keiser ise sünni poolest sakslane. 1741. aasta lõpuks toimus uus vandenõu, mis lõppes Ivani ja ta ema kukutamisega, Ivan suleti Schlüsselburgi vanglasse. Vangistuse alguses oli Ivan kõigest aastane ning ta jäi vanglasse kogu oma eluks. Seetõttu ei saanud ta mingit haridust ning ta vaimsed võimed jäid välja arenemata. Vabastamiskatse käigus Schlüsselburgi kindlusest Ivan hukkus. Jelizaveta Petrovna (17411762) Elas aastatel 1709-1762. Jelizaveta taastas senati õigused ja kergendas aadlike teenistuskohustusi. Kuigi üldiselt keisrinna tasakaalustas riigi siseolusid, ei huvitanud teda valitsemine eriti, hoopis õukonnaelu. Välise hiilguse tõukel soosis Jelizaveta Bartolomeo Rastrelli tegevust, valmisid praegune Talvepalee, lossid Peterhofis ja Tsarskoje Selos, kuid asutati Moskva ülikool ja Peterburi Kunstiakadeemia. 1756. aastal asutati esimene Venemaa professiaalne teater. Keisrinna-aegset
VARAUUSAEG MATI LAUR 1. VARAUUSAJA ÜHISKOND Uusaja mõiste tõi käibesse Halle ülikooli ajaloo- ja retoorikaprofessor Christoph Cellarius (1638 1707), kes eristas ajaloos vana-, kesk- ja uusaja. Cellarius pidas kesk- ja uusaja piiriks Konstantinoopoli langemist 1453. Hiljem on uusaja alguseks loetud ka Ameerika avastamist 1492, Itaalia sõdade algust 1494, reformatsiooni vallandumist 1517 jm. Nõukogude ajalookirjutus nihutas kesk- ja uusaja piiri tänapäevale veelgi lähemale, alustades uusaega Inglise revolutsiooni algusega 1640. Varauusaega (ingl early modern history; sks frühe Neuzeit, Frühneuzeit; pr histoire moderne) hakati uusajast omaette perioodina eraldama pärast Teist maailmasõda. Tinglikuks piiriks varauusaja ja uusaja vahel loetakse enamasti Prantsuse revolutsiooni algust 1789, teistest dateeringutest on sagedasem varauusaja lõpetamine Napoleoni sõdadega 19. saj. alguses. Viimastel aastakümnetel on saanud üldiseks tavaks vaadelda varauusajana tinglikul
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid