Johannes Aavik (0)

Johannes Aavik ja keeleuuendus

1880-1973. 93 aastat elas Eesti üks tähtsamaid ja juhtivamaid keelemehi, Johannes Aavik. Tundes end suutlikuna arendada Eesti keelt oma eluaja jooksul võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega, hakkas Saaremaa paljutõotav nooruk juba varakult tegutsema.
Johannes Aavik sündis Pöide kihelkonnas Randvere külas Kõiguste vallakirjutaja pojana . Kuressaarde asus J. Aavik elama 7-aastasena ning seal veetis ta järgnevad 21 aastat. Keskhariduse omandas Aavik Kuressaare gümnaasiumis. Ta oli kooli parimaid õpilasi, lemmikõppeaineteks võõrkeeled. Lisaks koolis omandatud saksa, prantsuse, ladina ja kreeka keelele õppis ta iseseisvalt inglise ja soome keelt.
Peale keskkooli lõpetamist suundus ta Nežini ajaloo filoloogia instituuti, seejärel Emajõe kaldale tunnustatud Tartu ülikooli, kust peale ühte aastat jätkas õpinguid naaberkaldal, Helsinki ülikoolis. Selle lõpetas Aavik filoloogiakandidaadi kraadiga.
Peale kõrgkooli lõppu sai Eesti mees tööd ülikoolide lektorina, õpetajana ning assistendina. Johannes Aavik töötas ka tänapäeval tuntud Postimehe toimetuse liikmena, kirjastuse toimetajana ning Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi nõuniku ja koolide peainspektorina.
Oma eesmärgi saavutamiseks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist ehk keeleuuendamist. Aavik oli "Noor-Eesti" aktiivne osaline ning rühmituse albumite kaastööline (keelealased kirjutised , ilukirjanduslikud tõlked ja arvustused . Ta toimetas ajakirju " Keeleline Kuukiri" (1914–1916) ja " Keeleuuendus " (1925–1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), " Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936).). Oma peamised seisukohad pani ta kirja 1912. aastal ilmunud Noor-Eesti 4. albumi artiklis “Tuleviku eesti keel”. Ideaalis tahtis Johannes suurendada ja rõhutada keele väljendusrikkust, rahvuslikku omapära ja ilu. Selleks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täiustas morfoloogiat ja ortograafiat. Temalt pärinevad sõnad, mida kasutavad eestlased praegugi on roim, süüme, mustim, laup, veenma. Soome keelest võttis ta kasutusele selliseid sõnu, mille tüvi oli mõlemas keeles olemas, nagu näiteks lennukas, almus , kääbus, jäse, püstitama.
Uhiuusi ja mahlakaid vanu sõnu kasutas ta tõlketöös, mis aitas neid Eesti rahvani paremini edasi kanda ja sisse sulanduda.
Vanameelseid arvustajaid šokeeris tema jutustus " Ruth ". Aaviku pea ainuke ilukirjanduslik tekst ilmus esmakordselt “Noor–Eesti“ kolmandas albumis 1909. aastal ja tekitas üli suurt tähelepanu oma varjamatu erootilise dimensiooni tõttu. Raamat, mis avaldatud varjunime all J.Randvere, peitis endas tohutult kirjaniku keeleuuendusi ning tema sõnalisi õigekspidamisi. Kuid “Ruthi” ja selle raamatu nimitegelase - väga ilusa ja nii kaunites kunstides kui ka teadustes suurepäraselt orienteeruva Ruthi tähendus ei taandu sugugi vaid kodanluse jalust rabamisele.
Tol ajal kerkis aktuaalseks ühiskondlikuks probleemiks naiste sõltuvustest ja kitsendustest vabastamine. Peale Rahvarevolutsiooni 1905. aastal kujunesid hoopis uut tüüpi naised. Tegeleti põrandaalustes organisatsioonides ja liikumistes. Naisgümnasistid ning ülikooli õpilased pidasid lugu haridusest ja haritusest. Alkohol oli enamusele tundmatu ning suitsetajaid leidus tuttavate seas vaevalt nimepoolest. Flirdikalduvustki peeti “väikekodanlikuks labasuseks”. Raamat oli kui Johannes Aaviku esse täiuslikust eeva tütrest, mis kannab meieni eelmise sajandi alguse naisideaali kujutamist. “Ruth” on üks Noor-Eesti ajastu võtmetekste, tähistades modernismi algust eesti kirjanduses.
Hiljem, 1920. aastatel jäi kirjanduslikelt vaadetelt konservatiivseks.
Kuigi esimesel paarikümnel aastal oli ühiskond vastuvõtlik keeleuuenduslikule propagandale, ei levinud see sama kiiresti ja efektiivselt järgnevatel aastatel.
Sellegipoolest, Johannes Aaviku tehtud töö eesti keeles on omapärane ja haruldane terve maailma keeltes, mis näitab tema sihikindlust ja organisaatorivõimet. See on ka tunnistuseks eestlaste soovile vabaneda võõrvõimude keelemõjudest oma keeles.