andekust ningmõistis, et muusika on johannile kõik. Ise eest salajas tegi ema kõik poja muusikaõpingute jätkamiseks. Raha tuli võtta majanduskulude arvelt ja lisatööga. Tekkis pingeline situatsioon. Perekonnasisene suhe muutus üha keerulisemaks. 1844 asutas oma esimese orkestri. Orkester saavutas lühikese ajaga tohutu mrnu. Tantsuõhtutele pea võimatu pileteid saada. Noor strauss liikus kiiresti ülemaailmse kuulsuse poole. Orkester esines kõikjal euroopas, hiljem põhjaameerikas. Ise oli 1
Nad töötasid nii peterburis kui ka vahepeal Euroopas ringireisides Pariisis, Itaalias ja Saksamaal, lõpuks naasevad kõik siiski Peterburgi. Kolm esimest kunstnikku olid: 1.1. Johann Köler maalikunstnik 1.2. August Weizenberg skulptor 1.3. Amandus Adamson skulptor Johann Köler 1826-1899 Johann Köler sündis 8. märtsil 1826. aastal Lubjassaare rendikoha pidaja seitsmenda lapsena. Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta õppima algul Viljandi alg- ja seejärel kreisikooli. Juba 13- aastaselt oli ta sunnitud ise elatist teenima hakkama. Köler asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes noormehe kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Csise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Johann Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks.
omanikena tema pärijaid) poeg Heinrich läks Poola poolelt üle Rootsi poole, nagu suur osa saksa aadlist Lõuna Eestis pärast 1600. aastat. Heinrichi poeg Wilhelm Bock (surn. 1689) tegi sõjaväelist karjääri Rootsis, tõustes 1675. aastal ooberstiks. 1679. aastal läks ta erru ja kümme aastat hiljem kanti ta naturalisatsiooni korras Rootsi aadlimatriklisse (rootsi k. Bock från Lahmes). Et ta suri pärijateta, läks mõis tema vennale Anton Johannile (u 16201685). 1747. aastal arvati Lahmuse mõisaomanik Liivimaa aadlimatriklisse. EAA, f. 854, n. 3, s. 441, l. 2 Väljakirjutus Eestimaa Ülemmaakohtule saadetud 19. märtsi 1664 supliigi lisast Eestimaa rüütelkonna arhiivi matriklikomisjoni toimikutesse kogutud genealoogiliste materjalide seas on väljakirjutus kohtudokumendist, kus Wilhelm Bock oma ema Elisabeth Klodti nimel kinnitab, et tema isa Heinrich
annaabi.ee 
