salgaga. Ashbyni oli veel terve pevateekond ja lhenes torm, vajasid rndurid paika, kus d veeta. Tee res oli ks ksik kija, kes viis nad Rotherwoodi, saksi Cedricu koju bima. Cedric ei sallinud normanne, kuid ta lasi neil seal bida. Cedric oli kasvatanud oma sugulase Rowena lesse ja Rowena oli talle kui ta oma ttar. Kui keegi Rowenat solvaks, ei kahtleks Cedric teda oma majast vlja ajamast. Palverndur e. teekija tundis seal iga teeknakut. Selle teesalga eesotsas oli tegelikult Ivanhoe. Ivanhoe oli saks. Ivanhoe oli Cedricu poeg, kuid Cedric andis ta ra. Kui nad olid judnud lossi juba, siis normannid lasti sisse ja nad viidi sma suure T- thelise laua taha. Cedric ja Rowena istusid kige krgemal. Maurice de Bracy vallutas Rowena ngemine. Mni minut hiljem saabus uus bija Isaac. Palverndur laskis ta enda kohale sma ja riideid kuivatama kamina ees. Kui kik lksid oma tubadesse, kuulis palverndur, kuidas Brian de Boise Guilbert andis oma meestele korralduse York Isaac kinni vtta.
krooni, samal ajal kui tema vend seaduslik kuningas Richard Lõvisüda viibib Pühal Maal. Siis ilmub välja tundmatu rüütel, palet varjamas kiivri näokate. Ta ei tõsta seda üles ka siis, kui on sadulast paisanud kõik Sir Briani mehed, samuti tema enda ja võtnud kauni leedi Rowena käest vastu võidurätiku. Ainult asjasse pühendatuile on teada, et naasnud on Richard Lõvisüdame truu kaaskondlane Wilfred Ivanhoe. Nüüd on jälle lootust... Pruuskavad hobused, välkuvad mõõgad, vaprad rüütlid läikivates sõjarüüdes - niisugused pildid kerkivad silmade ette, kui juttu tuleb keskajast. Dramaatilised lood Richard Lõvisüdamest ja tema truudest võitlejatest on laialt tuntud. Aga selle eest on maailm tänu võlgu kirjanik Walter Scottile. Tema mõtles meie tarvis välja rüütlid. Teda ennast aga mäletavad ainult vähesed. Sir Walter Scott oli väga mitmekülgne kirjanduslik talent
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid