Jaapani kalligraafia (1)

Jaapani visuaalses kultuuris on tähtis koht kirjakunstil. Nende hieroglüüfid on välja arenenud piltkujutistest. Tihti luuakse neid maalides . Kalligraafia on tehtud hoogsalt, tunde ajendil, kuid siiski on elegantne ja dekoratiivne .
Jaapanis nimetatakse kalligraafiat shodo-ks mis on tõlkes „kirjutamisviis“. Jaapanis õppivad seda kõik inimesed kes soovivad, kuid põhikoolis on selle põhielemendid lastele kohustuslikud.
Pintsel, must tush, tushikivi ja käsitsi valmistatud riisipaber on need 4 juveeli.
Kaisho
Kaisho on sõna otseses tõlkes õige/ korrektne kirjutamine. See on stiil, kus sõna kirjutamisel iga joon on tehtud läbimõeldud selgel ja tasakaalustatud viisil. See on oma vormilt väga sarnane vormiga , mida näeb nt ajalehes .
Üldiselt õpivad kalligraafia õpilased seda stiili kõige esimesena, sest see on sarnane märkidega, millega nad on juba tuttavad ja kasutavad. Aga samal ajal on see võimalus harjuda kasutama õigesti pintslit .
Gyousho
Sõna otseses tõlkes tähendab see reisivat kirjutamist ja on poolkaldu. See on kõige tavalisem viis, mida inimesed kasutavad kirjutamisel. Selles stiilis jooksevad jooned kokku ja tekib ühtne, ümmargusem märk. Seda stiili oskavad lugeda enamus Jaapani haritud inimestest.
Sousho
See tähendab muru kirjutamine ja on voolav kaldus kalligraafia stiil. Selle stiili kujutamisega ei tõsteta pintslit paberilt ja tekkib elegante, voolav märk, mille tõttu on seda raske lugeda. Ainult need, kes on kalligraafiat piisavalt õppinud, oskavad seda lugeda. Nüüd on märk muutunud rohkem kunstipäraseks kujutiseks kui informatsiooni edasiandjaks.
On olemas veel tensho (õpetajalik) ja reisho ( iidne ) stiil, aga neid kasutatakse kalligraafias harva.
Jaapanai kalligraafiat nimetatakse shoudoks ja seda tehakse Jaapani paberi peale e. washi või hanshi spetsiaalse pintsliga fude ja tindiga sumi .
Washi on tehtud gampi puust, mitsumata põõsastest, aga samuti bambusest, kanepist , riisist ja nisust . See paberitüüp on tugevam kui tavaline puitpaber.
Jaapani kalligraafias kasutatakse enamasti kahte pintslit – üks paks ja üks peenike . Pintslid on tehtud tavaliselt loomakarvast ja bambusest. Kõige tavalisemad on hobusesabast, oravasabast, mägerist ja hundist . Aga nüüdseks kasutatakse ka kassi, koera, põdra, lamba ja kitse karva. Vahest, erilise efekti saavutamiseks, kasutatakse ka kuivatatud muru, sulgi ja õlekõrsi. Mõned kasutavad isegi oma lapse esimesi juuksekarvu.
Suzuri ja sumi. Suzuri hõõrutakse vastu anumat, mille käigus eraldub tint . See segatakse veega, et saada meeldiva paksusega tint.
Shitajiki on spetsiaalne matt , mis pandakse paberi alla, et tint läbi ei jookseks ja laua ära ei rikuks.
Mizusashi on teekannu meenutav anum , millega lisatakse vett tindi ettevalmistamise käigus.
Shodot õpitakse mitmete aastate jooksul. Kõige põhilisem on joone paksus, sobiv märkide tasakaalukus ja rütm.
Jaapanis on kolm kirjutamisviisi: kanji (mis on peamine), katakana ja hiragana . Kanji hõlmab tegusõnu, nimisõnu, omadussõnu. Hiragana väljendab grammatikat nende vahel. Ja katakanat kasutatakse võõrnimede, võõrkohtade ja võõra päritolu sõnade jaoks.
Jaapani keeles on ainult viis vokaalI: a, e, i, o, u ja on mitu erinevat lugemissüsteemi (erinev hääldus jne).
Nii katakana kui ka hiragana kirjutamissüsteemis on 46 märki. Kui on soov õppida jaapani keelt, siis tuleb alustada just nendest . Ka Jaapani koolilapsed alustavad sellest. Kui on soovi saada vilunud lugejaks või kirjutajaks tuleb hakata õppima kanjit. Kanji märke on kokku umbes 50 000, kuid osa neist ei ole igapäevaselt kasutuses. 1,945 märki on nn Jooyoo kanji märgid, mis on kõige tihedamini kasutuses. Kõige kasulikum oleks õppida kõik 1,945 kanji märki, kuid piisab ka 1000, et saada aru 90% ajalehtedest.
Kui aga peaks sattuma Jaapanisse hieroglüüfe oskamata, siis ei jää seal hätta. Jaapani keeles on võimalik kirjutada ka ladina tähtedega, mida jaapanlased oskavad ka lugeda ja muidu kasutada.Seda süsteemi nimetatakse romajiks. Jaapanlased ise ei kasuta seda igapäevaselt, kuid välismaalastega suheldes vahest küll.