Joan Miró (1)

Kaido Kukk
Joan Miró
Lapselik, lihtne, eksperimentaalne, visuaalne, võluv, eriline ja ilmselt veel terve hulk kõikvõimalikke omadussõnu tuli mulle pähe, kui ma esimest korda Joan Miro i Ferra loominguga tutvusin. Loomingu kirjeldamiseks lähtuksin eelkõige sõnast võluv, kuna kuidagimoodi võluvalt ja võluväel suutis katalaaniast pärit, Barcelonas 20. aprillil 1893. aastal sündinud hispaania suurmeister mulle südamesse pugeda.
Enda isa soovil omandas Miro kaupmehe hariduse, võttes selle kõrvalt juurde ka kunstitunde. 1910 . aastal, olles 17 aastane, hakkas Miro tööle raamatupidajana, kuni ta 1912. aastal Barcelona Kunstiakadeemiasse õpingutele suundus . 1920. aastal kolis kunstnik Pariisi, kus sealsete kultuuriinimeste mõjutusel arenes Mirol välja tema eripärane unikaalne stiil, kus esineb nii sürrealismi kui ka dadaismi elemente. Miro loomingus oli suurepäraseid näiteid maalikunstist (“Alekiini karneval”, “Hollandi interjöör”) kui ka skulptuurist (“Piece de la Merde ”, “Naine ja lind”). Peale selle tegelas ta põgusalt ka näiteks litograafiaga, kollaaži- ja pastellitehnikaga.
Miro looming on visuaalselt silmatorkav, põhiliselt ereda koloriidiga. Ta kasutas palju kollaseid, siniseid ja ka musti toone. Nagu Miro ise öelnud on, peab ta kõige geniaalsemaks just primitiivseid koopamaale. Sellist taotlus võib märgata ka tema töödes, kuna kohati jätavad need justkui koopamaali mulje. Sellele aitab ilmselt kaasa perspektiivi teisejärguliseks jätmine. Ka kompositsioonist Miro palju ei hoolinud, mis üldkokkuvõttes võibki tema teostesse süvenemata küllaltki primitiivse mulje neist jätta. Kujunditest hakkasid silma eelkõige ovaalid ja kõverad viisnurgad
Tulles tagasi võlu juurde, siis Miro on kunstnik, kes lihtsalt ei saa külmaks jätta. Olen kuulnud , kuidas paljud inimesed on tema loomingut koledaks, igavaks ja mõttetuks nimetanud. Minu jaoks on Miro midagi muud. Ma ei näe tema töödes just ilu, kuid nendes on võime minuni jõuda. Tarbida Mirod mõjub mulle, kui päikesepaistel rannas lesida, merd ja sinist taevast imetleda ning eemale liuelda enda argipäevamuredest. Näiteks maale „Catalan Landscape ” ja „The Gold of the Azure” võin ma tükk aega vaadata, kaotades seejuures nii aja- kui ka ruumitaju . Minu jaoks oli see üllatav, kuna tavaliselt pole kunst minus selliseid emotsioone esile tõstatanud. Seega au mehele Kataluuniast – mul ei jää lihtsalt muud üle kui ülistada tema loomingut ja tänadada teda, kui uue kunstimeele avajat minus. Võrratu!